Kui Eesti meediaportaalid loendavad hoolsalt iga päev ametlikult viirusesse nakatanuid, siis selle kõrval peaks loendama ka töö kaotanud inimesi. Võimalik, et nende arv on juba ületanud haigestunute numbri, kuid viirusest pikema peiteaja tõttu (etteteatamise aeg 30 päeva) me seda veel ametlikus statistikas ei näe.

Kuna valitsused on surunud majandused karmide meetmetega sisuliselt põlvili, siis ennustatakse väga järsku ja kiiret kukkumist. Näiteks Deutsche Bank prognoosib, et maailm suurimad majandused langevad teises kvartalis isegi viiendiku võrra. Ning kuigi see võiks pöörduda aasta teises pooles taas kasvule, siis tugev hoop on antud ning taastumine saab olema pikk ja vaevaline.

Enamgi, näiteks professor Kristjan Port pakkus Maalehes, et karantiin võib kesta üle suve, mis tähendab majandusele pikemat langust. Kõige ilmekamalt sõnastas olukorra mõju Eesti Tööandjate Keskliidu tegevjuht Arto Aas, öeldes neljapäeva hommikul "Terevisioonis", et iga päev eriolukorda pikendab kriisist väljumist nädala võrra.

Võrdluseks: praegusega võrreldes oli meil kümne aasta taguse kriisi põhjas ligi 100 000 hõivatut vähem. Teisisõnu, sarnase majanduslanguse korral võib ohus olla kuni 100 000 töökohta. Seejuures tekkis see number toona pika aja jooksul, aga praegu jäävad ettevõtted hätta kiiresti ja hulgakaupa. Palkade langetamine erinevates sektorites on pigem alles algus. Koondamised tulevad.

Väide, et tervis on olulisem, kui majanduslik heaolu, on poolik tõde. Majandusraskustega seotud surmade arvu on lihtsalt väga keeruline mõõta. Palju keerulisem, kui viirusehaiget testida.

Küll aga leidsid näiteks Oxfordi ülikooli teadlased 2014. aastal, kui võrdlesid andmeid enne 2007. aastat kriisiajaga, et ainuüksi USAs, Kanadas ja Euroopas põhjustas kriis ligi 10 000 enesetappu. Seejuures on enesetapud vaid jäämäe tipp, nagu uuringu läbi viinud teadlased ise kirjeldasid. Nende andmetest nähtus, et Euroopas ja Põhja-Ameerikas hiilis vaimse tervise kriis.

Valitsuse meetmed, nagu maksuvõla intressivabastus ning koroona mõjul raskustesse sattunud ettevõtete töötajatele paari-kolme kuu jooksul 70 protsenti palga maksmine on abiks ikka, kuid nad ei vasta küsimusele, kuidas me sellest kõigest välja tuleme.

Ka keskpankade ohjeldamatust rahatrükist ning pankade laenupuhkustest pole kasu, kui majandusel ei lasta toimida. Eluliselt tähtis on plaan, kuidas majandus koomast kiiresti ja ohutult välja tuua.