Esimene riik Euroopas, kus viirus kontrolli alt väljus, ja seni ka Euroopa suurima koroonaohvrite arvuga on Itaalia. Suure tõenäosusega jõudis viirus sealt ka Eestisse – oli see siis võrkpallimäng Saaremaal või meie suusaturistid Alpides.

Ehkki kriis näitab pisut järeleandmise märke, kinnitasid Põhja-Itaalia kõige raskemas viirusekoldes elavad inimesed "Pealtnägijale", et lootust on, aga liiga lõdvaks ei tohi veel lasta.

Ainuüksi viimasel nädalal suri Itaalias koroonaviiruse tõttu üle 3000 inimese. 20 aastat Milanos elanud viie lapse ema Liisi Pääsukese sõnul tunneb igaüks vähemalt üht ohvrit.

"Minu tütre võrkpallitreener oli kahjuks kuu aega haiglas ja siis kahjuks suri. Ja tema oli suhteliselt noor inimene - 40-aastane - ja sportlik inimene. See küll andis väikese põntsu moraalile," rääkis Pääsuke.

Lecco haigla kirurgiakliiniku juht Mauro Zago tunnistas "Pealtnägijale", et sellise ulatusega humanitaarkatastroofiks polnud valmis inimeste psüühika ega haiglate varustus, olgugi et Põhja-Itaalias on see Euroopa parimate seas.

Kui olukord oli juba hull, aga Eestis alles valmistuti haigestunute laineks, konsulteerisid PERH-i kolleegid just Zagoga, milleks õieti valmistuda.

Probleemi alahinnati

Keegi ei tea täpselt, miks asjad just Põhja-Itaalias esimesena käest läksid. Võib-olla oli alguspunkt Bergamo lennujaam, kus veel veebruari lõpus maandusid teadlaste hoiatustest hoolimata Hiina turistide lennukid. Ilmselt soodustas seda kohaliku jalgpalliklubi meistrite liiga matš, kuhu tuhanded fännid kogunesid. Ning ilmselt tõid viiruse Eestisse mõned koolivaheajal Alpides käinud suusaturistid ja Kuressaaret külastanud Milano võrkpallimeeskond.

Tagantjärele on selge, et kõik alahindasid algul probleemi isegi veel siis, kui veebruaris avastati Itaalias esimesed kohalikud nakkuskolded.

"Alguses nad panid kinni kinod, teatrid ja restoranid ja jätsid lahti näiteks kohvikud. Siis oligi niimoodi, et kogu rahvamass kell viis oli kohvikus veini joomas," rääkis Milanos elav Kati Sass.

"Et veel kuidagi viimast vabadust nautida, käisid kõik massides suusatamas, /.../ oli juba ette teada, et tuleb see lockdown. Aga nad proovisid veel viimast võtta ja et see oli nagu täiesti nakkuskolle, mis andis leegi sellele sädemele," rääkis Pääsuke.

Zago tõdes, et alguses pidas enamik inimestest uut koroonaviirust gripiks ja arvasid, et piirangutega pingutatakse üle.

Zago asus haiglajuhi ametisse 21. veebruaril ehk päev pärast esimest juhtumit piirkonnas. Tema sõnul keskendus praktiliselt kogu haigla seejärel COVID-19 patsientidele. "See kõik juhtus mõne päeva jooksul," lisas ta.

Haiglad muutusid paari päevaga ülerahvastatuks

Värskelt haiglajuhiks saanud Mauro Zago sattus kujundlikult keset elu suurimat lahingut. Uskumatusega jälgisid kõik, kuidas Itaalias kehtestati enneolematud piirangud, millest praeguseks on saanud tegelikkus enamikus riikidest.

Põhja-Itaalia, aga eriti Bergamo maakonna haiglad ägasid märtsi alguses patsientide laviini all. Paljud heitsid hinge enne, kui haiglas löögile said.

"Me ei teadnud sellest haigusest kuigi palju ning enamik inimestest saabusid haiglasse väga haigena. Kogu haigla oli kahe-kolme päevaga täielikult ülerahvastatud. Patsiendid pidid ootama näiteks 12-16 tundi või ka 24 tundi enne, kui tekkis võimalus nad haiglasse võtta, sest neile polnud muidu kohta," rääkis Zago.

"Kui on näiteks maavärin või bussiõnnetus, milles saab 40-50 inimest vigastada, siis sa saad tegeleda kõige enam kannatada saanutega ja seejärel saad nad edasi suunata. Nüüd oli aga võimatu patsiente mujale edasi suunata, sest kõik haiglad olid samasuguses olukorras. Seega haiglasse saabunud inimesed on kõik sinu patsiendid," lisas ta.

Kiirelt tekkis Itaalias kaitsevahendite puudus. Ehkki ka Eestis on samal teemal palju räägitud, siis tagantjärele vaadates läks Eestil veel hästi.

"Minu üks tuttav veel postitas Facebookis, kuidas kõik aplodeerivad arstidele, et arstid on meie kangelased, aga samas on arstid, kellel ei ole maske ja kellel ei ole kaitseülikondi, kes panevad hommikul oma kaitseülikonna selga, panevad mähkmed, sest nad ei saa WC-sse minna, sest muidu peab kaitseülikonda vahetama," kommenteeris Kass.

Surnuid ei olnud kuhugi enam panna

Praegu alles analüüsitakse, miks Itaalias suremus nii suureks paisus - kas põhjus on traditsioonilised põsemusid, mitme põlvkonna elamine ühe katuse all või miski muu. Tipphetkel polnud aga lahkunuid õieti kuhugi panna, nagu näitab video ühe kiriku põrandale rivistatud kirstudest.

Surnute koorma all kutsus Bergamo appi sõjaväe, mis hakkas transportima kirste teiste linnade krematooriumitesse, sest enda oma ei suutnud enam toime tulla. Sellised ööpimeduses toimuvad transpordioperatsioonid muutusid rutiinseks.

"Näiteks Bergamo haigla juurde nad ehitasid ajutise väliala triaažipatsientidele. Nädala pärast sai see ala aga surnukuuriks, sest nende jaoks ei olnud mujal enam ruumi," selgitas Zago.

Viimastel päevadel maetakse Berga surnuaias iga paarikümne minuti tagant üks koroonaohver.  Matmine käib vaikselt, üldjuhul ilma preestri ja lähedasteta.

"Kui inimesed surevad haiglates, siis nad viiakse kuskile surnukuuri ja tihti haigla surnukuurid on nii täis, et nad viiakse hoopis kuskile mujale linnadesse, kaugele ja omastele üldse sageli ei öeldagi, kuhu see kadunukene on saadetud," rääkis Pääsuke.

Itaalia arenguid võtsid arvesse paljud riigid

Kõik see on õõvastav, aga ka õpetlik. Itaalias toimunust tegid järeldused paljud riigid, teiste hulgas Eesti. Arstid omandasid nippe, kas või seda, kuidas keset kõige hullemat hingamismasinate kriisi leida nutikaid lahendusi.

Euroopas esimesena ja kõige hullemini pihta saanud Itaalia ja Hispaania arenguid on hoolega jälgitud ning ehkki haigestunute ja hukkunute numbrid on endiselt suured, viitavad viimased märgid, et epideemia hakkab vaikselt taanduma.

Miljonite itaallaste eeskujul viimased kaks kuud koduseinte vahel veetnud Milanos elava kahe lapse ema Kati Sassi jaoks on see õrn lootusekiir.

"Praegu on küll niimoodi, et enam ei jaksa, ei jaksa kodus olla. Mina olen kodus, istun mitu kuud terve perega, kõik inimesed, keda mina tunnen, istuvad kodus ja sa vaatad uudistest, et jälle on sul 400 inimest nakatunud, ikka on jälle 300," rääkis ta.

"Väga kole pilt selles mõttes, et tänavad on täiesti tühjad, siin on ju tavaliselt palju inimesi. /.../ Oleks nagu peale sõda, aga paljud inimesed, kes on sõjajärgse perioodi üle elanud, ütlevad, et praegu on ikka veel hullem olukord," rääkis Pääsuke.

Sama rääkis ka Zago. "Näiteks minu 91-aastane ema elas Teise maailmasõja ajal. /.../ Tema hinnangul on praegune olukord hullem kui see, mida ta koges Teise maailmasõja ajal, sest sõja ajal olid sa kodus ainult siis, kui sellega häirekellaga märku anti," rääkis ta.

Mauro Zago ja teised kohalikud rääkisid "Pealtnägijaga" paljuski just sel põhjusel, et Eesti väldiks seal tehtud vigu. Valus õppetund näitas, et seda viirust ei tohi võtta kergelt, mis muu hulgas tähendab, et ka liiga vara ei tohi lõdvaks lasta.

"Kõik peavad istuma kodus ja siis saab sellest kriisist kiiremini välja, eriti veel Eestis, kus rahvast on vähem, kus inimesed on sõnakuulelikumad. Eesti praeguste numbritega on väga reaalne kriisist välja tulla niimoodi, et oleks null nakatunut. Siin ma seda ei usu," rääkis Kati Sass.