Sandra Haugas: Parempoolsed ja Isamaa. Kuhu edasi? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sandra Haugas
Sandra Haugas Autor/allikas: Romi Hasa/ERR

Konkurentsivõimelisi vasakpoolseid parteisid ongi taasiseseisvunud Eestis olnud vaid üks, kõik viimastel aastatel tegevust alustanud erakonnad on parempoolsed, kirjutab Sandra Haugas algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Eestis kurdetakse üha enam mõõduka parempoolse poliitika vähesuse üle. Üks äsja esile kerkinud Isamaa-sisese Parempoolsete ühenduse eestkõnelejaid on näiteks öelnud: "Siiani edu toonud parempoolne poliitika hakkab Eestis vähikäiku tegema.

Ei ole enam klassikalist mõõdukat parempoolsust, nagu veel kümme aastat tagasi."1 Eesti on lähikümnenditel olnud peaaegu et neoliberalismi ehk ultraparempoolsuse musterriik. Kas tõesti on parempoolne poliitika hääbumas? Kas Parempoolsete juhtimisel täidaks selle tühimiku uue suuna võtnud Isamaa?

Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riikides, sh Eestis, on alates taasiseseisvumisest domineerinud parempoolne poliitikakujundus – vasakpoolsust on kiputud seostama kommunistliku minevikuga, mistõttu vasakpoolseid erakondi üldiselt edu saatnud ei ole.2

Iseäranis tugev parempoolne orientatsioon on olnud Eestis ja Lätis, mis eristuvad teistest postkommunistlikest KIE-riikidest selle poolest, et seal kommunistidel ühtegi edukat vasakpoolset järglasparteid luua ei õnnestunud. KIE-riike iseloomustavad üldiselt ebastabiilsed erakonnasüsteemid ning vähepüsivad valitsused.

Eestis aga suutis üks parempoolne erakond (Reformierakond) püsida järjest võimul, st kuuluda valitsusse 17 aastat, sh 11 aastat järjest peaministriparteina.

Konkurentsivõimelisi vasakpoolseid parteisid ongi taasiseseisvunud Eestis olnud vaid üks, Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE), mille liikmete osakaal parlamendis on aga läbi kümnendite püsinud väheldane, jäädes vahemikku 6–15%, kahes koosseisus ka 17%.

Kas see tasakaal on viimastel aastatel nihkunud, nagu vihjavad Parempoolsete ühenduse asutajad?

Näiteks kirjutas Postimees nende seisukohti tutvustades, et "Reformierakond on loobunud parempoolsest maailmavaatest ja uued parteid on kas vasakpoolsed või äärmuspopulistlikud".3

Alustades lause teisest poolest tuleb tunnistada, et Parempoolsed eksivad. Kõik viimastel aastatel tegevust alustanud erakonnad on sisult parempoolsed ning end selgelt vasakpoolsena määratlevaid uusi parteisid ei leia erakondade hulgast mitte ühtegi.

End ise on parempoolsena positsioneerinuid üks – Vabaerakond4 – ning parempoolseks liigituvad ka nii praeguseks tegevuse lõpetanud Rahva Ühtsuse Erakond kui ka, vastupidi, aina enam hoogu koguv Eesti 200.

Arvestades eeldatavat ühinemist Vabaerakonnaga hakkavad tõenäoliselt parempoolse poliitika eest seisma ka praeguse Elurikkuse Erakonna esindajad. Eesti erakonnasüsteemi uute tulijate puhul on selge, et poliitspektri skaalal nihet vasakule toimunud ei ole.

Vastupidi, vasakpoolsete parteide osakaal on isegi vähenenud. Vähenenud on ka vasakpoolsete esindatus parlamendis: kui XII riigikogu koosseisus oli SDE esindajaid 17, siis XIIIs 15 ja praeguses XIV koosseisus ainult 10.

Üleüldine suundumine vasakule

Ehkki väide, et RE on loobunud parempoolsest maailmavaatest, on ennekõike poliitilise võitluse käigus tehtud liialdus, ei ole jutt parempoolse poliitika vähikäigust alusetu.

Näiteid Eesti erakondade deklareeritud ideoloogilise profiili ja nende tegevuse või valimislubaduste vaheliste ebakõlade kohta on palju alates RE tasuta lasteaia plaanist ja lõpetades IRL-i eestvedamisel astmelise tulumaksu kehtestamisega.

Mõne aasta tagune uuring5 näitas, et nii mõnelgi juhul erakondade maailmavaateline enesekirjeldus partei nimetuse ega ka valimisplatvormiga vastavuses ei ole.

Toodud näited ei ole erandid, vaid killud reegliks kujunenud mustrist. Konkreetsemalt selgus uuringust, et kui RE kirjeldas end kui liberaalset erakonda, Keskerakond kui konservatiivset ning tollane IRL kui liberaalse ja konservatiivse segu, siis kõigi kolme erakonna 2007. ja 2015. aasta valimisprogrammide sotsiaalpoliitika platvormist joonistus välja hoopis sotsiaaldemokraatia.

Seega ilmneb, et arvestades postkommunistliku riigi inimeste vastumeelsust vasakpoolsete ideoloogiate suhtes, kirjeldavad erakonnad end valijatele meeldimiseks valdavalt parempoolsena, kuid tegelikkuses kalduvad olema vasakpoolsed.

Ideoloogia ja tegelikkuse vaheline ebakõla ning sisuline nihkumine vasakule ei iseloomusta mõistagi ainult Eesti erakondi. Tegu on läänemaailmas nii laialt levinud nähtusega, et heaoluriigi uurijad nimetavad seda lausa "heaoluriigi uueks poliitikaks".6

Laialdast heaolu võimaldavat valdavalt vasakpoolset poliitikat ei toeta enam mitte ainult üksikud grupid (nt sotsiaaldemokraatide ja kristlik-demokraatide valijad ning ametiühingud), nagu see oli heaoluriigi algusaegadel Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel, vaid kõik. Et oma valijate ootustele vastata, pakuvad vasakpoolset poliitikat nüüd nii vasak- kui ka parempoolsed erakonnad.

Peale valijate nõudluse seletab vasakpoolse poliitika populaarsust ka nende mõjukus ehk võime aidata lääne demokraatlike riikide eesmärkide saavutamisele kaasa nii mõnelgi juhul edukamalt, kui suudab parempoolne poliitika.

Viimased kümnendid on pakkunud rohkelt näiteid, kuidas uusparempoolne turukeskne poliitika neile seatud kõrgetele ootustele paljudel juhtudel vastanud ei ole. Näiteks võib tuua perede keskselt reguleerimata koolivalikuvabaduse, mis sageli ei ole toonud kaasa mitte sotsiaalse kihistumise vähenemist, vaid hoopis suurenemise.7

Samuti tõi turumehhanismide kasutuselevõtt valitsemises (nt tulemusnäitajate kasutamine avalike teenuste osutamisel, avalike teenuste sage delegeerimine erasektorile ning valitsusväliste institutsioonide loomine avalike teenuste osutamiseks) vastupidiselt tõhususe, mõjususe ja legitiimsuse kasvule nii mõnelgi juhul kaasa hoopis valitsemisinstitutsioonide killustumise.

Käsikäes viimastel aastatel tehtud uuringutega, mis muu hulgas on näidanud, et levinud sotsiaalkulutuste käsitlemine riigi majanduslikku konkurentsivõimet takistava tegurina on müüt, julgustavad heaoluriigi uurijad riike üha veenvamalt minema uusparempoolselt riigivalitsemiselt üle sotsiaalse investeeringu paradigmal (SIP) põhinevale valitsemismudelile.8

Selle maailmavaateliseks lähtekohaks on uusvasakpoolsus ehk nn kolmas tee ja tuginetakse arusaamale, et vastutus inimeste heaolu suurendamise eest lasub ennekõike inimestel endil, kuid et sellega hakkama saadaks, on vaja rahvale riiklike sotsiaalsete investeeringute abil võimalused luua, sest inimeste võimed on neist sõltumatute taustategurite tõttu erinevad.

Lähtudes eeldusest, et indiviidi heaolu suurenedes suureneb ka riigi heaolu, käsitleb SIP sotsiaalpoliitikat produktiivsena. Sotsiaalsed investeeringud on vajalikud nii sotsiaalprobleemide leevendamiseks kui ka majanduse elavdamiseks. SIP-i keskne püüdlus on ühendada sotsiaalseid ja majanduslikke eesmärke.9

Samal ajal kui Eestis on SIP-i potentsiaali mõistetud veel vähe, on näiteks Põhjamaad vägagi SIP-i-kesksed, mis väljendub muu hulgas suurtes investeeringutes alusharidusse (nt Rootsis on see 1,9% SKT-st, kuid Eestis 1,2% ja aktiivses tööturupoliitikas (active labour market policies, ALMP).

Taanis on kulutused ALMP-ile 2%, Rootsis 1,3% ja Soomes 1% SKT-st, kuid Eestis vaid 0,4% SKT-st, mis jääb alla ka OECD keskmisele (0,5% SKTst). SIP on saanud üha omasemaks teistelegi riikidele, alates Mandri-Euroopast ja lõpetades Angloameerika riikidega.

Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika tugineb SIP-ile juba alates Lissaboni lepingu sõlmimisest, ent järjest enam juhinduvad SIP-ist ka oma algusaegadel pigem parempoolsete organisatsioonidena tuntud OECD ja Maailmapank.

Muide, viimane võib olla ka üheks põhjuseks, miks seni SIP-i-kauge Eesti viimastel aastatel SIP-il põhinevat poliitikat on üha enam rakendanud. Nimelt on Eesti tuntud riigina, kes rahvusvaheliste organisatsioonide soovitusi üldiselt tõsiselt võtab – selle põhjusteks peetakse nn uue rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesriigi staatust ja perifeerseks riigiks olemist, mis mõlemad on omakorda toonud kaasa vajaduse tavapärasest suuremaks rahvus­vahelistumiseks.10

Seega, arvestades nii vasakpoolsete poliitikate populaarsust valijate seas kui ka nende mõjusust, ei ole vasakpoolse poliitika laialdases levikus nii riikide poliitikakujunduses kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikasoovitustes midagi üllatavat.

Samuti on mõistetavad argumendid, mille on välja toonud teadlased, kes räägivad, kui mitte klassikalise vasak-parem-jaotuse anakronismist, siis vähemalt selle mõju vähenemisest, ning tõstavad uues postmodernistlikus hägustunud piiridega ühiskonnakorralduses tähendusrikkana esile teisi poliitilist spektrit struktureerivaid tasandeid, nt avatust ja suletust.11

Käsikäes erakondade olemust eristavate tasanditega on muutunud ka erakondade tüüpiline toetajaskond: samal ajal kui arvestatav osa nn töölisklassi esindajatest on liikunud vasakpoolsete parteide toetajate hulgast parempoolsete, täpsemalt, äärmusparempoolsete, erakondade eelistajaks, on osa keskklassist asunud parempoolsete parteide asemel toetama vasakpoolseid.12

Seega erineb poliitmaastik postmodernismi ajastul sellest, milline ta oli varem, kusjuures teisenenud olustik paistab olevat (veel) küllaltki ambivalentne, alles paika loksuv. Neid taustsüsteemi nihkeid tasub mõistagi arvesse võtta ka oma poliitiliste eesmärkide nimel võitlust pidavatel erakondadel, iseäranis neil, kes oma kohta alles otsivad.

Parempoolseid ei erista parempoolsus

Tulles tagasi Parempoolsete idee juurde Isamaa senisest enam paremale suunata tuleb eelneva analüüsi toel tunnistada, et see ei ole mõistlik, sest selline käik niigi madalseisus oleva erakonna häältesaagi kasvu tõenäoliselt kaasa ei too ning klassikalist parempoolset poliitikat ei saa Eesti arengu seisukohast pidada ka mõjusaks.

Uurides Parempoolsete seisukohti lähemalt, selgub, et klassikaline parempoolsus ei olegi see, kuhu Isamaa poliitika tahetakse suunata. Tõsi, juttu on küll erainvesteeringute osakaalu suurendamisest ehk liikumisest turupõhisema valitsemise poole, kuid vasakpoolsele poliitikale, näiteks universaalsele tervishoiuteenusele, nad otseselt vastu ei seisa.

See, mis Parempoolseid Isamaa üldisest suunast eristab, parempoolsus ei ole, vaid selleks on hoopis liberalism ja poliitika kujundamise kvaliteet.

Ehkki Parempoolsed on veendunud, et arvestades eri vaatenurki konservatismi sees, ei distantseeru nemad Isamaa põhisuunast eristudes mitte konservatismist tervikuna, vaid ainult selle ühest voolust, tuleb tunnistada, et nii tugev isikuvabaduse rõhutamine, nagu Parempoolsed seda teevad, liidab Parempoolseid ideede tasandil siiski pigem liberaalide kui konservatiividega.

Ehkki selles, et konservatism on sisemiselt heterogeenne, Parempoolsed ei eksi, konservatismil siiski haru, mis mõne institutsiooni, nt pere, kiriku või riigi, asemel selgelt indiviidi kõige kõrgemale kohale tõstab, pigem ei ole.

See eristus, indiviid vs. institutsioon, kumb on tähtsam, ja kas indiviidi käsitletakse terviklikuna iseeneses või orgaanilise osana millestki suuremast, institutsioonist, liberalismi ja konservatismi üldjoontes eristabki.

Selle järgi, millist institutsiooni, kas peret, kirikut või riiki, peetakse kõige tähtsamaks, võib määratleda, millise konservatismi haruga on tegemist, ent kui enne neid institutsioone tuleb indiviid – tema väärtus, vabadus ja vastutus –, räägime juba liberalismist, mitte konservatismist.

Poliitika kujundamise kvaliteet on teine Parempoolsete ja Isamaa põhiliini eristaja. Samal ajal kui Parempoolsed, olles korduvalt esile tõstnud selliseid märksõnu nagu "probleemide vaatlemine pikas perspektiivis", "strateegiline vaade", "ideede läbiarutamine" jne, näivad poliitika kujundamise kvaliteeti väga hindavat, on Isamaa iseäranis oma viimaste aastate poliitikaga – alates rohketest astmetest koosnevast tulumaksusüsteemist ja lõpetades vananevale rahvastikule teise pensionisamba vabatahtlikuks tegemisega – selgelt näidanud, et kõnealune väärtus erakonna prioriteetide nimekirja eesotsas ei figureeri.

Arvestades Isamaa põhisuuna ja Parempoolsete vaheliste erisuste tugevust, näib ühisosa leidmine olevat vähetõenäoline. Parempoolsete perspektiivist on usutavad kaks stsenaariumi.

Eeldades, et neil Isamaa vana poliitikat uuendada ei õnnestu, nende revolutsioonimeelsus vaibub ja nad kas lähevad vana Isamaaga edasi või liituvad erakonnaga, mis nende väärtusi Isamaast täpsemalt esindab.

Arvestades eelnevalt jutuks olnud liberalismi ja poliitika kujundamise kvaliteeti võib ühinemine kõige tõenäolisemalt toimuda Eesti 200-ga, aga välistatud ei ole ka Reformierakond.

Kui võtta arvesse juba niigi tugevat ülerahvastust erakonnasüsteemi parempoolsel tiival, siis uue partei loomine mõistlik ja seega ka tõenäoline ei ole.

Mis puudutab Isamaad, siis nagu juba eelnevast selgus, erakonna paindumist Parempoolsete eelistustele järgi näha ei ole, ja nagu on vihjanud ka politoloog Tõnis Saarts, sõltub Isamaa käekäik sellest, mis hakkab toimuma Parempoolsete leeris. Juhul kui otsustatakse erakonnast lahkuda, ei ole tõenäoline mitte ainult Isamaa riigikogust väljajäämine, vaid erakonnasüsteemis niigi juba kaua üles-alla pendeldanud partei hääbumine.


2 Jolanta Aidukaite, Old welfare state theories and new welfare regimes in Eastern Europe: Challenges and implications. Communist and Post-Communist Studies, 42, 23–39. Tõnis Saarts, Sotsioloogiline käsitlus ja erakonnakonkurentsi kujundavad tuumkonfliktid Eestis ja mujal Euroopas. Riigikogu Toimetised, 35. 2017.
5 Anita Jaanson, Eesti parlamendierakondade sotsiaalpoliitiliste seisukohtade vastavus nende ideoloogilistele vaadetele. Bakalaureusetöö. Tallinna Ülikool 2017.
6 Kees Van Kersbergen, Barbara Vis, Comparative welfare state politics. Development, opportunities and reform. Cambridge University Press, Cambridge 2014.
7 Kaire Põder, Triin Lauri, When public acts like private: the failure of Estonia's school choice mechanism. European Educational Research Journal, 13 (2) /2014. lk 220–234. Heikki Silvennoinen, Mira Kalalahti, Janne Varjo. Why fix something that is not broken? The implementation of school choice policy and parental attitudes towards equality and uniformity of comprehensive school system in Finland. Athens Journal of Education, 2 (1)/2015, lk 37–52.
8 A. Hemerijck jt, Social investment NOW! Advancing social Europe through the EU budget. Foundation for European Progressive Studies 2020.
9 R. Mahon, Broadening the social investment agenda: The OECD, the World Bank and inclusive growth. Global Social Policy, 19 (1–2)/2019, lk 121–138. Morel, N jt Social investment: A paradgm in search of a new economic model and political mobilization. 2012.
10 Anu Toots, Leif Kalev, Governing in the shadow of Bologna: return of the state in higher education quality assurance policy. Public Policy, 12 (1/2)/2016.
11 Jonathan Wheatley, Beyond Left and Right: The End of an Old Order?. In: The Changing Shape of Politics. Palgrave Pivot, Cham 2019.
12 Jane Gingrich, Silja Häusermann, The decline of the working-class vote, the reconfiguration of the welfare support coalition and consequences for the welfare state. – Journal of European Social Policy, 25 (1)/2015, 50–75.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: