"Tugi" on mask individuaalse koduõpetaja tööle suuremas või väiksemas mahus, olenevalt õpilase eripäradest. "Tugi" on kursis õpilase õppetööga, jälgib päevakava, tähtaegu ja Zoomi tunniplaani, aga paljuski ka õppekava sisu keemiast kunstini. Mõnel raskemal juhul teeb "tugi" lihtsalt õpilase töö ära.

Kui kodus on oma tööst vaba pedagoogilise kutsumusega lapsevanem või vanavanem, siis see e-kooli aegne elukorraldus töötabki. Siiski, enamik lapsevanemaid, kes praegu kodudes "toe" rollis toimetavad, ei saaks kvalifikatsiooni puudumise tõttu koolis õpetajana tööd, sest tugiisiku roll eeldab nii tahet kui pedagoogilisi oskusi ning enamasti jääb lastevanematel nendest vajaka.

Kui aga lapsevanemal on ka oma töö, on konflikt kerge tekkima ja lõpuks jääb kõikidel osapooltel kõik tegemata.

Tehniline baas töötab, ent see ei asenda inimest

Koroonakriisi aegne e-kool tõi välja Eesti tugevused seoses e-kirjaoskusega ja paljud õpetajad, vanemad ja õpilased orienteerusid kiiresti uues olukorras, kus õppimine toimub arvutikeskkondade vahendusel ja suures osas iseseisva tööna. Kiiresti said selgeks Zoom ja teised asjakohased õppimiseks sobivad e-kanalid.

"Tugi", inglise keeles support, ongi tavakeelde tulnud seoses IT-ga. IT-tugi on inimene, kes vastutab tehnilise keskkonna toimimise eest: et juhtmed oleks õiges kohas, liidesed ühilduks, programmid töötaks. Kui on mingi rike, siis tugiisik leiab lahenduse, mis on tehniline.

Ma ei ole küll moodsas pedagoogikas kodus, aga inimese õppimisprotsess siiski vist ei toimu nii, et kui on e-keskkond, õpilane ja õppeprogramm, siis ühildub õpilane ja õpitava sisu automaatselt, nagu kaks moodsat seadet ühilduvad omavahel automaatselt, nt Bluetoothi abil, ja toimub bittide ülekandumine.

Õpilane ei ole siiski arvutiliides, ehkki heade kavatsustega inseneri või õppetehnoloogi nägemuses võib see nii olla. Kui inimene õpib, siis ei toimu lihtsalt infoühikute liikumist ühest kohast teise, juhul kui on olemas tehniline ühendus.

Õppimine eeldab inspiratsiooni ja motivatsiooni

Kui inimestel lasta meenutada oma kooliaega, siis mis meenub: õpetajad, õppejõud, mitte õppekava ja veel vähem õpiväljundid. Suurem osa koolis ja ka ülikoolis õpitust unustatakse lihtsalt ära, kui seda edasises elu ei vajata. Meelde jääb inspiratsioon, kohtumised värvikate inimestega, tänu inspireerivatele õpetajatele ja õppejõududele tehakse elus sageli olulisi valikuid.

Õppimises, ka e-koolis on vaja juhendavat, õpetavat ja kontrollivat inimest. Kõige paremad motivaatorid õppimiseks on teised inimesed, õpetajad, keda nende aine huvitab ja kes tahavad oma teadmisi jagada.

Motivatsioon ei teki e-keskkonnas isegi täiskasvanul iseenesest, võin seda kinnitada oma õpetamiskogemusest ülikoolis. Ka täiskasvanud inimesed, üliõpilased, tahavad individuaalset innustamist, tagasisidet, vajavad inspiratsiooni ja motivatsiooni pingutamiseks.

E-õppes saab muidugi üles laadida õppekava ja juhendid, saata doc-, pdf-failid ja Youtube'i lingid ja küsimused vastamiseks. Mingis mahus ja olenevalt kursuste iseloomust saab nii sooritused tehnilises mõttes tehtud. Puudu jääb emotsioon ja elamus õppimisest ja targemaks saamisest.

"Tugi" koolile õppematerjalide näol

Loodan väga, et kriisiaeg näitas, et õpetajal on amet, mille tähendus ühiskonna kooshoidmises on keskne, ning see väljendub ka finantseerimises ja õpetajate palgad tõusevad jätkuvalt. Et õpetajaid on koolides puudu ja nad on ülekoormatud ning alamakstud, seda enamasti teatakse, ent lisaraha tuleb haridusse visalt.

E-kooliga seotud muutused on praegu lisakoormuse pannud ka õpetajatele: kõik ei ole ka tehnoloogiatega kodus või läheb neil e-keskkondadega harjumiseks rohkem aega.

Internetiühenduse parandamine, uued programmid ja tehnika üksi ei too aga lahendust. Just e-kooli kogemus näitab, et vaja on kriisaja "tuge" koolisüsteemile, mis tähendab lisaressurssi – valitsus peaks haridusse suunama lisamiljoneid, nagu suunab põllumajandusse.

Milleks lisaraha vaja on? Ideaalis võiks tuua kooli rohkem õpetajaid, abipersonali ja abiõpetajaid, sest kriis tõi ilmsiks õpilaste individuaalsed lisavajadused. Osa õpilasi saab e-kooliga hästi hakkama ega peakski edaspidi igas tunnis käima.

Koos e-kooli heade praktikate, nagu Zoomi tunnid, jäämisega tavakasutusse võiks kooli tuua lisaks väikeste gruppide õpet ja isiklikumat juhendamist. Kooli on vaja rohkem inimesi ja inspiratsiooni, e-lahendustest ja tehnoloogiatest ei piisa.

Mida saaks kiiresti teha väheste lisaressurssidega, on läbimõeldult tellida ja toota kooliprogrammile vastavaid videomaterjale, näiteks ainetes, mille õppekava ei aegu paari aastaga nagu reaalained.

Praegu on isegi lihtsaid ajaleheartikleid veebis võimalik kuulata etteloetult ja vaadata uudislugusid videos: meediatööstus on mõistnud, et inimeste tähelepanuvälp üha lüheneb. Ent e-õpe koolis on endiselt tekstipõhine, justkui hirmust, et ained on liiga lihtsad, kui teemad edastada õppijale visuaalselt, kasvõi osaliselt.

Kodus õpilasele kriisiaja "tugi" olles olen väga puudust tundnud vana telekooli tüüpi õpetusest, kus pedagoog ekraanil seletab ja joonistab tahvlile valemeid ja skeeme, tehes asja puust ja punaseks. Ingliskeelseid materjale leiab Youtube'is muidugi küllaga, nt CrashCourse'i ainetes.

Kriisiaja õppetunni koduse "tugiisiku" seisukohalt võiks kokku võtta nii: e-kool ei tööta ainult tehniliste lahenduste abil, vaja on inspireerivaid ja professionaalseid õpetajaid, keda kodune "tugi" ei saa asendada.