Hiljuti ilmus Eesti Päevalehes artikkel, milles Eesti suuremad pangad ütlevad üksmeelselt, et Eesti Energia poolt planeeritav põlevkiviõlitehas ning -sektor laiemalt on investeerimiseks liiga riskantsed ning et nemad hoiaksid sellistest projektidest eemale nii omaenda, klientide kui ka maksumaksjate raha.

Ka sõltumatud rahvusvahelised krediidireitinguagentuurid Moody's ja Standard & Poor's (S&P), mille eesmärk on hinnata ettevõtete võimekust maksta tagasi laenusid, on soovitanud madala riski soovi korral Eesti Energiasse raha mitte investeerida.

Pangad ja krediidireitinguagentuurid toovad välja neli peamist riski: tururiskid, regulatoorsed ja poliitilised riskid ning Eesti Energiast tulenevad riskid.

Tururisk: ebastabiilsed hinnad ja nõudlus

Mõlemad osapooled peavad üheks teravamaks ohuks Eesti Energia suurt avatust riskidele, mis on seotud nafta ja põlevkiviõli ebastabiilsete hindade ja kõikuva nõudlusega.

Eesti Energia sõnul katab planeeritav õlitehas kulud juhul, kui nafta hind on 45 USD barreli kohta, ning esitleb investoritele õlitehase kasumlikkust eeldusega, et nafta hind ei lange alla 60 USD barreli kohta.

Küll aga on ettevõte ise toonud välja, et õlitootmisesse investeerimine on kõrge riskiga, kuna selle kasumlikkus sõltub otseselt ebastabiilsest maailma naftaturust, mistõttu puudub garantii, et õli püsiks tehase investeerimisperioodi vältel kasumlikul tasemel.

Naftaturu ebastabiilsust illustreerivad näiteks hiljutine negatiivne naftahind, hetkel püsiv nõudluse langus ja tuleviku osas oodatavast konservatiivsemad prognoosid, aga ka näiteks turu sõltuvus naftašeikide tujudest ja USA presidendi säutsudest.

Kuigi üks vähestest argumentidest antud ebastabiilsusega toimetulemisel on riskimaandamistehingute ehk fikseeritud hindadega ette maha müüdud õlitoodang, siis praegustes pandeemiast mõjutatud turutingimustes võib eeldada, et nii soodsatel tingimustel selliseid lepinguid enam ei pikendata.

Siinkohal on paslik meelde tuletada, et Eesti Energia juhatus pidi Auvere elektrijaama väärtust hindama 50 miljoni euro võrra madalamaks muuhulgas ettevõtte juhtide ebapädevate prognooside tõttu maailma naftaturuhinna osas.

Kuna Eestis toodetud põlevkiviõli kasutatakse pea täiel määral laevakütustes, on märkimisväärne tururisk ka laevakütuste turul olev nõudlus. Antud turg on Rahvusvahelise Energiaagentuuri juhi Fatih Biroli sõnul saanud käesoleva kriisi ajal suurima löögi, olgugi et meretranspordi sektor võttis suuna kliimaneutraalsuse poole juba varasemalt.

Lisaks kahandab põlevkiviõli nõudlust üha kasvav elektrifitseerimine ja gaasiliste kütuste kasutuselevõtt laevanduses, mida on kinnitanud nii keskkonnaminister Rene Kokk kui ka Taastuvenergia Koja juht Mihkel Annus.

Regulatoorne ja poliitiline risk Euroopa tasandil

Moody'se sõnul on suurim põhjus Eesti Energia madala krediidireitingu taga ettevõtte avatus keskkondlikele riskidele, eeskätt regulatsioonidega seotud muudatustele, ning ebaadekvaatne arvestamine antud riskidega oma protsessides.

Moody's märgib, et kasvava CO2 tariifi kõrval ohustab Eesti Energiat ja õlitööstust karmistuv keskkonnapoliitika, mis võib muuta tingimusi CO2 lekkekvootidele, mis on EL poolt saastavamatele tööstustele antav rahaline ajend, et tööstused ei koliks leebemate keskkonnaregulatsioonidega maadesse.

Kui praegu eeldab Eesti Energia, et vähemalt 2030. aastani saab õlitööstus kvoote tasuta, siis regulatsioonide karmistumine kasvataks märkimisväärselt põlevkiviõli tootmise kulusid ning seaks küsimuse alla õlitootmise kasumlikkuse.

Ka pangad on selgelt välja öelnud, et regulatoorne risk on õlitehase ja terve sektori osas liialt suur. Näiteks Swedbanki esindaja Liisi Himma on tõdenud, et väga reaalne on risk, et EL-i poolt seatud kliimaeesmärkide tarbeks tehakse rahvusvaheline maksureform, mille tõttu ei tasu õli tootmine enam ära.

Seetõttu on antud trendide eiramine ja nendele vastutöötamine ohtlik nii pankadele, investoritele kui ka maksumaksjatele, kelle rahaga Eesti põlevkiviõlitööstust toetatakse.

Poliitilise toetuse kahanemine Eestis

Kui EL-o tasandil on üksnes aja küsimus, mil poliitiline risk realiseerub, siis veelgi ootamatum ja järsem võib olla poliitiline risk Eesti tasandil.

Nii Moody's kui ka S&P rõhutavad, et kuna Eesti Energia on ettevõttena finantsnäitajate ja turu ebastabiilsuse tõttu nõrk ja riskantne, siis ettevõte ületab spekulatiivse ehk kaheldava väärtusega investeerimisreitingu taseme napilt üksnes riigi toe tõttu. Mõlema agentuuri sõnul langeks Eesti Energia krediidireiting rämpsettevõtte tasemele, kui väheneks Eesti valitsuse võimekus või tahe pakkuda Eesti Energiale ja põlevkivisektorile finantsprobleemide korral erakorralist abi.

Vaatamata valitsuse hiljutistele otsustele toetada Eesti Energiat ja põlevkiviõlisektorit on poliitiline oht riiklikul tasandil kasvamas. Süvenenud polariseeritus Eesti poliitmaastikul hõlmab endas mh erinevates valdkondades varasemate otsuste tühistamist ja süsteemide lõhkumist, selmet neid järk-järgult parandada.

Nelja-aastane valimistsükkel ei taga poliitilist stabiilsust pikaaegsete investeeringute osas ning puudub kindlus, et ka Eesti Energia õlitootmine ning põlevkiviõli sektor laiemalt jääks antud süsteemide lõhkumise protsessist kõrvale, arvestades mh ka Euroopa Liidu kasvavat survet liikuda puhtama majanduse suunas.

Lisaks suurendab poliitilist riski õlisektorisse investeerimise osas üha kasvav tauniv avalik arvamus, mis hõlmab lisaks pankade ja krediidireitinguagentuuride hoiatustele ka õlitehase rajamise vastu algatatud kohtukaebust, Eesti ja rahvusvaheliste kodanikuühenduste pöördumist Euroopa Komisjoni poole, kohalike inimeste opositsiooni seoses jätkuvast põlevkivikasutusest tulenevate terviseprobleemidega Ida- ja Lääne-Virumaal, põlevkivisektori võtmefiguuride kahtlusi õlitehase osas ja kasvavat vastasseisu riigikogus.

Eesti Energia ettevõttesisene risk

Suurim Eesti Energiast tulenev risk on ettevõtte kõrge võlatase. Näiteks S&P tõdeb, et Eesti Energia ei suuda oma tegevustuludest maksta tagasi rohkem kui neljandiku oma laenukoormast, ning märgib, et ei näe lähitulevikus ette võlataseme kahanemist.

Agentuuri kohaselt halveneksid Eesti Energia tulevikuväljavaated oluliselt, kui võlatase karmima turuolukorra tõttu veelgi suureneks. Lisaks nendib Moody's, et ajanihe Eesti Energia investeeringute tegemise ja hinnatava tegutsemise ning tasuvusperioodi vahel survestab ettevõtte suurt võlataset ning takistab laenukoormuse vähenemist.

Kui laenukoormuse kasvu või eelpool kirjeldatud riskide tõttu alandavad agentuurid Eesti Energia krediidireitingut veelgi, kahandab see tõenäoliselt ka ettevõtte poolt pakutavate võlakirjade väärtust.

Moody's rõhutab, et naftahinna kõikumine ja teiste eelmainitud riskide realiseerumine võib Eesti Energia likviidsusprobleeme märkimisväärselt süvendada. See tähendab, et Eesti Energia peaks elus püsimiseks müüma oma varasid, võtma veelgi lisalaenusid või saama lisatoetust riigilt, mida tehti ka käesoleva kriisi ajal. Igal juhul on kõrgete riskide realiseerumise tõttu lõplikuks kannatajaks investorid ja maksumaksjad, kelle rahaga antud riske võetakse.

Lisaks hindab Moody's, et Eesti Energia ulatusliku investeerimisprogrammi juhtimine ja elluviimine võtab võrdlemisi suure osa ettevõtte ressurssidest, ohustades ka planeeritava õlitehase rajamise kulutõhusust, kvaliteeti ja kasumlikkust.

Näiteks puudub õlitehase puhul garantii, et ei juhtuks sama nagu näiteks eelmainitud Auvere elektrijaama osas, mida plaaniti valmis saada 2015. aastal, aga mis valmis alles kolm aastat hiljem. Lisaks näitab Auvere tehase pooleaastane seisak, et isegi kui õlitehas saadakse valmis, ei pruugi Eesti Energia suuta tagada selle püsiva toimimise.

Kõrge risk tähendab kõrget intressi

Swedbanki esindaja Liisi Himma sõnul tuleb suuremate projektide puhul nagu õlitehas hinnata riske mitukümmend aastat ette, aga kuna need sõltuvad muuhulgas poliitilistest otsustest ja ühiskondlikust ootusest, siis on põlevkiviõlisse investeerimine riskantne.

Kui investeering tehakse tänasel päeval, aga planeeritav tehas saab hakata täisvõimsusel tööle kõige varem alles 2024-2025 ning prognoositav tasuvusaeg on kümme aastat, siis on suur tõenäosus, et antud perioodil realiseerub üks või mitu eelmainitud riskidest, mis teeb tehase majanduslikult ebamõistlikuks.

Investeerimise puhul jälgitakse lihtsat printsiipi: mida kõrgem on risk, seda kõrgem on intress. Kuna Eesti Energia otsib planeeritava õlitehase puhul välismaist laenuraha, siis kõrgete riskide tõttu on see fakt, et maksta tuleb kõrget intressi. Lisaks võivad intressi omakorda suurendada ELi poolt pankadele antud juhised karmistada rahastamisnõudeid kõrge süsinikuintensiivusega projektidele ja ettevõtetele.

Eelmainitud riskide tõttu viitavad SEB ja Swedbank, et õlitehasesse ja põlevkiviõlisektorisse investeerimise korral tuleb olla valmis, et laene ei maksta täies ulatuses tagasi. LHV Grupi juht Madis Toomsalu on seejuures avaldanud: "Mis puudutab konkreetselt õlitehast, siis ma arvan, et täna ei finantseeri seda ükski pank, ükski Euroopa institutsioon – ma ei kujuta ette, kust sellist raha leitakse."

Kirjeldatud riskide valguses pole keeruline mõista, miks pangad ja krediidireitinguagentuurid näevad Eesti Energia õlitehasesse investeerimist piltlikult kui Vene ruletti, kus tühjade lubaduste taustal on Eesti Energial suur tõenäosus pihta lasta nii endale, maksumaksjatele kui ka investoritele.