Enne kui suvevaheaeg päris kätte jõuab, hakatakse tegema väikesemahulisi füüsilisi kohtumisi koolides ning tihti otsustavad õpetajaskond ja juhtkond, kes ja kuidas veel kooli tulevad.

Aga selle selektsiooni lähtekohaks saab olla kaks väga erinevat küsimust. Kas küsida: "Kes pääseb koolist (ja saab minna vaheajale)?" või küsida: "Kes pääseb kooli (veel enne vaheaega)?". Laiemalt avaneb küsimus sellest, mis on üldse kooli pealisülesanne laste jaoks ning ühiskonnas.

See küsimus tõstatus minu enese jaoks, kui sain aru, et sisuliselt on viimased nädalad jäänud mahajääjate järgiaitamiseks ning neilt viimaste puudujääkide sissenõudmiseks. Õpetajana on see mitte kuigi inspireeriv ülesanne, kui arvestada, et õpilase tegemata tööde põhjuseks on niigi madal motiveeritus või kelle tahes suutmatus lapse õppetööd organiseerida, ning et minu sekkumine saab olema ainult pisteline, leides aset mõne üksiku kontakti käigus.

Väga tahaksin minagi, et õnnestuks selle lühikese aja jooksul järjele aidata neid, kes võõras olukorras tundsid end võimetutena ning anda neile enesekindlust, et saame asjadega järele.

Neile, kes laiskusest käega lõid, saab ehk pakkuda võimaluse veel struktureeritud õppetöö vormis enda võlad lunastada ja anda kinnitust, et pole vaja end lõhki muretseda, me saame ka edaspidi koos õppida. Seega mõistan, kui kool ja õpetaja aitab järgi nõrgemaid ning peab seda oluliseks. Aga ma arutleks siiski edasi, et jõuda enda jaoks olulise vastuoluni.

Tegeledes võrgustikutöö käigus ka andekate õpilastega ja püüdes nende vajadusi mõista, ei pea ma siiski enesestmõistetavaks valikuks, et see haruldane ajaressurss peab tingimata minema mahajääjate abistamisele. Mis on selle õpilase tasu, kes püsis distantsilt tegevustega järjel ning jättis endast maha erakordse pingutuse?

Võib-olla väärib ta seda tähelepanu, et näiteks ärajäänud praktikumi enda lemmikaines päriselt kätega läbi teha, kasutada koolis leiduvaid vahendeid ja võimalusi, et oma poolelijäänud meisterdis/kunstiprojekt lõpetada või saada osa välitunnist, et õppida loodusainetes midagi tärkava suve kohta.

Minu hüpotees on, et neid õpilasi, kes igatseksid selliseid võimalusi, siiski leidub. Ja kui tõesti ei leidu, siis oleme tagasi esimese lõigu teemapüstituse juures ning peaksime teraval pilgul endi silmadesse vaatama. Kas kool on koht, kus käiakse kuni vaheajani rõõmuni, või kust tahetakse vaheajale pääseda? Mõtlen, kuidas anda signaali, et kool vähemalt üritab olla ka halvas seda esimest.

Tõstatan kaks täpsemat küsimust. Kas kool on koht, kust eelkõige veetakse võimalikult ühtlasel tasemel lapsi läbi ning kui keegi ninali käib, püütakse teda finišijooneni lohistada, kui jalad endal ei kanna? Või on kool koht, kus eelkõige märgatakse erakordset töötahet, osavõtlikkust, talenti ja soodustatakse tema kasvamist, olgu see kasvõi üle teiste peade?

Ma leian, et nende õppijate seas, kellelt distantsõppe käigus pidevalt häid töid laekus, on palju lapsi, kes pidid toime tulema suurte tehniliste ja perekondlike takistustega, täpselt samuti, nagu nende seas, kes seda vaeva ei näinud.

Ei tea öelda, mida mina veel praeguses olukorras õpetajana rohkem teen – aitan mahajääjaid või turgutan edasijõudnuid –, kuid otsus aidata ainult nõrgemaid ei tohiks olla enesestmõistetav. Veel enam, see räägib sellest, missuguse kohana me oma koole tunneme ja näeme.