Kui palju teie elu nüüd muutub sellel teel riigikohtu esimehe kabineti poole?

Mina saan oma elu ikka edasi elada, täites ka seda ametit, mis mulle võib-olla antakse riigikogu poolt.

Kohtunikud vaidlevad omavahel, kas nad peaksid kohtuotsuseid selgitama ja taustu avama või piisab otsusesse kirjutatud motiividest ja põhjendustest. Kummal pool seda vaidlusjoont teie olete?

Ma ei ütleks, et siin nii selge vaidlusjoon on. Kohtuotsus iseenesest peabki olema nii selge, et mis on tahetud öelda, on ka selgelt välja öeldud. Selles mõttes ma olen ühel pool. Samas, isegi kui see kõik on selgelt välja öeldud, ei pruugi see olla ikkagi arusaadav lihtsustatud korras inimestele, kes võibolla tahaksid paari lausega aru saada, mis see põhiline punkt on. Seepärast võibolla tuleb põhjendada ka otsuseid, mis on iseenesest korrektselt põhjendatud ja võiksid olla arusaadavad.

Kuidas üldse kiirendada kohtupidamist, õigusemõistmist? Sest on küllalt asju, mis venivad enne otsuseni jõudmist kaks-kolm või veel rohkem aastat?

No tegelikult mõõtmiste järgi on ju Eesti kohtumõistmise kiirus üks Euroopa kiiremaid. Selles mõttes ei saa öelda, et meil on kohtumõistmine kuidagi aeglane ja kunagi eesmärgiks seatud sada päeva keskmist kohtuasja on minu arust täidetud. Vähemalt enamiku asjade puhul ei ole see ju küsimärgi all. Meie probleeme, miks asjad venivad, on erinevaid. Tsiviilkohtumenetluses see, et me ei leia üles kostjat või inimest, kellelt midagi nõutakse. Meie probleem on see, et menetlusdokumente vahetatakse liiga palju, võibolla on üldse kirjalik menetlus, see kõik võib venitada, kuid ometigi on kohtu ülesanne kuulata mõlemad pooled ikkagi ära.

Kas õigeksmõistev kohtuotsus on prokuröri halb töö, et ta üldse esitas inimesele süüdistuse?

Kui me niimoodi suhtuksime, et prokurör on süüdi, prokurör vastutab, miks ta niimoodi tuli selle asjaga, siis paljud koosseisud, mida pole seni rakendatud, ei hakatakski rakendama ega proovitakski, kui riigikogu võtab vastu mingi paragrahvi. Sest paratamatult on keegi see esimene, kes satub sellega ka kohtu alla ja temaga võib juhtuda nii või teisiti. See ei ole ainuke moment. Tõendid võivad mängida. Ega prokurör ei oska ka kõiki tõenduslikku külgi ette näha algselt, kui ta läheb seda kohtuasja ette võtma.

Tsiviilasjade hulk kohtutes suureneb. Kohtunik on sageli lepitaja näiteks abielulahutuse järel või mõnes võlavaidluses. Kas see pole natuke kulukas lepitusprotsess?

Ma arvan, et see töö lepitamise ja vahendamise mõttes on mõistlik ja hea. Teine asi on see, et meil võiks olla paremini kohtuväline lepitamine töötatud välja ja toimida, et need inimesed ei peaks üldse kohtuni välja jõudma. See on see, mis minu arvates vajaks ka rohkem riiklikku tuge, rohkem selline lähenemine.

Riiklik lepitussüsteem?

Vähemalt riiklik rahastus peaks olema sellel lepitusel ja sellel autoriteedi tõstmisel... Ma ei ütleks, et riiklik lepitaja peaks olema, see kõlab kuidagi halvasti. See võib olla ka erasüsteemil põhinev, aga ilma riigi rahalise toeta see ei toimiks, sest me sooviks ju ka, et see lepitus ei oleks kulukas inimestele. Aga ma arva, et perekonnaasjades, lasteasjades, ka n-ö olmetülides, naabriasjades oleks võimalik väga palju neid asju kohtust välja viia ja õigusrahu saavutada ja selline lepitussüsteem töötaks paremini kui ta praegu on.

Kuivõrd on tsiviilvaidlustest näha majanduse käekäiku, et kui hästi või halvasti Eestil läheb?

Eks ta on päis hästi näha, lihtsalt ta on väikese viivitusega.

Kui majandus läheb alla, siis on selge, mis vaidlused tekivad: võlavaidlused tekivad, inimesed ei jaksa maksta oma võlgu, töövaidlused, inimesi lastakse lahti töölt. Eriti palju tuleb pankroti-täitemenetlusasju, kus inimestelt ei saada vara kätte või nad muutuvad lausa maksejõuetuks.

Aga praegu läheb ju hästi...

Selliseid vaidlusi on ju ka, aga neid on protsentuaalselt võib-olla vähem. Praegu on riigikohus üle ujutatud vaidlustest laste üle. Au teotamise asju on palju, mingeid asju, mis halvema majanduse olukorra puhul nii palju võib-olla üles ei kerkiks.

Kas ja millist reformi kohus teie arvates vajab?

Minu arvates kohus mingit põhimõttelist reformi ei vaja. Vähemalt tänases ühiskonnas on meil toimiv õigussüsteem, kodanike usaldus vähemalt uuringute järgi on suur kohtu- ja üldse õigussüsteemi [vastu]. Loomulikult peame me tegelema nende asjadega, mis on paratamatud - rahvastiku vähenemine, infotehnoloogia juurutamine, kõigi selliste asjadega peame me tegelema, kuid ma ei usu seda, et meie riik vajaks mingit täielikku õiguskaitselist ümberkorraldamist.

Mis on riigikohtu esimehe kõige suurem mure?

Mure? Mina ei ole riigikohtu esimees, seda peaks küsima riigikohtu esimehelt, ma arvan. Meie oma, riigikohtu poolt vaadates on väga suur väljakutse, mis mulle tundub, põlvkonnavahetus riigikohtus lõpuni viia. Väga palju riigikohtunikke on pensioneerumas ja tuleb leida väärikad inimesed meie kõrgemat õigust mõistma, meie põhiseaduslikke õigusi kaitsma.

Kust te need uued kohtunikud leiate?
Hakkame otsima. Sõelume koos kolleegiumitega, vaatame läbi kohtunikud, advokaadid, professionaalid, kes siis võiksid vastata neile ootustele, mis meil kõrged ju on.

Aga edu teile!

Aitäh.