Viimaste nädalate aruteludes eriolukorrast väljumise üle märkis endine riigikohtu esimees Uno Lõhmus, et Eestis on suureks probleemiks ebatõhus kohtulik kontroll terviseameti meetmete üle.

Ma ei nõustu selle diagnoosiga. Eesti kohtusüsteem on põhiõiguste kaitsel üks tugevamaid. Näib aga, et kohtute mõnd tööpõhimõtet tuleks avalikkusele veelkord selgitada.

Õigusriik sai hakkama

Pandeemia algfaasis leidus skeptikuid, kes kahtlesid, kas seaduse kammitsates on riigil üldse võimalik viirust taltsutada. Põhiõigused ei luba ju inimesi kortermajadesse kinni keevitada, nagu see olevat toimunud Wuhanis.

Tagantjärele on hea tõdeda, et saime vähemalt viiruse esimese lainega hakkama põhiseadust rüvetamata. Viirus pole maamunalt kadunud, kuid meditsiinisüsteemi kollaps hoiti ära. Näib hoopis, et end on diskrediteerinud autoritaarne suurriik, mille varjamispoliitika aitas pisikutel levida.

Ometi ei saavutanud ka demokraatiad tulemust pehme pai ja ümmarguse jutuga. Rakendati karantiine, liikumis- ja viibimiskeelde, suleti ärisid ja avalike asutusi. Meetmed olid  Teise maailmasõja järgses Euroopas pretsedenditud.

Pahameel, mis kaasnes inimõiguste konventsiooni mõne artikli peatamisega, viitas esmapilgul, et ka Eestis tuleb valmis olla vabaduse eest võitlevate kodanike kaebuste laviiniks. Kohtusüsteem kõrgendas oma valmisolekut.

Kaebusi ei tulnud

Kodanike kaebuste laviin jäi ära – eriolukorra juhi korralduse vaidlustas infosüsteemi andmetel vaid üks isik. Seevastu kujunes populaarseks adressaadiks õiguskantsleri kantselei.

Lahkasime selle tagamaid ametnike, kohtunike ja advokaatidega hiljuti Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi ettekandekoosolekul (muidugi virtuaalselt). Kõlama jäi, et oma rolli võis siin mängida Eestis rakendatud piirangute suhteline mõõdukus ja mõistlikkus. Enamikku meist ei suletud päikselistel kevadpäevadel tuppa, lubatud oli viibimine suvilas, kui see just ei asunud mõnel saarel.

Võrdluseks, Saksamaal oli kaebusi tublisti. Edu aga on seni saavutanud vähesed. Karlsruhe kuulus liidupõhiseaduskohus rahuldas üksikud kiireloomulised taotlused seoses kogunemisvabadusega, enamasti aga tagastas koroonakaebused, sest õige koht nende esitamiseks oleks olnud halduskohus. Halduskohtud aga selgitasid, et meetmeid õigustab ennekõike haiglavõrgu kokku kukkumise oht ning piirangute ajutine iseloom.

Täitevvõimul on kujunenud keerulises olukorras ulatuslik otsustusruum ja kohtul pole mandaati kujundada valitsuse asemel kriisiplaane. Põhiseaduslikku hinnalage ei ületatud. Vaevalt, et Eestiski saanuks kohtud jõuda oluliselt teistsuguste tulemusteni.

Küllap tajusid meetmete vajalikkust ka inimesed. Sellest, et haigeid on vähe, ei järeldu, et arstid teeksid halba tööd. Ka kaebuste kaduvväike hulk Eestis ei näita halduskohtu halba tööd ega usaldamatust. Kohus tasakaalustabki täidesaatvat riigivõimu parimal mõeldaval viisil siis, kui juba tema olemasolu ja varasemad pretsedendid kallutavad ametnikke vältima seaduserikkumisi ja võimuliialdusi.

Üldkorraldus kui viirusetõrjevahend

Eestis kontrollivabu haldusinstantse pole. Vaidlustatav on mistahes tasandi, nii valitsuse, terviseameti, vallavanema kui ka politseiniku otsus, selgitused ja teave. Varem on segadust kohtusse pöördumisel tekitanud halduse üld- ja üksikaktide eristamise peen kunst. Esimesi on teatavasti pädev kontrollima riigikohus, teisi halduskohus.

Valitsuse 2003. aasta määrus karantiininõuete kohta, näiteks reegel, et perearst peab ohtliku nakkushaiguse diagnoosimisest teatama terviseametile, on selgelt üldnorm. Politseiniku korraldus auto tagaistmel sotsiaalset distantsi rikkuvale lõbusale seltskonnale laialiminekuks on selge reageerimine üksikjuhtumil.

Paraku on elus palju olukordi, kus õigusakt ei paikne abstraktsuse ja konkreetsuse skaala äärmustes, vaid keskväljal.

Näiteks valitsuse 12. märtsi eriolukorra väljakuulutamise korraldus, samuti eriolukorra juhi kehtestatud arvukad käitumisreeglid oleksid justkui sammud konkreetse pandeemiaga seoses, teisalt on need aga meie elu kogu riigis kujundanud juba kaks kuud. Juristid võivad nende otsustuste õigusteoreetiliselt puhta liigitamise üle vaidlema jäädagi, kuid küsimus on väga praktiline: milline kohus peaks olema pädev neid kontrollima?

Valiku selliste halli tsooni õigusaktide "kodustamiseks" tegi seadusandja juba 2001. aastal haldusmenetluse seadusega, võttes käibele üldkorralduse mõiste ja võrdsustades selle üldjoontes üksikotsustega. Sellesse kategooriasse kuuluvad näiteks detailplaneeringud, ülikooli õppekorralduseeskiri, Natura ala moodustamine ja vangla kodukord.

Võrreldes klassikaliste haldusotsustega on üldkorralduse andmise protseduur paindlikum – kõiki puudutatud adressaate pole võimalik ära kuulata, isiklikku kättetoimetamist asendab avalik teatavakstegemine. Üldkorraldust peab aga põhjendama ja seda saab vaidlustada halduskohtus.

Kohus pole hambutu

Kolleeg Uno Lõhmus toob selle lahenduse probleemina välja põhiseaduslikkuse järelevalve äralõikamise ja kohtuveski aegluse.

Halduskohtul on õigus ja lausa kohustus põhiseaduslikkuse järelevalve algatada, kui seadus või määrus takistab põhiseaduslike õiguste jalule seadmist. Kohtud on selle mehhanismi kaudu aidanud kaebajaid küll perehüvitiste, küll maksudega seoses.

Halduskohtud pole õigusmaastikul niisama klähvijad, vaid neil on olemas reaalsed hoovad õiguste kaitseks. Kohus võib haldusotsuse tühistada, teha täitevvõimule ettekirjutusi ja mõista välja kahjuhüvitisi.

Riigikohus on viimase aja praktikas ka rõhutanud, et mida intensiivsem on õiguste riive, seda sügavamalt peab kohus asjaolusid uurima. Ka keerulistes ja hinnangulistes asjades ei saa kohtunik alati piirduda vaid haldusasutuse ilmselgete vigade otsimisega.

Mis saaks aga siis, kui valitsus peaks mõne meetme üldkorralduse asemel kehtestama hoopis määrusega, näiteks muutma kõikjal kohustuslikuks tolmumaski?

Määrus pole halduskohtus vaidlustatav otse, küll aga kaudselt. Kaevata saab määruse rakendamise peale, samuti saab kohus tuvastada, et isikul on määrusest hoolimata õigus soovitud tegevuseks, näiteks õigus osutada raviteenust.

Õiguskaitset sedalaadi olukordades on riigikohus hiljuti selgitanud vangide suitsetamisvaidlustes. Mingeid lünki selles kohtuastmete koostööl põhinevas masinavärgis pole ilmnenud. Muu hulgas saab kohus määruse täitmise kohtuvaidluse ajaks ajutiselt peatada. Võrdluseks, ka kodanike ja ettevõtjate õiguste kaitse Euroopa Komisjoni vastu ei ole ebatõhus seepärast, et enne Euroopa Kohtusse jõudmist tuleb läbida eelinstants – üldkohus.

Olen möönnud, et kohtusse pöördumisel võivad lisaks üld- ja üksikaktide vaheteole mõnevõrra segadust tekitada riigiorganite, näiteks valitsuse ja terviseameti jagatud pädevused. Ka see pole fataalne probleem – kohtul on haldusotsuste virr-varris selge, menetlusseadustikku raiutud kohtustus õiguseotsijat nõustada ja asjaolusid omal initsiatiivil uurida.

Eesti kohtud hoiavad endiselt kõrgeid kohti õigusemõistmise kiiruse Euroopa edetabelites. Keskmine menetlusaeg 2019. aastal oli Tallinna halduskohtus 137 ja Tartus 107 päeva.

Muidugi, kriisi tingimustes muutub olukord tundidega ning vahel on kaitset vaja viivitamatult. Sellistel juhtudel kohaldab kohus esialgset õiguskaitset ehk teeb ajutise lahendi juba kohtumenetluse ajaks.

Teistpidi võiks ajalise probleemina näha halduskohtute lühikesi, vaid 30-päevaseid kaebetähtaegu. Selle aja jooksul ei pruugi inimene piirangu(te) toimealasse sattuda. Riigikohus on juba selgitanud, et õppekorralduseeskirja võib vaidlustada ka hiljem, näiteks haigestumisel, mida üliõpilane ei osanud 30 päeva jooksul ette näha.

Ma ei kutsu kedagi üles uisapäisa peaministri või terviseametiga kohtus vaidlema. Saan aga kinnitada, et kui keegi tunneb muret, kas tema õigusi on kriisis piiratud seaduslikult, aitab teda Eestis endiselt tõhus, sõltumatu ja professionaalne kohtusüsteem.