Kaspar Oja: seekord läheb paremini? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaspar Oja
Kaspar Oja Autor/allikas: Eesti Pank

On kulunud ütlus, et enne iga kriisi on analüütikud öelnud valesti täpselt kolm sõna: "seekord läheb paremini". Aga miks ei peaks seekord minema paremini, küsib Kaspar Oja oma kommentaaris.

Meil pole kunagi varem olnud nii suurt kriisidega toimetuleku kogemust ega valitsusel nii palju võimalusi majanduse toetamiseks. Miks me ei peaks siis kriisiga varasemast paremini toime tulema?

Me ei tohi lubada halbadel uudistel oma otsusvõimet kallutada. Teeme hommikul ajalehe lahti ja loeme, mitu inimest eile suri ning mitmel tuvastati koroona. Aga masendavatele uudistele vaatamata peame meeles pidama, et ka see kriis läheb mööda. Kriise on olnud alati ja neist on alati üle saadud.

Me teame pärast iga kriisi neist natuke rohkem. Kogu maailma kogemus kriiside lahendamisel on seetõttu just praegu kõigi aegade suurim. Pandeemia puhul on toodud tihti võrdluseks saja aasta tagust Hispaania grippi, mis halvas maailmasõjast niigi räsitud ühiskonna pikaks ajaks. Hispaania gripi ajal polnud aga bioloogidel DNA-teste ega majandusteadlastel suurandmete analüüsi tööriistu.

Me ei pruukinud olla kriisiks valmis, kuid meie võime pandeemia ja selle tagajärgedega tegeleda peab olema oluliselt parem kui sada aastat tagasi. Seda tõestavad kas või kiirelt kasutusele võetud nakatumisvastased meetmed, mille tähtsust kinnitab just saja aasta taguse Hispaania gripi kogemus.

2008. aasta majanduskriisi on tihti võrreldud 1929. aasta omaga. Maailm tuli aga 2008. aasta kriisist kergemini välja, sest 1929. aasta kriisist oli õppust võetud. Pärast 2008. aasta kriisi on riigid kokku leppinud kriisilahenduse meetmetes - valitsused on tugevdanud eelarvepoliitikat ja tõhustanud pankade järelevalvet. Ka Eesti olukord on seetõttu praegu väga erinev 2008. aastast. Jooksevkonto on olnud tasakaalu lähedal, me pole sõltunud välisest laenamisest nagu 2007. aastal jne.

Eesti võimalused majanduspoliitika abil kriisi leevendada on samuti aegade parimad. Lisaks paremale makrotasakaalule võrreldes 2008. aastaga on Eestil praegu palju lihtsam välismaalt kriisiga võitlemiseks laenata kui eelmiste kriiside ajal. Meid tuntakse maailmas kui dünaamilist Põhjamaade IT-riiki. Erinevalt eelmisest kriisiajast kuulume nüüd OECD-sse ja euroalasse. Võrreldes 2008. aastal kehtinud valuutakomitee süsteemiga annab euroalasse kuulumine valitsusele kriisivastaste meetmete elluviimiseks üüratu eelise.

Isegi siis, kui meie valitsus laseb käest võimaluse kriisi leevendamiseks ja keskendub hoopis oma programmi täitmisele, võib olla olukord ikka parem kui eelmiste kriiside ajal. Meid aitab ka see, et teiste riikide valitsused teavad, mida nad teevad.

Lõppude lõpuks on Eesti väike ja avatud majandusega riik. Kui teiste riikide majanduspoliitika hakkab mõju avaldama ja olukord maailmas paraneb, kandub see mingil määral üle ka meile. Samamoodi saime 2009. aastal kasu Saksamaa majandusstiimulist, ilmselt saame nüüdki.

Seega on täiesti mõistlik eeldada, et seekord läheb paremini. Jah, me ei saa välistada halvemaid stsenaariume ja me ei pea arenguid kuidagi ilustama. Ent meil ei tasu võistelda maailmalõpu kuulutamises.

Me oleme pärast kriisi möödumist ikka needsamad inimesed, kes olime enne, ja me soovime endiselt tarbida, reisida ja koos teiste inimestega elust rõõmu tunda. Peaksime eelmistest kriisidest õpitut kasutades püüdma sellest supist võimalikult edukalt välja ujuda. Meil tuleb uskuda, et seekord läheb paremini, ja parimaid teadmisi kasutades teha kõik selleks, et nii ka läheks.

Optimistlikult tulevikku vaadata on tähtis ka seetõttu, et suur osa majandusotsustest sõltuvad ootustest. Tulevikku vaid sünkjashallides toonides nähes ei investeeri ettevõtjad tootmisesse ja inimesed lükkavad uue külmkapi või teksapüksipaari ostmist edasi, mis sellest, et eelmised juba säärte otstest narmendavad.

Majanduskasvuks on vaja nii tootmisvõimsuse suurenemist kui ka seda, et teksad ära ostetaks. Pessimistlikult tulevikku vaadates võime sattuda kehvemasse tasakaaluseisundisse kui optimistlik olles.

Parema tuleviku jaoks peame julgema haarata võimalustest ja vajadusel muutuseid ellu viima. Pessimistlikuna saame tülpinuma ja kõledama tuleviku. Seega, isegi kui peaks juhtuma nii, et seekord ei lähe paremini, tasub meil ikka loota, et läheb. Julgusest olla optimistlik võib olla kriisist väljumisel päris palju abi.

Lootusrikkalt tulevikku vaadates läheb majandusel paremini sõltumata sellest, kui pikaks või lühikeseks kriis kujuneb.


* Kommentaar kajastab autori isiklikke seisukohti.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: