Toomas Jürgenstein: abielureferendum on paganlik ettevõtmine?! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Jürgenstein
Toomas Jürgenstein Autor/allikas: Erakogu

Plaanitava rahvaküsitluse kohaselt toimuks põhiseaduse muutmine tavapärasel viisil ja selleks peab olema kahe järgmise riigikogu koosseisu heakskiit. Ühesõnaga, pooliku tõe esitamine pole kindlasti kristlik väärtus, kirjutab Toomas Jürgenstein.

Leszek Kolakowski (1927 - 2009) on Eestis tõlgete kaudu hästi tuntud religioonifilosoof ja publitsist. Oma essees "Amatöörlik jutlus kristlikest väärtustest"1, analüüsib Kolakowski muu hulgas ka kristlike väärtuste ja põhiseaduse suhteid.

Eelkõige peatus mu mõte Kolakowski poolt öeldud väitel: "Aga "kristlike väärtuste" kui seaduse kehtestamine on paganlik ja ideoloogiline nõudmine." Ma ei saanud seda Kolakowski lauset peast välja, sest see seondus mulle otseselt Eestis plaanitava rahvahääletusega abielust kui mehe ja naise liidust ning otsustasin sellel teemal edasi mõtiskleda.

Mainin sissejuhatuseks, et ma ei hakanud arutlema pealkirjas ja Kolakowski tsitaadis nimetatud paganluse tähenduse üle, ajas on see muutunud. Antud arutluses tähendab paganlus eelkõige seda, et vastav ettevõtmine ei ole mingilgi kombel kristlik. Ehk nagu Kolakowski samas essees ütleb: "Põhiseadusse raiutud "kristlikud väärtused" ei ole head põhimõtteliselt."

Olgu ka öeldud, et jätan oma arutelust suuresti kõrvale kirikusisese diskussiooni abielu üle. Möönan vaid, et suure tõenäosusega mingite aastate jooksul see Eestis tekib.

Näiteks käib selline debatt intensiivselt soome luterlikus kirikus, kus hiljuti väljendasid piiskopid oma seisukohti abielu üle, valides kuuest mudelist ühe, mida nad pooldasid. Kõige kompromissitumaid seisukohti, et abielu on mehe ja naise vaheline liit ning samast soost inimeste liidule usulisi talitusi ei tehta ning teisalt, et kirik mõistab abielu sooliselt neutraalsena ja seda peavad samuti mõistma ka konservatiivsed vaimulikud, ei pooldanud ükski piiskop.

Kirikute sees on dialoogid ja arutelud abielu teemadel ülimalt loomulikud ja vajalikud. Erinevatel kirikutel on oma rõhuasetused, need võivad ajas muutuda ning elavad kirikud peavadki nendel teemadel teoloogiliselt arutlema, kas abielu on või ei ole sakrament, kuidas on lahutusega, kas ja millal vaimulik võib abielluda, kas abielu kõrval võib kirik õnnistada ka teisi kooselu vorme jne.

Seda kõike saab teha rahulikult ja kedagi solvamata, sest vastasseisukohti esitavad inimesed ei ole pahad, vaid neil on omad argumendid ja nad lihtsalt mõtlevad teisiti.

Kuidas siis ikkagi on lugu Eestis plaanitava rahvahääletusega, mida kavatsetakse teha koos kohalike omavalitsuste (KOV) valimistega ja millega soovitakse määratleda abielu mehe ja naise liiduna.

Alustan pisut kaugemalt, mulle tundub, et rahvahääletuse korraldajad pole selle hääletuse mõjust päris selgesti rääkinud. Vähemalt mina olen kohanud paljusid inimesi, kes on veendunud, et rahvahääletusega muudetakse põhiseadust. Tegelikkuses see nõnda ei ole, sest põhiseaduse muutmise rahvahääletusele panek eeldab vähemalt 61 parlamendiliikme toetust ja kui sellisel viisil esitatud eelnõu läbi ei lähe, peab parlament laiali minema.

Plaanitava rahvaküsitluse kohaselt toimuks põhiseaduse muutmine tavapärasel viisil ja selleks peab olema kahe järgmise riigikogu koosseisu heakskiit. Ühesõnaga, pooliku tõe esitamine pole kindlasti kristlik väärtus.

Teiseks pole kristlik väärtus ka diskussiooni kõrvale juhtimine KOV-i valimiste peamistest teemadest. KOV-i valimiste eel on enamasti kõige olulisemad teemad omavalitsuste koolid ja lasteaiad, perede toetamine, ettevõtlus, hoolekanne, teed ja tänavad ning kindlasti tõuseb ka küsimus kohaliku omavalitsuse ja usuliste kogukondade suhete kohta.

Kolmanda mittekristliku aspektina tooksin välja rahvahääletuse lõhestava iseloomu. Eelmises lõigus loetletud keerulisi küsimusi suudavad osavad propagandistid asendada must-valge dilemma esile tõstmisega. Et rahvast suudetakse lõhestada, oli näha nüüdseks suuresti unustatud ränderaamistiku arutelu puhul. Tõsi, kirikul oli selles omapärane roll, sest nii luterlik kui ka katoliku kirik lubasid olla ränderaamistiku toetajateks ja eestkõnelejateks.

Neljandaks jõuan Kolakowski vähemalt minu arvates peamise mõtte juurde: kristlus kapituleerub, kui hakkab sõna jõu asemel usaldama juriidilisi keeldusid ehk siis piltlikult öeldes, pühakute asemel hakatakse toetuma bürokraatidele.

Kolakowski võtabki irooniliselt sellised põhiseaduse muutmisega seotud püüded kokku: "Aga kui keegi tahaks kristlikke väärtusi põhiseadusesse kirjutada, siis võiks sõnastus olla selline: riik peab kindlustama, et kodanikud armastavad Jumalat ja ligimest; nad peavad palvetama vaikuses, mitte väljanäituseks, nad ei tohi hoolida maisest varast ega himustada ligimese naist.

Aga see on ju seaduse kontekstis ilmvõimatu ja selliste nõudmiste esitaja teeks end naerualuseks ning seda rohkem kui ühel põhjusel."

Võib veel küsida, kas on teatud skepsis "kristlike väärtuste" põhiseadusesse viimisel on pelgalt Kolakowski tunnetus? Avastasin, et üsna sarnaselt mõtleb ka näiteks kirjanik, teoloog ja õppejõud Clive Staples Lewis (1898 - 1963) oma kuulsas raamatus "Lihtsalt kristlus". Analüüsides kristlikku abielu ja selle seost seadusandlusega ta kirjutab:

"..mil määral peaksid kristlastest parlamendiliikmed sundima oma abielualaseid vaateid peale ülejäänud ühiskonnale /../ Paljud kristlased arvavad, et järgides ise kristlikku õpetust abielu küsimuses, peaks tegema lahutuse raskeks ka kõigile mittekristlastele. Mina nii ei arva. Kindlasti paneksin väga pahaks kui muhamedlased püüaksid takistada meid näiteks veini joomast. Minu seisukoht on, et kirikud peaksid ausalt tunnistama, et enamik briti rahvast pole kristlased, ja sellepärast ei saa neilt oodata ka kristlikke eluviise. Abielu peaks olema kahte liiki: üks, mille üle valitseb riik kõigi kodanike kohta kehtivate seaduste abil: teine, mis allub kirikule ja mille üle valitseb kiriku seadus, millele alluvad kõik kiriku liikmed."

Lewise poolt näitena toodud abielu lahutamatus on vägagi tugevasti piibli poolt toetatud2 ning kui keegi korraldaks rahvahääletust põhiseaduse täiendamiseks tekstiga, et "abielu on mehe ja naise vaheline liit, mis on lahutamatu", siis vaataksin ma selle korraldajaid lugupidavamalt tänasest populistlikust katsest, ehkki hääletaksin loomulikult vastu.

Kokkuvõtvalt võib aga Lewise tsitaadi mõtet julgesti laiendada: nii nagu pole õige seaduste kaudu keelata ühiskonnale abielu lahutamist, pole õige piirata ka samasooliste soovi abielluda.

Olen Kolakowskist inspireerituna nõus, et veel arutluse all olevate usuliste seisukohtade raiumine põhiseadusse on paganlik ja ideoloogiline nõudmine. Samal ajal mõistan ka religioossust, mis traditsioonilistest seisukohtadest ühiskonnas kõvasti kinni hoiab. Ning nii võimatu kui see ka ei tundu, kokkuvõttes usun, et mõlemad pooled võivad ka siin teineteist mõista.


1 Esseede kogumikus "Naeruvääristatud Jeesus", Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017.
2 Matteuse evangeeliumi 19. peatükk. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: