Hans Väre: toetused peaksid olema mõeldud tulevikule ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Olev Kenk/ERR

Mõnigi meie majandusharu või tähtis ettevõte vajanuks suunamuutust või ümberkujundamist nii või naa. Nüüd, kui pandeemia on teinud meie eludele niikuinii nulleelarve, on parim aeg mõelda, mida ja kuidas paremaks teha, arutleb Hans Väre Vikerraadio päevakommentaaris.

Kui sa oled ettevõtja, aga pole veel riigi abi järele vajadust näinud, tegeled sa ilmselt kullerteenuse pakkumise, desovahendite tootmise või maskide õmblemisega.

Abi palumist pole ka põhjust häbeneda. John Kennedy kuulus loosung "Ära küsi, mida riik saab teha sinu heaks vaid mida sina saad teha riigi heaks" on tore põhimõte praegugi, kuid järgitav ainult neile, kes ise püsti seisavad. Paljud ettevõtted ja organisatsioonid seda ilma riigi toetava käeta paraku ei suuda.

Mille järgi toetatavaid valida?

Kui palju raha kunstlikusse koomasse viidud majanduse vereringe tagamiseks vaja läheb, pole sugugi selge.

Eestis on räägitud kahest miljardist eurost, mis arvestades 28 miljardi suurust sisemajanduse kogutoodangut on päris kopsakas summa, kuid ei pruugi osutuda kaugeltki lõplikuks. Lisaks on veel sajad miljardid Euroopa Liidu raha, millest samuti Eesti osa saab. Muidugi ei tähenda need astronoomilised summad ainult helikopterilt heidetavaid rahapakke, vaid suures osas laenusid ja käendusi.

Valitsuse ees seisnev ülesanne pole sugugi lihtne. Jah, riik võib küll laenu võtta ja Euroopa Keskpank raha juurde trükkida. Tõsiasi on samal ajal see, et riike peavad üleval inimesed ja ettevõtted, vastupidine on võimalik vaid väga lühikese aja jooksul.

Nõukogude Liit õpetas meile, et pole võimalik nõuda igaühelt tema võimete kohaselt ja anda samal ajal kõigile nende vajaduste järgi. Isegi siis mitte, kui põllutööd teevad ära pioneerid. Mille järgi siis toetatavaid valida?

Muidugi tuleks abi anda vajalikele ja suures hädas sektoritele. Bussiliiklus on sama hästi kui seiskunud. Viljandist ei lähe Tallinna enam ühtegi bussi, kooliekskursioonid on ära jäänud. Bussifirmad vajaksid raha kindlasti.

Kultuuriüritusi ei toimu ja nende korraldajaid ning esinejaid ähvardab pankrot. Samas on Eesti kultuuri säilimise tagamine lausa põhiseaduses sätestatud. Neid tuleks raudselt toetada.

Ajakirjanduse reklaamitulud on drastiliselt kukkunud, inimeste kvaliteetse teabega varustamine on aga elutähtis, olgu kriis või mitte. Seega peaks meediat aitama.

Põllumajandus tagab meie toidujulgeoleku. Neid… Noh, lõpuks jõuame ikka kõigi juurde välja.

Paljudel juhtudel tuleb riigil raha välja käia, et mingi oluline ettevõte või majandusharu ära ei sureks. Aga ka Tõnisson ei oleks luhvtitanud sajaseid lihtsalt selleks, et Ülesoo haamri alla ei läheks. Ükskõik, kui hea nuiaja Toots ka olnud poleks, ei avanenuks jõuka talumehe rahakotirauad, kui Ülesoo noorperemehel poleks olnud kindlat plaani, kuidas koht kitsikusest välja tõmmata.

Oluline on see, et inimestel oleks tööd ja sissetulekut. See töö ei pea aga ilmtingimata olema täpselt samasugune, nagu oli enne kriisi. Veelgi enam – nii mõnigi meie majandusharu või tähtis ettevõte vajanuks suunamuutust või ümberkujundamist nii või naa. Nüüd, kui pandeemia on teinud meie eludele niikuinii nulleelarve, on parim aeg mõelda, mida ja kuidas paremaks teha.

