Hiljuti võis lugeda uudist, kuidas USA toornafta hind sattus ületootmise ja alatarbimise tulemusena vabalangusesse ning maandus lõpuks miinus 37 dollaril barreli kohta. Hea küll, Eesti piirkonna hind sõltub teisest, Brenti toornafta väärtusest, mis antud arvamusloo sissejuhatuse kirjutamise hetkel ei ole veel läbi põranda kukkunud, kuid selgelt liigub sarnases suunas.

Ühiskonnas laineid löönud uut Eesti Energia õlitehast kiidetakse jätkuvalt kui lollikindlat plaani Ida-Virumaa tulevase õitsengu tagamiseks. Arvestades, et õli hindade volatiilsust tunnistab ka põlevkivisektor ise, siis keda täpsemalt lollitatakse?

Üllatus puudub

Tundub, et kohalikud kütuseeksperdid kas ei loe rahvusvahelisi raporteid või nopivad sealt välja vaid endale meelepärase info. Hetkeolukord maailma õliturul ei saa olla üllatus, sest seda võimalust kajastati juba ÜRO osalusel koostatud 2019. aasta raportis isegi enne igasugust koroonakriisi: mitmed suurriigid panustavad oma toodangu ekspordi kasvamise, samal ajal kui teised sihivad importkütuste vähendamist.

Tulemuseks on loogiliselt üleinvesteerimine, hüljatud varad, töölised ning kogukonnad. Sel põhjusel näemegi täna osades piirkondades negatiivseid kütusehindu. Vabaühendused on aastaid rõhutanud, et puhtama ja kliimasõbralikuma tuleviku kontekstis ei ole tarbijatel seda õli vaja.

Praegu näeme, et isegi tootjatel endal ei ole seda õli vaja! Eesti Energia panustab pikaaegsetele trendidele, mis näitavad stabiilset ja kõrget õli hinda - selle varjus loodab meie riigiettevõte aga sisuliselt, et Euroopa kliimapoliitika põrub täielikult.

Kes aga süsinikuemissiooni hinna kujunemist vähegi uurinud on, teab hästi, et see hind kujundatakse sihilike poliitikatega, mis on juba korduvalt ja ilma erilise etteteatamiseta karmistunud.

Lisaks õõnestab Eesti Energia iseenda jalgealust (nii piltlikult kui ka ülekantud tähenduses), müües Enefit tehnoloogiat ka välismaale, et seejärel nende uute tootmisüksustega ise konkureerima asuda. Muidugi võib Eesti riik otsustada õlitootmisele senisest veel rohkem hakata peale maksma, aga kusagil peab ju olema piir?

Ida-Virumaa tulevik

Kui tuleb õlitehas, peab mõistagi tulema ka eelrafineerimistehas: esimese toodang on ilma teiseta alla standardite ja teise jaoks ei ole piisavalt toorainet ilma esimeseta. On arusaamatu, miks valitsus selle osas jätkuvalt hämab.

Eesti Energia juht Hando Sutter on pärast positiivset rahastusotsust öelnud, et avalik dialoog õlitehase ümber on väga tervitatav. Samas on kopp sisuliselt juba maha löödud - kuidas saab selles valguses enam sisulist arutelu arendada?

Diskussioon muidugi toimub edasi. Samal päeval, kui USA-s otsiti lolli, kes õli ostaks, toimus Eesti riigikogus arutelu Ida-Virumaa tuleviku ümber. Jüri Ratas kirjeldas õlitehase rolli regiooni õiglase ülemineku rahastamisel kui tegevust, mis "ei anna juurde ega ei halvenda".

Tegemist on seega null-summa mänguga, mida on otsustatud teha lihtsalt tegemise rõõmu pärast. Lisaks selgub, et puudub info konkreetse õlitehase mõjust rahva tervisele. Kui info olekski olemas, võib-olla salastatakse igaks juhuks seegi sarnaselt õlitehase majandusliku tasuvuse analüüsiga?

Nõustun Jevgeni Ossinovski arvamusega riigikogu saalis: loota, et mida rohkem me sellesse valdkonda investeerime, seda paremini läheb Ida-Viru maakonnal - kogemus seda kahjuks ei kinnita ei meil ega üheski teises riigis, kus on olnud sarnane mure.

Ühiskondlik dialoog Ida-Virumaa tuleviku üle ei saa olla test, kus ette on antud vaid üks õline vastusevariant. Erinevatel osapooltel on muidugi omad eesmärgid, teistsugune arusaam probleemist, omamoodi lahendused ja viis nende saavutamiseks. Praegu on meil aga reaalne võimalus need teemad selgeks rääkida, mitte üksteist ühiskondlikult distantseerida.