Eriolukorraga ahelreaktsioonina kaasnenud praktiliste ja juriidiliste küsimuste lahendamiseks võeti riigikogus vastu nn kobareelnõuna muudatuste pakett (170 SE). Need muudatused olid vajalikud riigielu jätkumiseks eriolukorras, samal ajal ei piisa neist, et eriolukorrast probleemideta väljuda.

Põhiseadus võimaldab Vabariigi Valitsusel eriolukorra välja kuulutada muuhulgas nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Hädaolukorra seadus täpsustab, et eriolukorra väljakuulutamiseks peab olema täidetud üks kahest tingimusest: a) hädaolukord ei ole lahendatav ilma eriolukorra juhtimiskorralduseta või b) selle on lahendamiseks vaja rakendada eriolukorra meetmeid. Kumba vajasime? Märtsis vajasime tõenäoliselt mõlemat.

Esiteks ei võimaldanud seadused väljaspool eriolukorda juriidiliselt rakendada vajalikuks osutunud ulatuslikke liikumis- ja viibimispiiranguid.

Teiseks, arvestades liikumispiirangute ülisuurt mõju inimestele, majandusele ja ühiskonnale tervikuna, oli mõistlik, et otsustustasand oleks võimuhierarhias võimalikult kõrgel, antud juhul peaministril. Ametnikel puudunuks selliste otsuste tegemiseks piisav pädevus, lisaks oleks valitsuse liikmetel tekkinud neil lasuva poliitilise vastutuse tõttu tõenäoliselt kohe kiusatus hakata neid kritiseerima või ümber tegema.

Kriisist väljumisel saab liikumispiiranguid hakata vähendama, samaaegselt liigub allapoole tagasi juhtimisotsuste tegemine. Eriolukorra tervikuna lõpetamine tekitab aga küsimuse, kas ilma selleta ikka õnnestub tõhus võitlus viiruse vastu. Hiljutised nn kobarseaduse muudatused tagavad muu riigielu toimimise ka eriolukorras. Tulemuseks on "taustal tiksuv" eriolukord.

Võib ju mõelda, et valitsus vähendab järk-järgult piiranguid ja elu normaliseerub ning lõpuks jääb eriolukord igaks juhuks vaid n-ö paberile eksisteerima. Keda see segaks?

Sellise stsenaariumi korral on oht jääda n-ö eriolukorra lõksu, sest isegi kui piiranguid eriolukorda lõpetamata oluliselt leevendatakse, on praegu mitmed õigused ja kohustused seotud eriolukorra kestmisega (nt erinevate lubade kehtivus, pankrotiavalduse esitamise edasilükkamise). Teiseks on küsitav, miks peaminister peaks ka edaspidi otsustama iga konkreetse haiguskolde (nt ühiselamu) karantiini üle.

Eriolukorra kiire lõpetamise takistuseks on see, et ulatuslikke liikumispiiranguid (isegi, kui need oleks veel vajalikud vaid lokaalselt) ei saa väljaspool eriolukorda kehtestada.

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS) võimaldaks iseenesest kohaldada eriti ohtlike nakkushaiguste puhul täpselt sihitud karantiini inimeste liikumisele ning teenuste osutamisele.

Iroonilisel kombel ei loe NETS Covid-19 aga eriti ohtlikuks nakkushaiguseks, mistõttu sellel seaduse alusel Raatuse tänava ühiselamut näiteks sulgeda ei oleks saanud. Samuti ei võimalda kehtivad seadused väljaspool eriolukorda kehtestada nn sotsiaalse distantseerumise kohustusi (nt 2+2 reegel jms).

On tõenäoline, et liikumispiiranguid peavad säilima ka kriisist väljumisel ja pärast eriolukorra lõpetamist. Selleks tuleks minimaalselt lisada Covid-19 eriti ohtlike nakkushaiguste nimekirja, et oleks võimalik kiiresti reageerida uutele lokaalsetele haiguspuhangutele. Samuti peaks see seadus võimaldama rakendada teatud üldisemaid sotsiaalse distantseerumise meetmeid.

Eeltoodut ei tohi mõista aga ettepanekuna, et sadade ettevõtete päevapealt sulgemist ja tuhandete inimeste karantiini määramist ning üleriigilised liikumispiiranguid peaks saama kuidagi lihtsamini otsustada. Need meetmed vajavad õigusriigi ja demokraatia vaatenurgast jätkuvalt mitte ainult põhjendamist ja tõendamist, vaid ka laiemat selgitamist ühiskonnale.