Lauri Tõnspoeg: see on alles kriisi algus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lauri Tõnspoeg
Lauri Tõnspoeg Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Isegi kui sel korral kõige hullemad stsenaariumid tõeks ei saa, on see kriis meile õppetunniks, et me peame ootamatuteks olukordadeks valmis olema, kirjutab Lauri Tõnspoeg.

Kriisi on oodatud juba pikemat aega, seda eelkõige majanduses, kus tsükliline langus oleks pidanud juba mõned aastad tagasi juhtuma. Keskpankade pidev rahatrükk lükkas seda edasi, aga selle tagajärjel jõudsime arusaamatusse olukorda, kus laenuintressid on negatiivsed, ehk laenuandja maksab peale laenuvõtjale.

Ilmselt oleks ka nii saanud veel edasi vegeteerida ning inflatsioonihõngulist majanduskasvu nautida, aga Ameerika president otsustas kehtestada igasuguseid tariife erinevatele riikidele oma turu kaitseks ning närvilisus haaras ka kõige optimistlikumaid globaliste.

Juba pool aastat on kulla hind olnud tõusuteel, mis on tavaliselt märk sellest, et midagi suuremat on juhtumas. Võrreldes jooksva aasta madalaima punktiga eelmise aasta septembris, on kuld praegu poole võrra kallim. Ja siis see tuli. Globaalne viirus.

Euroopa keskpank ja riigid üritavad raha juurde pumpamisega olukorda parandada, aga antud hetkel ei tea keegi, mis edasi saab ja ega kellelgi väga mingit imerohtu tekkinud olukorrale pole.

Siiani on majandusi elavdatud rahatrükiga ja laiali jagamisega, aga kuna raha on trükitud nii siinpool kui sealpool ookeani juba eelmisest kriisist saadik pidevalt juurde ning see pole majandusi märkimisväärselt kasvatanud, siis kriisi tingimustes ei pruugi sellest nüüd enam märgatavat abi olla. Lühiajaliselt saab auke lappida, aga kui sokk ikka väga vana on, siis lapi palju tahad, augu kõrvale tekib teine auk.

Seega on suhteliselt tõenäoline, et sellest kriisist saab oluliselt suurem kui 2008. aasta kriis, mis tekkis ameeriklaste finantssektorist. Siinkohal ei ole ka kelleltki enam küsida, mis saama hakkab, sest me peame tegelema kahe kriisiga korraga, viirusega ja majandusega.

Juba on meil endil näha, et turism on lõppemas, meelelahutus on läbi, ehk mitmetes sektorites tegevus ja töö said otsa. Eesti majandus saab kindlasti päris valusad löögid selle läbi, et inimesed on karantiinis või haiged, aga see pole kõige hullem. Isegi kui meie majandus kaotaks aastas 10 protsenti SKT-st, siis ei juhtuks veel midagi hullu, sellest saaks uuesti taastuda.

Millal taastume?

Kõige hullem on see, et me ei tea, millal me saaksime taastuma hakata, ehk et kas viiruse unustame kahe kuu või kahe aasta pärast alles. Me ei tea, millal see laseb majandusel uuesti sedavõrd normaliseeruda, et inimesed reisivad, ostlevad, tarbivad nii nagu ennegi.

Ja me ei tea seda ka sellepärast, et see puudutab samuti kõiki meie naabreid. Isegi kui meie mingi ime läbi peaks viiruse peatada suutma, siis see imbub ikkagi meile uuesti sisse ükskõik millisest suunast ning uued puhangud tekitavad sama olukorra, milles me praegu oleme.

Hetkel meditsiin meid ei aita, mingit rohtu tõve vastu pole, heal juhul saab raskemalt haigeid aidata, aga kui puhang massiliseks läheb, siis meil pole selleks ressursse. Ei tehnilisi vahendeid, ega ka inimesi. Kui praegu arvatakse riskigrupiks 20 protsenti inimestest, kes seda haigust tõsiselt põevad, siis ühel hetkel me neile enam abi pakkuda ei saa.

Nüüd ütleb jõukas eestlane, et mina olen makse maksnud ja mina tahan ravi saada, mul on selleks õigus ja riik peab selle tagama. Aga riik ei suuda seda tagada, sest ta pole selleks valmis ja ta on liialt keskvõimupõhine.

Riik saab teha vaid teatud samme nagu võtta mitu miljardit eurot laenu ja seda raha laiali jagada, aga tal ei ole rohkem arste või õdesid kusagilt võtta, ei saa rohkem kiirabisid mehitada, hapnikumaske jagada jms.

Riigi enda struktuurid saavad samuti haiguse poolt puretud ja abistavaid inimesi jääb ka sealtpoolt vähemaks. Kuna meie riik on selliselt üles ehitatud, et kohalikel omavalitsustel on vähe võimu ja võimalusi, siis on olukord seda lootusetum.

Kuna enamik inimestest elavad linnades, siis on haiguse levik selle võrra kiirem ja raskelt haigete kontsentratsioon palju suurem. Seega on paraku tõenäolisem, et me peame selle koleda haiguse suures osas läbi põdema ja riigile loota väga ei saa.

Mida siis teha?

Päris paljud jõudsid endale toitu ja muud vajaminevat varuda, kui poodide tühje lette vaadata. Esialgu pole vaja karta, et esmatarbekaubad maailmast päriselt otsa lõppeksid ning kui meil sahvrid täis saavad, siis poed taastuvad.

Igal juhul on mõttekas valmistuda koduses karantiinis olekuks ja paarinädalane tagavara võiks kodus olemas olla, sest erinevaid kriise tuleb veel. Kellel on suvila või maamaja, see võiks oma pere peale võtta ja sinna sõita, et vähendada haiguse leviku võimalusi.

On suur vahe, kas me põeme selle kõik korraga läbi või pikema perioodi jooksul, seda just raskete haigete osas, kes vajavad haiglaravi. Vältida tasuks ka laste viimist vanavanemate juurde, kes antud haiguse puhul on riskirühmaks. Mida kauem viirus levib, seda vähem tapvamaks see muutub, seetõttu on samuti targem nakatumist võimalikult pikalt edasi lükata.

Ettevõtjad peavad reaalsust arvestades tegema oma äris vastavad muudatused ja seda väga kiiresti. Te saate niikuinii kõrvetada, selles pole kahtlust, katsuge seda teha nii, et te oleksite võimelised tiksuma ja taastuma.

Sundpuhkused, sulgemised on võib-olla parim lahendus ning riik peab juba nüüd teatama, kuidas ta kavatseb ettevõtjaid ja töötajaid toetada.

Minimaalselt peaks kehtestama kodanikupalga, ehk miinimumpalga garanteerima sissetuleku kõigile kasvõi kolmeks kuuks, kui inimene on jäänud töötuks või ei saa haiguse tõttu tööl käia. Siis julgeksid ka kergelt haiged inimesed kodus haiguse läbi põdeda ja ettevõtted ei peaks kohe koondama asuma, kui töölt eemal olevate inimeste pealt ka maksukoormus seisma jääb.

Riik peab eraldama kohalikele omavalitsustele kriisiga toimetulekuks erakorralised rahasummad, et lahendada neid küsimusi kohapeal. Edaspidi tuleb nagunii KOV-ide rahastust muuta, aga praegu on see hädavajalik.

KOV-id peaksid omakorda suhtlema kohalike kogukondadega ning vajadusel nende tegevust igati toetama. Isegi kui meie riigi valitsuses oleks kõik vaid geeniused, ei suudaks nad seda olukorda tsentraalselt juhtida, sest see pole lihtsalt võimalik. Parimad otsused probleemide lahendamiseks sünnivad seal, kus need probleemid on, kus teatakse kohalikke olusid ja võimalusi.

Riik peab selgelt ütlema pankadele, et tegemist on force majeure olukorraga ning kuni see pole lõppenud, peavad pangad andma nii juriidilistele kui ka füüsilistele isikutele maksepuhkust laenude tagasimaksmisel.

Riik ei pea neid makseid kinni maksma, lihtsalt kehtestama ennast. Igasugused sissenõudmised kohtutäiturite kaudu jne, tuleb peatada, mingeid hüpoteeke realiseerida ei tohi, kuni olukord on normaliseerunud. Pankadele see muidugi ei meeldi, aga siis koligu siit riigist minema, kui pole valmis olukorraga leppima. Vajadusel võib mõne panga ka riigistada. Enamjaolt on koostöölepingutes force majeure klauslid olemas, järgigem neid ning võtkem aeg maha.

Riik peab arvestama, et majanduse jaoks on oluline, et raha tuleb jagada tarbijale. Kui valitsus suuri ettevõtteid ja panku päästma tormab, siis see ei pruugi majandust toimimas hoida. Tähtis on, et elektri- ja veearved jms oleksid makstud, et inimesed saaksid elementaarsed vajadused rahuldatud.

