Tänavused rattaõnnetused: poni ehmatas ratturit ja täismees sõitis lapsele otsa
Jalgrattaõnnetused on muutunud igapäevaseks ning aina sagedamini tuleb ette õnnetusi, kus põrkavad kokku kas ratturid omavahel või sõidetakse otsa jalakäijale.
Pühapäeval põrkas Tallinnas Nõmmel kergliiklusteel 44-aastane rattur kokku nelja-aastase jalakäijaga. Poiss viidi lastehaiglasse. Esmaspäeva õhtul sõitis Meriväljal rattur otsa 68-aastasele jalakäijale, kes toimetati haiglasse. Need on vaid mõned näited viimaste päevade rattaõnnetustest. Tänavu on rattaõnnetustes saanud viga juba 97 inimest, kolm ratturit hukkus, vahendas "Aktuaalne kaamera".
"Inimesed kasutavad rohkem kergliiklusteid ja jalgrattaid. Seal, kus on inimesi, juhtuvad õnnetused," ütles Põhja prefektuuri välijuht Ragnar Jänes.
Politseiniku sõnul on oma roll õnnetuste sagenemisel ka selles, et ratturid tegelevad sõidu ajal kõrvaliste tegevustega. "Jalgratta juhtimine on põhimõtteliselt sama, mis auto juhtimine. Juhtimine peab olema põhiline ja kõrvaltegevustega ei oleks kena tegeleda ehk siis mobiiltelefonid, lahtise käega sõidud, ühe käega sõidud jms," ütles välijuht.
Nädalavahetusel sai Tallinnas viga vastu laternaposti sõitnud rattur ja Jänese sõnul saab selline õnnetus juhtuda vaid siis, kui sõidu ajal ei vaadata ette ja tegeletakse muude asjadega.
Ka taunib politsei aina enam levinud kommet sõita liikluses kõrvaklappidega. "Kuulmine on meil üks tähtsamaid meeleorganeid, mis liikluses on kasutuses peale silmade. Proovige nii sõita, et te midagi ei kuule," sõnas Jänes.
Ka oleks õnnetusi politsei hinnangul vähem kui kergliiklusteedel liiklejad peaksid kinni parempoolse liikluse reeglitest.
Ratturid ei mahu linna
"Kergliiklustee kui termin on iseenesest värdmoodustis - paned kokku väga erineva liikumiskiirusega, väga erinevate vajadustega liiklejagrupid ja kui see liikumiskeskkond ei vasta vajadustele, siis seal hakkavad juhtuma õnnetused," sõnas Eesti linnaratturite liidu juhatuse liige, arhitekt Tõnis Savi.
Arhitekti sõnul on ratturite arv viimastel aastatel kasvanud, kuid füüsiline keskkond jala käimiseks ja ratta kasutamiseks ei ole sellele järele jõudnud. "Me ei kujuta hästi ette, et me paneks näiteks lambiposti keset sõidutee sõidurada, aga millegipärast keset rattateed on see täiesti normaalne panna - jalakäija ja rattur saavad ju mööda, nad ei võta ju ruumi," sõnas Savi.
Ratturite omavahelisi kokkupõrkeid põhjendab Savi asjaoluga, et linnaliikluses on arvukalt uusi rattureid, kes pole veel harjunud kirjutamata reeglitega. "Kuna liikluskeskkond neid ei suuna, siis peab rattakasutaja tegema väga palju äkkotsuseid," sõnas ta.
Savi tõi näiteks Tallinnas Tehnika tänava rattatee, mis ootamatult lõpeb. "Siin ma pean tegema äkkotsuse, kas ma keeran autode vahele sõiduteele või hüppan jõnksti kõnnitee peale. Siin tuleb teha kiireid otsuseid ja kui sa pole kogenud sõitja, siis tekivadki olukorrad, kus sõidetakse üksteisele otsa."
Algajatel linnaratturitel soovitab Savi kasutada tagatuld ka päise päeva ajal. "Näiteks kui sa sellise päikeselise ilmaga sõidad puude varju ja varjust välja, siis sind ei ole tegelikult hästi näha. Tagatuli aitab päris palju, aga tuleb olla ise tähelepanelik ja arvestada sellega, et linnavalitsus ei ole sinust hoolinud ja sa pead ise hakkama saama," ütles arhitekt.
Rattur on kõnniteel külaline
Savi paneb ratturitele südamele, et kõnniteel ollakse külaline ja seal kehtib lihtne reegel - ära käitu nii nagu sa ei taha, et autode vahel sinuga käitutakse. "Jalakäijatele soovitaks, et ärge hüpake eest ära, sest see jõnks, mille sa teed, ratta kasutaja on juba arvestanud, et ta sõidab sinust mööda," ütles Savi.
Ida-Tallinna keskhaigla EMO juhi Märt Põlluveere sõnul peab haigla politseid liiklusõnnetusest teavitama.
"Nüüd on küsimus, kuidas defineerida õnnetust jalgratturiga, kui ta linnatänaval kukub. Olen ka mina tähele pannud, et ratturitega õnnetusi loetakse rohkem liiklusõnnetusteks, varem olid need näiteks õnnetus sportimisel," sõnas Põlluveer. Aga ette on tulnud ka kurioosumeid.
"Kurioosum on see, kui sa kukud jalgrattaga, saad vigastada, lähed uuesti sõitma ja tuled järgmisel hommikul uue vigastusega tagasi. Kui ei tule välja, siis võib-olla ei peaks. Aga muidu, kes sõidab mäest alla, kes üritab tagurpidi mäest alla sõita," tõi kogenud EMO arst välja mõned juhtumid.
Rattaõnnetuse vigastused sõltuvad suuresti sellest, kuidas rattur kukub. Kõige tüüpilisem on rangluuvigastus, sest kukutakse maha õlg ees. Vanematel ratturitel saab viga ranne, sest kukutakse käsi ees. Ilma kiivrita sõitjaid võivad saada ajutrauma.
Õnnetuste ülevaade
Tänavu liikluses viga saanud 97 jalgratturist ligi viiendik (18) olid alla 18-aastased (alla 10-aastaseid kolm; 11-14-aastaseid kümme; 15-17-aastaseid viis) ja sama palju oli ka üle 60-aastaseid rattureid. Jalgratastega õnnetuste puhul oli 48 protsendil tegemist otsasõiduga ja 52 protsendil kukkumisega.
Üle poole otsasõitudest olid ratturi ja sõiduauto vahel. Peamine põhjus oli see, et, et autojuht ei andnud ratturile teed. Aga oli ka juhtumeid, kus ratturid sõitsid ise kas sõitvale või parkivale autole otsa.
13 juhul (28%) toimus otsasõit kahe ratturi vahel, peamiselt sõideti teisele tagant otsa, aga kokku saadi ka külje pealt. Neljal juhul said kokku jalakäija ja jalgrattur. Üks jalgrattur sai löögi bussilt ja teine veoautolt. 17-aastane noormees ületas raudteed jalgrattal, tal olid peas kõrvaklapid ja kapuuts ning ta sai vedurilt löögi.
Kukkumiste peamine põhjus oli kontrolli kaotamine ratta üle. Viiel korral kukuti, sest sõideti kas vastu puud või posti. Viiel juhul kukuti vastu sõidutee äärekivi sõitmise tõttu. Paaril juhul oli tegemist libedusega - libiseti nii märjal asfaldil kui ka märjal kaevukaanel. Üks kukkumine juhtus seetõttu, et rattureid ehmatas aedikust välja pääsenud poni ja teisel juhul jooksis ratturile ette koer. Üks laps kukkus ületades "lamavat politseinikku".
Viiendik rattureist olid õnnetuse hetkel joobes.
Toimetaja: Merili Nael