See vana jutt kalast ja õngest

Muidugi ei saa isegi praegu võtta üht majandusharu ja asendada seda teisega. Küll aga saab toetust jagada nii, et sellest oleks kasu ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal, võib-olla isegi kümnendil. Mitte lihtsalt kriisi üle elamiseks.

See on see vana jutt kalast ja õngest. Näiteks turismitalusid abistades võiks anda toetust säästliku turismi arendamisele või ümbruskonda tutvustavate kultuuripakettide kokku seadmiseks. Põlevkiviõli tehase rajamise asemel võiks investeerida taastuvenergiasse ja nii edasi.

Niipalju, kui valitsuse päästeplaanist avalikkuse ette on jõudnud, leiabki sealt õnneks märke, et selles suunas mõeldakse. Võtkem või korterelamute ja väikeelamute renoveerimistoetuseks määratud 73 miljonit, mis ei anna mitte ainult tööd ehitussektorile, vaid aitab täita ka kliimaeesmärke. Ärgem unustagem, et keskkonnakriisile ei tee viirus ju suurt midagi, see mure on meil lihtsalt pausile pandud.

Valitsuse kriisimeetmetes on esialgu ka päris palju arusaamatut. Näiteks suhteliselt heas seisus maamajandusele on ette nähtud 200 miljonit eurot, samas kui täiesti kokku kukkunud turismisektor saab vaid 35 miljonit.

Toidujulgeolek on muidugi ülioluline, kuid just seetõttu ei ole ka oodata, et põllumehed kriisi ajal väga suurt kahju kannavad. Tausta mõttes tasub silmas pidada, et kuigi turism pole ehk väga eluliselt vajalik majandusharu, oli selle osa meie sisemajanduse kogutoodangust mullu 7,9 protsenti ehk üle kahe korra rohkem kui põllumajandusel, kalapüügil ja metsamajandusel kokku.

Detailides selguvad abimeetmed muidugi alles siis, kui rakendusaktid on vastu võetud. Siis saame ka näha, kui palju leiab sealt pikka pilku, kui palju tulekahju kustutamist ja kui palju poliitpunktide teenimist. Kahjuks kaldun arvama, et läbimõeldud strateegiaga tulevikuprojekte kohtame seal kõige vähem.

Üheks ilmekaks näiteks, kuhu riik kaugemat perspektiivi silmas pidades raha võiks paigutada, on Cleveroni idee paigaldada riigi tellimusel igasse külla postipakiautomaat. Eesti üks eesrindlikumaid firmasid saaks tehase täiel võimsusel käima panna, telliks komponente teistelt ettevõtetelt ning aasta lõpuks loodaks taristu, mis vähendaks pandeemia ajal füüsilise kontakti vajadust, edaspidi aitaks aga keskkonda säästa ning parandaks maal elamise võimalusi.

Cleveron ei ole kindlasti nende firmade seas, kes kõige rohkem abi vajavad. Ettevõte on hästi kapitaliseeritud, viimasel paaril aastal korralikku kasumit teeninud ja ilma pangalaenuta. Et faktid täpsed oleksid, ei ole Cleveron toetust küsinudki, küll aga teinud riigile ettepaneku 4 500 pakiautomaadi ostmiseks.

Poliitikutel on palju lihtsam anda 20 miljonit mõne kriisis vaevleva majandusharu hinges hoidmiseks kui firmale, mis isegi halva aja üle elada suudab. Ja nagu öeldud, ongi selline pinnal hoidmine tihti vajalik. Samas on Eesti huvides edendada kõrgtehnoloogial põhinevat tööstust ja tipptasemel tootearendust. Oleks igati mõistlik, kui mõnest väiksema lisandväärtusega sektorist töökohad sinna üle koliksid.

Riiklike investeeringute tegemine pole muidugi lihtne. Poliitilise mõõtme kõrval tekib alati ka küsimus, kui palju peaks riik sekkuma eraettevõtlusse, kuidas teha seda nii, et turuosalistel oleksid võrdsed võimalused ja kuidas hoida ära korruptsioonirisk.

Vaev, mida tuleb näha tasakaalu ja läbipaistvate lahenduste leidmiseks, on aga kindlasti nägemist väärt, kui suudame tänu sellele kriisist väljuda tulevikku vaatavate ettevõtete ja taristu, mitte kolhoosiaegse töökorraldusega. 


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: