Mis oli mõistlik hommikul, on pärastlõunaks muutunud vastutustundetuse musternäidiseks ning rutiinne poeskäik või trenn võib lõunaks tunduda mitte üksnes ebamõistlik vaid lausa ebaeetiline, õhtuks ehk juba kriminaalnegi.

Sellised mõtted on paljudel meist viimasel nädalal peast läbi käinud, sest väga kiiresti on toimunud rohkelt meie tegemisi ning mõtlemist mõjutanud arenguid ja suur nihe on leidnud aset ka eetilises plaanis. Oleme jõudnud valdavalt deontoloogilisest eetilisest raamistikust utilitarismi.

Just need on kaks olulisemat viisi mõelda sellest, milline on üks õige, eetiline tegu. Nende kahe eetikateooria järgi toimitakse igapäevaelus nii isiklikes otsustustes kui ka ühiskondlikul tasandil.

Muidugi tehakse seda enamasti selliste siltideta, lihtsalt moraalifilosoofid on need levinud argumendid ja praktikad destilleerinud, süstematiseerinud, teooriatena formuleerinud ning nende vigade ning eeliste üle pikalt arutlenud.

Kohuse-eetikast utilitarismi

Deontoloogias ehk kohuse-eetikas on õige selline tegu, mis lähtub, eriti saksa filosoofi Immanuel Kanti versioonis, kohusetundest – oluline on siin sisuliselt tegutsemise aluseks olnud põhimõte. Kohuse-eetikast tõukuvad paljud kaasaegsed väärtused nagu inimväärikus, privaatsus, autonoomia jne.

Utilitarismis (teleoloogilise eetika tuntuim esindaja) mängivad see-eest keskset rolli tagajärjed – õige on see tegu, mis toob endaga kaasa kõige paremaid (hüvelisi) tagajärgi kõige rohkematele. Ja kuigi sageli annavad mõlemad teooriad meile igapäevaelus üsna ühesuguseid ettekirjutusi, võivad mõningatel juhtudel nende juhtnöörid olla vastupidised.

Ka väga halbu tagajärgi kaasa toonud tegu on kohuse-eetilises mõttes ikkagi õige, kui lähtutud sai õigetest põhimõtetest. Utilitaristlik on oma äärmuslikumas vormis aga arusaam, et eesmärk pühendab igasugused abinõud.

Kui väitsin, et oleme liikunud kohuse-eetikast utilitarismi, siis oli see muidugi teataval määral üldistus. Eks tegelikult rakendame paralleelselt mõlemaid mõtteviise, aga enamasti eri kontekstides ning valdkondades.

Tuues näiteks meditsiinisfääri, on tavapärases kliinilises töös olulised konkreetse patsiendi mittekahjustamine, tema autonoomia austamine jne.

Rahvatervishoius on aga enamasti lähtutud utilitarismist – põhjendatud on meetmed, mis võivad küll üksikuid inimesi kahjustada, kuid toovad kokkuvõttes hüve paljudele (näiteks vaktsineerimine, triaaž). Utilitaristlikud ongi praegu paljud riikide poolt ette võetud meetmed – inimeste (ja ka organisatsioonide) põhivabadusi piiratakse eesmärgiga hoida ära suurem kahju.

Mõistlik tasakaalupunkt

Rahvatervishoiueetika üks põhifookusi ongi pikka aega olnud mõistliku tasakaalupunkti leidmine ühelt poolt inimeste vabaduste ja õiguste ning teiselt poolt ühiskondlike poliitiliste (ja ka muude) sunnimehhanismide vahel, eesmärgiks ikka rahvatervise parandamine.

Näiteks kui paigutada praegu kogu Eesti rahvastik üksikkongidesse, oleks võimalik epideemia üsna efektiivselt kontrolli alla saada. Ometi on selge, et isegi praeguse pandeemia olukorras peetaks seda ebamõistlikuks üksikisiku ning ühiskonna huvide tasakaalupunktiks, see tooks kaasa endaga väga laialdaste oluliste põhiõiguste piiramise.

Põhiliselt käivad rahvatervishoiueetikas arutelud küll palju vähem karmimate meetmete üle – mida muud kui elanikkonna tervise mõjutamine on ka suhkrumaksud, suitsetamisvõimaluste piiramine ja paljud moodsad nn nügimise võtted. Teisalt on kriitikud neis meetmetes näinud hiilivat riigipaternalismi, mis ei jäta inimestele piisavalt vabadust ja vastutust ise otsustamiseks.

Vähetõenäoline on stsenaarium - aga välistada seda veel ka ei saa -, et karmide meetmete jätkudes on meil viiruste hooaja lõpuks viirustesse surijaid sel aastal vähemgi kui tavaliselt. Ikka sellepärast, et peseme nüüd hoolikamalt käsi, istume karantiinis ning tühistame üritusi.

See tähendab, et lisaks koroonale pannakse piir ka muudele viirushaigustele (näiteks gripp, mille tagajärjel sureb maailmas igal aasta umbes 500 000 inimest). Utilitaristliku kalkulatsiooni järgi – juhul kui koroonaga on meil kokkuvõttes vähem surnuid kui selleta - võiks järeldada, et koroonaviirus on kokkuvõttes lausa positiivne asi ja ehk tuleks järgmistel hooaegadel mõni selline leiutada (jõudu sellega vandenõuteoreetikutele).

Veidi komplitseerituma utilitarismi järgi, mis ei loe kokku mitte ainult surnukehasid, vaid ka muid tagajärgi - majanduslikke kahjusid, üsna autoritaarseid liikumis- ning muid vabadusepiiranguid - osutuvad koroonaviiruse kogutagajärjed muidugi negatiivseiks.

Siit selgub ka üks utilitaristliku eetika suuri komistuskive – eeldatavad tagajärjed, mis määravad selle, mida on konkreetses olukorras eetiline teha, on alati teataval määral spekulatiivsed. Me võime loota, et nii läheb (ja viiruste leviku kontekstis on epidemioloogiliste teaduspõhiste stsenaariumite arvestamine kahtlemata asjakohane), aga on selge, et kõiki võimalikke tagajärgi me tõenäoliselt ette arvestada ei saa.

Me ju näiteks ei tea, kuidas mõjub mitmenädalane või isegi mitmekuuline kodune töö ja õppimine Eesti peredele – on meil üheksa kuu pärast rohkem sünde või hoopis rohkem lahutusi? Kas riigieksamid õnnestuvad halvemini või paremini? Kas kokkuvõttes astronoomilised majanduskahjud (pankrotid, töötus jne) kaaluvad üles praegused utilitaristlikud meetmed?

Loodame, et tagajärjed on kokkuvõttes ikka pigem plussis, võrreldes alternatiivsete stsenaariumitega, vastasel juhul oleme läbi kukkunud nii kohuse-eetilises kui ka utilitaristlikus mõttes.