Väikeettevõtlus saab muidu kõvasti kannatada, aga see on meie majanduse alustala, seal on kõige rohkem töökohti. Kõige lihtsam on majanduse lagunemist ära hoida tarbijale raha andes, sest tavalised mehhanismid jäävad siis tööle.

Vajadusel võib riik emiteerida võlakirju ka oma rahvale selle kriisiga toimetulekuks, pankades on meie rahval seisvat raha piisavalt, sellest jaguks terveks aastaks või rohkemakski.

Ilmselgelt saab praegu laenu Euroopast soodsamatel tingimustel, aga tulevikku vaadates liiga palju välislaene sisse võtta ei ole ka hea. Kui kriis venib pikaks, siis võib nii eurot kui ka dollarit tabada hüperinflatsioon, nagu me seda rublaga nägime ja selleks puhuks võiks olla valmis oma valuutale üleminekuks, olgu ta kasvõi ainult digitaalne.

See muutub eriti oluliseks juhul, kui tekivad esmatarbekaupade tarnetes probleemid ning praegusele kriisile võivad kiirelt lisanduda järgmised.

Riik peab ka juba valmistuma igaks juhuks esmatarbekaupadele talongisüsteemi sisse seadmiseks. See võib olla ID-kaardi põhine, aga ka teised võimalused peaksid olema, sest mitte kõik ei oma töötavat ID-kaarti ega ka nutitelefoni.

Riik ei saa kõiki oma asutusi lihtsalt sulgeda ja öelda, et edaspidi suhelge meiega interneti teel. Pandeemia leviku tõkestamiseks on PPA kontorite sulgemine efektiivne, aga see ei saa pikalt kesta ja igas Tallinna suuremas poes käib päevas rohkem rahvast.

Mida mina saan teha?

Esiteks tuleb aru saada, et see kriis on päris ja selle tagajärjed võivad olla üle maailma sellised, mis võivad ka riikide või tsivilisatsioonide kokkuvarisemiseni viia.

Küsimus pole viiruses, probleem on tsivilisatsiooni ja globaalse majanduse ülesehituses, mis on niivõrd komplekseks, ent samal ajal hapraks muutunud, et selle kokkuvarisemine on vaid aja küsimus. Viiruse tekitatud ülemaailmne segadus võib maailma majandust sedavõrd mõjutada, et see kolinal kokku kukub.

Saa tuttavaks või lepi ära oma naabritega, sest päris palju tuleb meil nüüd koos ise ära teha ning lahendada. Nüüd sõltub väga palju omavahelisest koostööst oma kogukonnas, hoolimata sellest, kes millist parteid viimastel valimistel valis.

Sa saad aidata ja sa võid ise osutuda abivajajaks, seega arvesta, et nagu küla koerale, nõnda koer külale. Meie leppimisest ja koostööst võib seekord sõltuda meie riigi ning ühiskonna saatus. Aita teisi ja loodetavasti aitavad ka nemad sind.

Kui võimalik, mine maale. Vaata, et sul oleksid olemas küünlad ja patareid, et valgust saada ning raadiot kuulata. Võta rahulikult ja kasuta seda hetke oma perega koos olemiseks.

Loe mõni raamat läbi, näiteks Kaupo Vippi sulest. Sealt saad teada, et piiratud ressursside tingimustes ei saa majandus lõpmatuseni kasvada. Pidu saab läbi nagunii, kui mitte sel korral, siis peagi ning seetõttu on mõttekas sellest praegu toimuvast natuke õppida, püüda vähemaga ise hakkama saada. Jaluta värskes õhus ja püüa võimalusel nina peale päikest. Õnneks juhtus see kevadel.

Praeguse olukorra teeb keeruliseks see, et mitmed asjad on korraga juhtunud. Kui süsteemi üks osa saab pihta, siis süsteem taastub, aga kui ta igalt poolt korraga pauke tuleb, siis on tulem juba üsna ettearvamatu.

Ühtlasi on see süsteem juba pikemat aega surivoodil aparaatide all tiksunud, mis teeb ta kergesti haavatavaks. Euroopast toodud haigused hävitasid enamiku indiaanlastest ja nende tsivilisatsioonid, mitte konkistadooride mõõgad.

Isegi kui sel korral kõige hullemad stsenaariumid ei saa tõeks, on see kriis meile õppetunniks, et me peame olema valmis ootamatute olukordade jaoks, peame kiiresti suutma reageerida ja peame oma võimu rohkem mööda maad laiali jagama ning olema valmis ka ise riiki panustama. Tugevat tervist ja rahulikku meelt sulle, Eesti rahvas!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: