Seletaksin neoliberalismi tuuma lihtsalt: kapitalistliku turuloogika keskne ideoloogia, mida kantakse üle kõigile eluvaldkondadele. Turumajandus pole neoliberalismi jaoks ainult parim majandusmudel, vaid turuloogika järgi peaksid toimima kõik eluvaldkonnad näiteks riigi valitsemine, aga see on jõudnud ka inimsuhetesse.

Eestis on neoliberalism nii domineeriv, et ainsad, kes selle olemasolu üldse teadvustavad, on politoloogid ja äraspidiselt (parem)populistid. Viimased näevad, et praegune ühiskonna suund on problemaatiline ja reageerivad omal viisil, aga see, kuidas nad sõnastavad ühiskonna probleeme ja lahendusi pakuvad, on hoopis midagi muud kui käesoleva arutluse teema.

Neoliberalismi keskmes on indiviid ning, nagu klassikalises liberalismis, nähakse ühiskonda kui indiviidide summat, vastupidiselt ühiskonna nägemist kollektiivina. Kui me kõik oleme omakasupüüdlikud indiviidid, siis selle abil moodustub huvide kokkuleppel summa, mis kõigile sobib.

Turul on iga indiviid klient, valides endale parimaid tooteid ja teenusepakkuja. Igaüks võib põhimõtteliselt olla nii nõudja kui ka pakkuja ja hästi läheb nendel pakkumistel, mille järele on nõudlust. Nõudlus üldiselt paistab olevat võrdsustatavat vajadusega.

Mõned näited turuloogikate ülekandmisest muudele eluvaldkondadele. Moodsas eneseabis, millega vähemalt noorem põlvkond on kokku puutunud, jõuab varem või hiljem õpetusteni "ümbritse ennast ainult positiivsete inimestega" ja "loobu toksilistest suhetest".

Kuigi äärmuslikel juhtudel, näiteks vägivaldse suhte puhul, on see ju arusaadav, siis "toksiline" on sisuliselt igaüks, kellega tekib mingisugune probleem ning nõuanne on suhetest loobuda, mitte aga näiteks püüda konflikte lahendada. Sisuliselt aga tähendab see, et loobu sõpradest, kes ei paku sulle õiget "sõbrateenust" või paarilisest, kes ei paku õiget "paariliseteenust". Kui hambapasta ei pese hästi, tuleb see vahetada parema hambapasta vastu, ei ole mõtet püüda asju sirgeks rääkida.

Lõppeks on see ainult tema kui indiviidi otsus, missugune ta on ehk missugust "isiksuseteenust" ta müüb ja kontrollimehhanismiks on see, kas temaga tahetakse suhelda või mitte. Tundub liiga äärmuslik? Inimesed pole ju tooted (vähemalt väljaspool kohtinguäppe ja sotsiaalmeedia sõbralisti)?

Teeme sammu tagasi ühe tänapäeval juba iseenesestmõistetava vormi suunas, kus inimene on toode: tööturg. Tundub kas peaaegu põrunud või veel hullem, nõukogudemaiguline mainida tööd otsiva töötaja kohta midagi muud kui seda, et eksisteerib tööturg, kus töötaja ja tööandja on teatud omavahelises teenusepakkuja-teenusesaaja suhtes, kuigi see on mõlemapoolne tehing. Töötaja müüb ennast kui head tööjõudu, tööandja pakub töökohta.

Võrdluseks - paljuvihatud marksism pakub alternatiivset seletust: töötaja on ühiskonna alustala, sest tema on see, kes toodab ja tööandja lihtsalt nii-öelda pealisehitis. Veel ühe alternatiivina võib näha läbi religioosse prisma inimese töötegemist kui Jumala teenimist. Selles arutluses ei kavatse ma siiski defineerida töötaja "reaalset olemust", vaid näidata, kuidas turuloogika ei ole siinkohal ainus võimalus.

Toote väärtuse turul määrab see, palju seda ostetakse ja kui see kanda üle inimese väärtusele ühiskonnas, saame üsna tuttava loo sellest, et osad inimesed on edukad (st ühiskonnas paremal positsioonil) kui teised, sest nad on tublimad ja targemad. Kui aga asjade puhul saame me ebavajaliku minema visata (kuigi siin on omaette keskkondlikud küsimused), siis kuidas visata minema ebavajalik inimene?

Siinkohal jõuamegi probleemini, miks turuloogika peaks ikkagi jääma ainult turu juurde. Inimesel ei ole esiteks fikseeritud väärtust, ta on elav ja mõtlev organism, kellel on väga lai potentsiaal.

Väga paljude potentsiaal jääb aga rakendamata mitte isegi seetõttu, et nad ei ole head töölised, vaid et neil puudub oskus ennast müüa: müümine on teine äärmiselt oluline turuga kaasas käiv nähtus. Tänapäeval oleneb töö saamine paljuski mitte reaalsetest oskustest, vaid oskusest koostada head CV-d ja suhtlemisoskusest.

Veelgi keerulisemaks läheb asi siis, kui inimesel on suur potentsiaal, kuid puudub juba valmis pakend oskustega, mida tööandja aga küsib, ehk puudub töökogemuse. Või siis on inimene juba tööandja silmis liiga vana, võrdluseks toidul on ka säilivusaeg.

Paljud n-ö edukad inimesed seevastu saavad oma töökohad palju vanema ja üldse mitte valitseva ideoloogia kohase mudeli järgi: läbi sotsiaalsete sidemete ja eriti peresidemete. Sel teemal on kirjutatud lausa terve avalikkuse suuremast tähelepanust kõrvale jäänud doktoritöö, mis käsitleb soo ja rahvuse teemade kõrval just nimelt töö saamist sotsiaalsete võrgustike kaudu.

Kuna ärimajandus vajab numbrilist ja tehnokraatlikku mõtlemist, on neoliberalistlik ühiskonnakorraldus vastavalt samasugune. Kuigi mõõdetavate tulemuste püüd näiteks riigiteenuste või tasude jagamisel on pealtnäha tervitatav, on kindlalt ja numbriliselt mõõdetavate tulemuste miinuseks raamistik, mis tahes-tahtmata kajastab vaid valitud osa nähtustest.

Näiteks paneb vähenenud töövõime hindamise metoodika täpselt ja numbriliselt paika erinevad takistused ning piisavalt kõrge skoori korral on võimalik toetust saada. Aga mis siis, kui inimesel on probleem väljaspool neid skoore? Mis siis, kui inimene on igati võimekas, aga tal puudub suutlikkus end sellises tehnokraatlikus süsteemis tõestada?

Keerulise bürokraatiaga töövõimetaotluse esitamine on juba omaette paradoks, sest kõige töövõimetumad on võimetud seda täitma. Tõsi, on võimalik minna ka konsultandi juurde antud avaldust täitma, kuid sellekski peab inimene omama võimekust vähemalt kohale sõita.

Neoliberalismiga kaasneb ka probleemide nägemine ainult indiviididega piirnevana, mitte ühiskondlikena. Hoolimata sellest, et depressioon on juhtiv puude põhjustaja maailmas, lähenetakse sellele ainult kui inimese enda probleemile. Võrdluseks võiks tuua koroonaviiruse leviku tõkestamiseks tehtavad ulatuslikud pingutused.

Vaimse tervise probleemid on üldse teema, mis neoliberalismi ehk turu "ratsionaalsete toimijate" loogikaga kuidagi klappida ei taha ja seetõttu on tingimused abi saamiseks eelarvekärbete tõttu järjest kehvemad.

Küsige mõnelt Tallinna Paldiski maantee kompleksis töötavalt arstilt või õelt. Rääkimata ravimeetoditest, mis keskenduvad ainult inimesele endale, jättes kõrvale elukeskkonna, kus ta iga päev peab elama. Eks muidugi ongi elukeskkond meditsiini pädevusest väljas.

Elukeskkond on aga näiteks ühiskonna liidrite pädevuses. Just nimelt liidrite, sest nende käes on palju rohkem kui populaarse "igaüks saab midagi teha" narratiivi juures.

Kui inimesed peavad näiteks püsima vägivaldses peresuhtes või ei saa vanemate juurest välja kolida, sest pole piisavalt vahendeid omaette elada ja samal ajal on vaimne tervis liigselt kahjustunud, et töötada.

Kui inimesed on pandud arvama, et nad pole väärtuslikud (tüüpiline depressiivne tunne on tunda, et ma olen väärtusetu), sest et valitseva ideoloogia järgi pole neil piisavalt väärtust, sest nad pole rikkad. Kui inimsuhted, kaasa arvatud perekonnad on järjest nõrgemad, sest oluline on ainult indiviid ja mitte koostöö.

Võiks nüüd õigustatult küsida, et kuidas üks poliitik või ametnik paneb inimesi üksteisega paremini sõbrustama, siis ei panegi. Ühiskonnas võimul olijad saavad aga lähtuda maailmavaatest, mis väärtustab iga inimest ja seab eesmärgiks mitte majandusnumbri, vaid üleüldise heaolu, mitte ettevõtja, vaid inimese. Ja sellest lähtuvalt võtta vastu paremaid otsuseid ja luua paremat ühiskonnakorraldust. Ja kodanikud saavad valida endale juhte, kes näevad neis inimest, mitte toodet.