Eestist – või ka Washingtonist – vaadatuna võib Saksamaa käitumine tunduda tõesti irratsionaalne. Või kui mitte seda, siis vähemalt egoistlik ja vastutustundetu. Ometi on Berliinil selliseks tegevuseks terve hulk põhjuseid. Olgu need siinkohal loetletud.

1

Esiteks on sakslased romantilised inimesed. See võib kõlada üllatavalt, vaadates justkui ratsionaalset ja hästi toimivat Saksamaad, kuid ratsionaalsuse all on sakslaste südames iha millegi kogemuseülese, kirgliku ja tundelise järele – sellest sakslaste vähemalt tuhande aasta taha ulatuv armusuhe nende silmis romantilise ja lõõgastava Itaaliaga, sellest ka sakslaste nüüd juba sajanditevanune meelisklemine Venemaa suunal.

Venemaas nähakse metsikut stiihiat, kaotatud süütust, sakslaste enda tööstustsivilisatsiooni käskude ja keeldude sekka minetatud loomulikkust. Kuigi see põhjendus on vägagi subjektiivne, tasub järgnevaid põhjendusi lugedes see siiski mingi tundelise taustana meelde jätta.

2

Teine põhjus seevastu on käegakatsutavam – ajaloolise süü koorem. Sakslased usuvad ja arvavad siiralt ja veendunult, et neil on jätkuvalt kohustus heastada Teise maailmasõja ajal toimunut. Kuna Saksamaal endal läheb majanduslikult ka hästi, on sakslaste kohus toetada kehvemaid – eriti kui selle põhjus võib olla viimases suures sõjas.

Selle loogika järgi on Saksa riigi ja saksa rahva moraalne imperatiiv aidata venelasi, teha nendega koostööd ja – see on vahest isegi kõige olulisem – sulgeda silmad Venemaa hädade ees, sest viimased on sakslaste meelest kindlasti vähemalt osaliselt tingitud Saksamaa kallaletungist Nõukogude Liidule.

3

Kolmanda põhjusena võiks nimetada sakslaste kindlat vahetegemist äril ja poliitikal. Nõnda on Saksamaa meelest gaasiäri Venemaaga puhas äriline tegevus, millel puudub poliitiline dimensioon või on see üsna abstraktne: äritegevuse kaudu hoitakse Venemaa n-ö laua taga.

Kuigi kõrvalt vaadates võib see tunduda pisut sinisilmne, on äri ja poliitika eristamine argument, mis tagab õiglase une nii kantsler Angela Merkelile kui ka igale gaasipliiti kasutavale valijale.

4

Neljas põhjus, mida küll ametlikult ei sõnastata, kuid mida ei saa unustada eriti põhjusel, et nii Nord Stream 1 kui ka Nord Stream 2 Saksamaa-poolne ots asub endisel Ida-Saksamaal: just seal on rahva enamus väga soojalt meelestatud Venemaa suhtes, külma sõja aegadest seostuvad Venemaa ja venelastega sõbralikud mälestused ning see on miski, millega peavad oma tegevuses arvestama nii poliitika- kui ka ärijuhid.

5

Viienda põhjusena võib jällegi välja tuua midagi pigem filosoofilist. Saksamaa on alati reaalselt olnud ja näeb end ka praegu ida ja lääne vahel paikneva riigina, mis on alati olnud ja on ka praegu liiga suur Euroopa jaoks, kuid liiga väike maailma jaoks. See sunnibki Saksamaa poliitilisi liidreid laveerima ida ja lääne, kodu- ja välispubliku, Euroopa Liidu liikmesriikide ja enda huvide vahel.

Teinekord on selle laveerimise tulemus Saksamaa partneritele mõistetav ja kasulik, teinekord – nagu näiteks energiapoliitika puhul – mõjub see arusaamatult.

6

Kuues ja väga oluline põhjus on ka Saksamaa üldine rohemeelsus. See on seotud teise põhjuse, ajaloolise süü koormaga, millest on välja kasvanud Saksamaa jõuline patsifism ja sellega käsikäes käiv rohemeelsus.

Kõik Saksa erakonnad – liberaaldemokraatlik FDP ehk kõige vähem, aga ka nemad – jagavad rohelise energiapoliitika põhimõtteid. Meenutuseks: Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on Saksamaa liidukantsleri lähedane kaasvõitleja, kes kuulutas ametisse asudes oma programmi tuumaks rohepöörde.

Et Saksamaa on aga jätkuvalt suur tootva tööstuse maa, on energiat siiski vaja, Saksa energeetika rohepööre ei õnnestu ainult omamaiste ressursside toel. Ja siis tehaksegi seda, mida riigid ikka teevad: oma probleemid eksporditakse. Praegusel juhul Põhja-Siberi gaasimaardlatesse.