Jaak Valge: Eesti parempoolsed ja nende manifest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaak Valge
Jaak Valge Autor/allikas: Riigikogu

Mul pole kavatsust sekkuda Isamaa erakonna siseasjadesse. Ent kuna Parempoolsete ühenduse manifest on teretulnult aktiviseerinud debatti Eesti poliitikasihtide üle, analüüsin seda oma vaatevinklist, st rahvuskonservatiivi silmade läbi, seda enam, et meedias on parempoolsete manifesti peetud EKRE vastu sihituks, kirjutab Jaak Valge.

Suur osa manifestis deklareeritust on iseenesestmõistetav. Kes ikka tahaks midagi öelda vastu näiteks väidetele, et halvustav suhtumine teistesse lõikab meid ära sõpradest ning vaimult suur riik ei võitle oma mineviku ega rahvaga ning sõnavabadus ja sõltumatud institutsioonid on au sees. Või et läbipaistev ja avatud riik on parim viis korruptsiooni ohjeldamiseks.

Ainult takka kiita võiks väitele, et igaühel peab olema jõukohane kaitsta oma huve kohtus ja Eesti seadused peavad kehtima igas kogukonnas ja olukorras või rohkem vabadusi eeldavad suuremat vastutust, haritus, kultuursus ja avar silmaring aitavad teha vastutustundlikke valikuid.

Seda, et uuendustele tuleb olla avatud ning kaasaegsetele probleemidele tuleb lahendusi otsida, tunnistaksid ilmselgelt peale EKRE ka sotsiaaldemokraadid ja neoliberalistid, kommunistid ja neonatsid, BLM ja Ku Klux Klan.

Rida väiteid on aga nende mõttest arusaamiseks liiga üldised. Väide, et Eesti peab hea seisma selle eest, et üksikisiku vabadused on igal ajal tagatud ja kaitstud ning turvalisuse kindlustamine ei tohi käia vabaduste piiramise hinnaga, on igati kena.

Ilmselt on väga vähe neid, kes vabadusi asja eest teist taga piirata sooviksid, ent väga paljudel juhtudel tähendab turvalisuse tagamine siiski ka reegleid ehk piiranguid ning on selge, et mida suuremad ohud, seda suuremad piirangud. Seega pole võimalik seda väidet lahti muukida ning edasi ei saa niikaua, kui me ei tea, mida lugupeetud parempoolsed selle all ikka täpsemalt mõelnud on.

Ka väide, et enamuse arvamus ei kaalu üles teiste inimeste vabaduste riivet, käib samasse kategooriasse. Kes nood "teised inimesed" ikka on, kas seksuaalvähemused?

Sootsium koosnebki erinevatest vähemustest ning konkreetsete vähemuste seisundi määrab alati avalik arvamus ehk demokraatlikus riigis sisuliselt enamuse arvamus, kas esinduskogus või rahvahääletusel. Vastasel korral oleks tegemist autokraatiaga või siis sellega, et tunnistame mingit kodanike endi tahtest mittetulenevate põhiprintsiipide ülimuslikkust.

Eesti oludes võib inimeseüleste põhiprintsiipide omaksvõtmine tähendada kristlust. Ent parempoolsete üks kõneisik Tõnis Kons hoopiski kritiseerib Isamaa erakonna liigset kristlikkust.1 Pealegi ei saaks seksuaalvähemuste aktivistide nõudmiste õigustamisel üldse traditsioonilisele kristlusele toetuda.

Udune on parempoolsete hoiak ka rahvuskonservatiivide jaoks eriti tundlikul rändepoliitika teemal. On tõsi, et konservatiivne poliitika ei seisne sisserände eitamises, vaid targa rände soodustamises ja selle juhtimises Eesti majanduse ja julgeoleku huvidest lähtuvalt, nagu manifestis deklareeritud. Ent misasi see tark ränne on ning kui mahukas see võiks siis olla?

Kindlasti vajab Eesti kõrgprofessionaalseid töötajaid, ent EKRE jaoks on oluline, et ränne ei tooks meile massiliselt odavtööjõudu, mis pidurdab uuendusi majanduses, surub meie palgad alla ja pidurdab meie võõrsile läinud tööinimeste naasmist, samuti, et rände tulemusena ei väheneks eestlaste ja põlisrahvastiku osakaal Eestis.

Viimastel aastatel on täpselt nii juhtunud, rändesaldo Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest ning reast Aafrika ja Aasia riikidest on peaaegu viie tuhandega positiivne, st samasugune kui Nõukogude ajal. Kas parempoolsetele on see olukord vastuvõetav, ning kuidas see tähendab seismist Eesti omapära ja kultuuri eest, nagu manifestis väidetud, me teada ei saa.

Pole arusaadav, mida tähendab suurem koostöö Euroopa Liidu riikide vahel. Kui Euroopa Liidu jätkuvat tsentraliseerimist või detsentraliseerimist ja tihedamat koostööd rahvusriikide vahel?

Segadust tekitab ka väide, et Eesti peab jääma kindlaks läänelikele väärtustele. Me olemegi ju õhtumaade osa, mis tähendab iseenesest, et kanname ajalooliselt läänelikke väärtusi. Ning mitte ainult ei kanna, vaid ka loome neid.

Kui manifesti autorid arvavad, et me peaksime olema ainult teatud lääneriikides hetkel domineerivate teatud väärtuste kopeerijad, siis nii oleksime konjunktuursed ja õhutaksime rahvuslikku alaväärsust, mis pole omane parem- vaid vasakpoolsusele. Usinate kopeerijatena poleks meid rahvusena kellelegi vaja.

Kas nende riikide all, kus manifestis väidetult on toimunud kergesti ja kiiresti läänelike väärtuste kursilt kõrvalekaldumine, on mõeldud Ungarit ja Poolat? Küllap, aga kas sellega peaks pimesi nõustuma?

Kõigepealt - miks peaks neil Euroopa maadel olema vähem õigust euroopalike väärtuste kujundamises kaasa rääkida? Neid riike on süüdistatud demokraatiast hälbimises, aga klassikalisi poliitiliste režiimide parameetreid mõõtva Polity süsteemi järgi saavad Ungari ja Poola kõige värskemate (2018. aasta) andmetel parima demokraatiareitingu ehk 10 punkti, aga näiteks Prantsusmaa ja Belgia, mille riigipead on kritiseerinud Ungarit ja Poolat demokraatia puuduse pärast, vähem, vastavalt 9 ja 8 punkti.2

Toonitagem, et Polity mõõdab demokraatiat, mitte liberaalset demokraatiat, mis on teine, hiline mõiste, mis tõenäoliselt oma laialivalguvuse tõttu varsti käibelt kaob. Praegu kasutatakse seda mõistet instrumendina nende riikide ründamiseks, kus ei viida läbi vasakliberaalset poliitikat. Nii näib, et ka siinkohal ei esinda manifest mitte parempoolsust, vaid vasakliberaalsust.

Väga vaieldav on manifesti väide, nagu oleks meil peale iseseisvuse taastamist eriliselt hästi läinud, ning nüüd on saavutused kahtluse all ehk nagu manifestis väidetakse, "ehitasime üles kaasaegse lääneliku ja jõuka riigi", ning "lähiaastate peamine valik on, kas suudame vabaduse ja heaolu teel jätkata või mitte."

Esiteks - kui see ka nii oleks - pole Eesti vanale poliiteliidile nii iseloomulik oma saavutustega praalimine kuidagi iseloomulik läänemaisele kultuuriruumile. Neile, kes on kogenud jälgilt kiitlevat Nõukogude propagandat, on see eriti eemaletõukav.

Aga teiseks pole see ka tõsi.

Me ei ole jõudnud 15 aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka, missugune lubadus ühe liberaalse erakonna poolt 2007. aastal anti, vaid oleme Eurostati andmetel tänaseks tarbimisvõimekuselt langenud kuue kõige vaesema Euroopa Liidu riigi hulka.3

Suur osa meie inimestest on siirdunud mujale, peamiselt Soome, Eurostati andmetel elas 2018. aastal teistes Euroopa Liidu riikides 7,3 protsenti Eesti kodanikest.4 Suurem mujale siirdumine toimus eriti kiiresti Eesti täiesti ebaõnnestunud majanduspoliitika tõttu, mis tõi aastatel 2008-2009 kaasa Euroopa kõige järsema majanduslanguse.5

Küllap on meil läinud keskmiselt või alla selle. Eesti inimesed väärivad enamat, aga ma ei oleks nõus parempoolseid arvustava sotsiaaldemokraadi Lauri Läänemetsa väitega, et üleilmsed kriisid on tõestanud, et õhuke riik iseenesest on läbi kukkunud ning need, kes sellest aru ei saa, moodustavad nostalgiaklubisid.6

Kriisid pole iseenesest küll midagi selletaolist tõestanud, aga tõsi, pole põhjust arvata, et senise majanduspoliitikaga positiivse murrangu saavutaksime. Loomulikult ei pea see olema riigikeskne, nagu Läänemets arvab, kuid ei pea ilmtingimata tähendama ka seda, et manifestis nõutud avatusest ja rahvusvahelistumisest loobutakse. Küll aga tuleb loobuda dogmadest ja tarvitada pragmaatilist uuendustele aldist poliitikat.

Milline see on, väärib diskussiooni. Seda aga ei soodusta tühi demagoogia, nagu näiteks vasakliberaalses meedias meelsasti massiliselt paljundatud ühe parempoolsete juhtpoliitiku väide, et EKRE üritab taaskehtestada kolhoosikorda.7

Tegemist on maaeluministri Arvo Alleri mõtteavalduse tõlgendamisega, minister aga ütles, et gümnasistidel võiks olla võimalus põllumajandust aidata. Samal tasemel teise inimese mõtteid väänates võiksin mina väita, et kõne all oleva poliitiku teade, et ta ei taha, et ta lapselapsed peaksid pidama lahinguid Eesti põldudel, tähendab vallutussõjale üleskutsumist.

Parempoolse poliitika ainus alternatiiv ei ole enam vasakpoolne poliitika, nagu Lauri Läänemets deklareerib ja parempoolsete manifest meile sisendab. Peavoolumeedia on meid aastaid sinnapoole suunanud, soovides meie poliitilist dispuuti kitsendada.

Tõsi, parem- ja vasakpoolsusel on ehk tähendus veel majanduspoliitiliselt, aga kasvõi meie sotsiaalvõrgustikes süttivate diskussioonide järgi peaks olema selge, et uus poliitika eraldusjoon jookseb hoopis teravamalt (vasak)liberaalse globalismi ja konservatiivse rahvusluse vahel. Esimest esindavad Eesti vasakpoolsed koos multikultuursuse ideoloogiaga küllap täiuslikult, Eesti parempoolsed oma manifesti järgi võib-olla ja loodetavasti mitte alati ja päris.

Ning lõpuks veel parempoolsete manifesti kõige agressiivsemast väitest, et parlamentarismi ei tohi mõtlematult lammutada ning tuleb hoiduda "populistlikest katsetest avada põhiseadust või kehtestada seadusi rahvahääletuse teel". On võimalik aru saada, et kriitiliselt on sihitud just EKRE-t. Tõnis Kons kinnitab isegi, et EKRE tegeleb teadlikult oma rahva tülliajamisega selleks, et olla pildil.8

On tõsi, et niisugune võimaluse loomine tähendab põhiseaduse muutmist. Ent kas muu kriitika on sisuline? Kas rahvahääletused lammutavad parlamentarismi? Kas näiteks Läti ja Leedu, kus need võimalused olemas on, on vähem parlamentaristlikud kui Eesti?

EKRE on alati väitnud, et kodanike initsiatiivi rahvahääletuste algatamiseks nähakse mitte parlamentarismist loobumisena, vaid selle tugevdamisena. Küsimus on tegelikult rahvaalgatuse ja -hääletuse künnistes ja filtrites, mille targa seadmise korral väldime nii kodanike edasist riigist võõrandumist kui ka parlamentarismi destabiliseerimist. Nii vasakliberaalne meedia kui ka parempoolsed võiksid negatiivse eelhoiaku asemel sisuliselt teemasse süveneda.

Kui seda - EKRE ühte olulisemat programmilist nõudmist - pidada tülliajamiseks, siis tuletan meelde, et põhiseaduse muutmist nii, et kodanikel oleks võimalik algatada referendumeid, toetab või pigem toetab 4/5 kodanikest, vastu on aga neli protsenti.9 Juba see peaks demokraatlikult mõtlevatele poliitikutele olema argument iseenesest. Selle elluviimine ei tähenda tülliajamist, vaid vastupidi, ühiskonna identiteedi tugevdamist. 


Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: