Eesti Puuetega Inimeste Koja vabatahtlik Marita Mäeküngas, kes kasutab liikumiseks ratastooli ja elab (õnneks!) ligipääsetavas majas, vastas mu küsimusele, kuidas koroonaviiruse ajal ka läheb, nii: "Tänan küsimast aga poes "käin" ise ja muude asjadega saan samuti iseseisvalt hakkama. Elu on jätkuvalt suurepärane. Ümberringi tunduvad kõik paanikas olevat." Ja lisas üldise soovitusena: "Kui oled ise terve, siis värsket õhku peab ikka hingama!"

Marita positiivsuse tasakaaluks ütlen kohe ära, et tekkinud olukorra tõsidust ei tohi alahinnata. Ma ei taha kutsuda inimesi üles liigsele optimismile, kuid püüan siiski leida natuke teistsuguse, pisut lootusrikkama vaatenurga koroonaviiruse hirmutavale mõjule.

Mõne päeva eest arutasime kolleegidega Eesti Puuetega Inimeste Kojas, kas jagada puuetega inimeste infokanalites ka nõuandeid vaimseks ja psüühiliseks toimetulekuks isolatsiooniga. Otsustasime, et me ei tee seda, sest need soovitused võivad puudega inimestele tunduda kohatud või isegi koomilised. Paradoksaalsel moel on just puudega inimesed need, kes võiks nõu anda, kuidas ühtäkki tekkinud tegevus- ja liikumispiirangutega hakkama saada.

Teades, et Eestis on ligi 30 000 liftita kortermaja ja 21 000 liikumispuudega inimest, võib järeldada, et tuhanded inimesed on märkimisväärse osa elust oma kodus lõksus. Eesti Lihasehaigete Seltsi juhatuse esimees Jüri Lehtmets kutsub mõtlema kõikidele erivajadusega inimestele, kellel on tulnud ette elu nelja seina vahel ja kelle kohta kehtib ütlus: "Kevadel ehk saad välja, lilleke!" Nüüd on see mõneks ajaks reaalsus kõigi jaoks.

Kuidas siis hoida tuju üleval ja inimesena areneda, kui pole nädalate viisi võimalik minna inimeste hulka? Jüri ei soovita olla pikalt arvuti taga: "Laiskus võib tulla sellest, et keha väsib paigal olles kiiresti, aga nii mõnelegi erivajadusega inimesele pole enese liigutamine virgutuse saamiseks just enda teha. Tehke kodus proovi, kui vaimselt virgad te olete, kui istute arvuti taga kaks tundi või rohkem." Võtkem siis tema soovitust kodukontoris arvesse!

Küsimusi, mida meie inimesed igapäevaselt lahendavad ja mis nüüd paljudele tuttavaks saavad, on veelgi. Kuidas kavandada ostusid, kui sotsiaaltransport või naabrimees viib kauplusse vaid korra nädalas? Kuidas saada üle piinlikkustundest, kui pead (jälle) sugulast appi paluma, et midagi näiliselt lihtsat tehtud saaks? Kuidas leppida teadmatusega, kui kaua selline olukorda kestab? Eks ikka planeerides, läbi mõeldes, järgi andes ja leppides. Kohanedes, ühesõnaga.

Kuidas tulla toime tervisehädadega, kui õigel ajal arstile ei pääse? Kuidas hoida end haigestumast viirustesse, kui immuunsus on madalam kui muru? Need küsimused ühendavad praegu solidaarselt kogu ühiskonda – nii kroonilisi haigeid kui tugeva tervisega inimesi.

Võrumaa Puuetega Inimeste Koja tegevjuht, siirdatud neeruga elav Piia Õispuu jagas oma kogemusi: "Ikka hoian end talviti viiruste eest, kannan desovahendit kotis, armastan poes käia kinnastega. Vaktsineerin gripi vastu, olen märganud, et põen siis kergemalt ka muid viirusi. Ravimeid ostan varuga. Üritan lausa vältida arsti juures käimist, sest sealt saan enamasti ikka mõne viiruse külge." Piia arvas, et praegu võiksid inimesed ometigi puhata.

Kirjapandu mõte pole halamine, vaid osutamine võimalusele, mida praegune olukord meile ühiskonnana pakub. Võimalusele kasvatada empaatiat. Kas oskame peale nädalaid või lausa kuid osalises või täielikus isolatsioonis veetnuna paremini mõista inimesi, kellel on kogu aeg liikumis- ja tegutsemispiirangud?

Kas oskame edaspidi kinnisvaraarendajalt küsida, kui hõlpsasti ma saan tulevikus oma korterist tänavale lapsevankri või ratastooliga? Kas viipekeele tõlk ilmub tulevikus sagedamini tele-eetrisse?

Kas korteriühistu juhatus võimaldab saabuval suvel ka kõnniraamile trepikojas hoiukoha? Kas taipame nüüd hangete tingimustesse kirjutada, et uued bussid ja bussipeatused peavad olema ligipääsetavad? Kas peseme tihedamini käsi ega roni viirusesse haigestudes tööle teiste hulka? Kui sageli helistame tulevikus oma eakatele sugulastele, lihtsalt küsimaks, kuidas neil läheb?

Kas meie empaatiavõime kasvab selles õpitoas? Tahan uskuda, et kasvab, sest millekski peab see kriis ju ka hea olema. Seni aga keskendume olulisele – hoiame ennast ja teisi ning kohaneme!