Eestis on arutletud selle üle, kas üks viis COVID-19 kriisi tõttu hätta sattunud ettevõtete aitamiseks võiks olla riigi poolt ettevõttes osaluse omandamine (nt Tallinki ja Bolti kontekstis). Euroopa Komisjon avaldas 8. mai õhtul uued riigiabi reeglid, mida järgides võiks Eesti riik riigiabi korras ettevõtetes osalusi omandada.

Sellist liiki riigiabi võib oluliselt moonutada konkurentsi ja seeläbi pikemas perspektiivis vähendada näiteks tarbijate valikuvõimalusi või tõsta teenuste hindu. Seetõttu tuleks riigi kapitalisüst koos käeraudadega, mis piiraksid abisaava ettevõtte tegevusvabadust ja mis seeläbi võib vähendada ettevõtete isu riigiga sellisesse suhtesse astuda.

Riigilt kapitalisüsti saamine eeldab muuhulgas järgmiste eeltingimuste täitmist:

1. päris igaüks ei saa – riigi kapitalipaigutus peab olema vajalik avalikes huvides. Näiteks selleks, et vältida suuremahulist töökohtade kaotust, innovaatilise või olulise ettevõtte turult kadumist või olulise teenuse katkemist;

2. viimane õlekõrs – riik võib osaluse omandada juhul, kui ettevõte ei suuda vajalikku finantseerimist leida turult ning ka muud liiki riigiabi meetmed ei ole piisavad, et tagada ettevõtte jätkusuutlikkus;

3. mida vähem, seda parem - kapitali sissemakse ei tohi olla suurem kui see, mis on minimaalselt vajalik selleks, et tagada ettevõtte tegevuse jätkusuutlikkus. Selle hindamisel võetakse arvesse ka teisi riigiabi meetmeid, mida ettevõte võib saada;

4. riigilt tuleb osalus tagasi osta – riik ei tohi jääda omanikuks liiga pikaks ajaks. Seetõttu tuleb kapitalisüsti tingimustesse lisada stiimulid, mis motiveeriksid abisaajat võimalikult kiiresti riigilt riigi osalust tagasi ostma. Näiteks mehhanism, mille kohaselt riigi osalus suureneb ja teiste aktsionäride osalus väheneb iga teatud ajaperioodi tagant, kuniks riigi osalust pole tagasi ostetud. Samuti võib ette näha riigi õiguse müüa oma osalus kolmandatele isikutele;

5. konkurentsimoonutuste vältimine – piiramaks abimeetme negatiivseid mõjusid konkurentsile võib olla kohustus (erinevad sõltuvalt abisaaja ning riigilt tagasiostmata osaluse suurusele) rakendada mitmeid kaitsemeetmeid. Näiteks:

• keeld agressiivselt laiendada oma äritegevust riigilt saadud kapitalisüsti vahenditest ning võtta liigseid riske;
• kui olulise turujõuga ettevõtjale tehtav kapitalisüst ületab 250 miljonit eurot, peab abisaaja võtma täiendavad kohustused, nt loobuma osadest turgudest või võõrandama osa oma varadest;
• keeld omandada teises äriühingus üle kümneprotsendili osalus;
• keeld maksta dividendi ning osta tagasi aktsiaid teistelt aktsionäridelt (välja arvatud riigilt);
• keeld tõsta ettevõtte juhtide palka (võrreldes 2019 lõpu seisuga) ning maksta juhtidele boonuseid.

6. pole pääsu Euroopa rohe- ja digieesmärkidest – riigid peavad tagama, et abimeetmed aitaksid kaasa EL-i rohe- ja digipöörde eesmärkidele ja kliimaneutraalsuse saavutamisele aastaks 2050. Suurettevõtted peavad raporteerima, kuidas saadud abi toetab nende tegevuste elluviimist kooskõlas vastavate EL-i eesmärkidega. 

Saab näha, kas sellistel tingimustel on hätta sattunud ettevõtted valmis riiki oma aktsionäride hulka võtma või proovitakse leida muid lahendusi kriisi üleelamiseks.

Näiteks on Saksa lennuhiid Lufthansa andnud mõista, et kaalub pigem maksejõuetust ja selle raames oma tegevuse jätkusuutlikkuse taastamist kui riigiabi saamist tingimustel, mis võivad tema tiibu liigselt kärpida.

Ka Tallinki osas oli viimane uudis, et riik otsustas Tallinkile anda käibekapitali laenu ning võimaliku osaluse omandamise teemat pole mainitud. Pressiteates pole selgitatud, kas see valik võib olla mõjutatud ka osaluse omandamisega kaasnevatest käeraudadest.

Eestit ja Eesti lennufirmasid mõjutab ilmselt ka Läti riigi otsus teha AirBalticule kapitalisüst, mille suurus on täpselt 250 miljonit eurot. Nagu eespool mainitud, siis sellises suuruses abi korral ei pea AirBaltic võtma täiendavaid kohustusi, nt vähendama Eestist opereeritavaid lende. Selle valguses ei tundu abi piiramine 250 miljoniga juhuslik.