Andres Kasekamp: Euroopa Liidu Valgevene poliitika on läbi kukkunud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Andres Kasekamp
Andres Kasekamp Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Välispoliitika instituuti pikalt juhtinud Andres Kasekamp nõustub president Ilvesega, et Euroopa Liidu Valgevene-poliitika on läbi kukkunud. "Euroopa ei saa tuua Valgevenele vabadust, valgevenelased ise peavad selle kätte võitlema ja siis saab EL abistada legitiimselt valitud Valgevene uut valitsust," ütles Kasekamp usutluses Toomas Sildamile.

Kes on Valgevene president?

Ikka Lukašenko.

18. augustil tegi Eesti valitsus avalduse, et "Aljaksandr Lukašenka on seoses ulatusliku valimistulemuste võltsimisega kaotanud mandaadi". Kuidas teie aru saate, kas see tähendab, et Eesti ei tunnista enam Lukašenkot Valgevene presidendina?

Ma arvan, et see avaldus oli natuke... ennatlik.

Kui vaatame näiteks, mis on juhtunud Süürias president Assadiga, siis, kui seal algas kodusõda, ütlesid kõik lääneriigid, et Assad on kaotanud oma legitiimsuse.

Ometi, ta on ikkagi president. Ta on lihunik oma enda rahva suhtes, aga teist presidenti seal ei ole. Loodan muidugi, et Valgevenes nii ei lähe.

Või Venetsueela?

Jah, või Venetsueela. See on võibolla parem võrdlus, sest seal on võimukriis läinud seni suhteliselt rahumeelselt.

Kui Eesti valitsus ütleb, et Lukašenko on kaotanud mandaadi, kellega me Valgevenes nüüd suhtleme?

See ongi keeruline küsimus. Mingit eksiilvalitsust neil ei ole, ka teine presidendikandidaat [Svetlana Tihhanovskaja], kes on nüüd Leedus, ei ole Valgevene presidendiks valitud.

Ta ei tahagi uuesti kandideerida.

Just.

Kas meie riigikogu oli leidlikum, kui ütles teisipäevases avalduses, et ei tunnusta 9. augusti presidendivalimisi Valgevenes, sest need ei olnud vabad, ausad ega demokraatlikud, kuid jättis andmata hinnangu Lukašenko staatusele?

See annab muidugi palju rohkem mänguruumi, mis on diplomaatias alati mõistlik.

Olite te üllatunud vägivallast, mida Valgevene julgeolekujõud kasutasid 9. augusti presidendivalimiste ametlikke tulemusi vaidlustanud meeleavaldajate vastu?

Ei olnud üllatunud, sest see kõik on varem juba juhtunud. Lukašenko on korduvalt tagasi valitud, iga kord võltsides tulemusi, olid olnud meeleavaldusi, need suruti vägivaldselt maha.

Seekord on vägivalla kasutamine ulatuslikum, meeleavaldused suuremad kui kunagi varem ja ka meie tähelepanu on keskendunud Valgevenele rohkem kui kunagi varem.

"Lukašenko jääb püsima ja see režiim muutub veel hullemaks." Nii ennustas Euroopa Parlamendi liige Yana Toom esmaspäeval ERR-ile. Võib tal õigus olla?

Tal võib õigus olla, aga võib ka mitte.

Kui Lukašenko jääb püsima, on ta kindlasti nõrgendatud ja võlgneb Venemaa presidendile oma ametikoha. Sest kui ta jääb püsima, siis Venemaa toel, mis tähendab, et peab kindlasti tegema venelastele järeleandmisi, mida siiani pole tahtnud teha. Näiteks Valgevene taristu, energia või sõjaväebaaside suhtes.

Ta jääb Venemaale võlgu, kui rakendab vägivalda oma kodanike vastu ja toetub Venemaale. Ta jääb võimule, aga on nõrk, tema legitiimsus on saanud kahjustada.

Kuidas üldse ohjeldada diktaatorit ja tegelikult aidata inimesi, kes rahumeelselt oma meelsust avaldavad?

See on üks kõige raskem küsimus, millega lääneriigid on tegelenud ja muutnud oma taktikat mitmel korral. On olnud juhtumid, kus nad püüdsid väga aktiivselt viia inimõigusi ja demokraatiat teistesse maadesse, ent tavaliselt ei ole see hästi õnnestunud, kui rahvas ise ei suuda piisavalt hästi seista oma õiguste ja vabaduste eest.

Valgevene puhul... Euroopa ei saa tuua Valgevenele vabadust, valgevenelased ise peavad selle kätte võitlema ja siis saab EL abistada legitiimselt valitud Valgevene uut valitsust.

Aga nüüd sekkuda, et opositsiooni toetada – pean seda väga ebatõenäoliseks. Nagu ka aru saan, siis Valgevene opositsiooni liidrid on öelnud, et nad ei taha Lääne või Euroopa sekkumist. Lukašenko kasutaks seda ka kohe nende vastu ära. Ta püüab praegu aktiivselt ehitada narratiivi, et Lääne mõjuagendid ja oht tuleb lääne suunast...

Ja NATO väed piiri taga...

See oli üks tema esimene asi, mis tundus täiesti absurdsena. Meeleavaldus oli Minskis, aga oma armee suunas ta läänepiiri äärde. Kuid see sobib narratiiviga, et tema peab kaitsma Valgevene suveräänsust ja on mingid välisjõud, mis seda ohustavad.

Ongi siis nii, nagu USA kõrged esindajad ütlevad, et "Valgevene rahvale peab andma võimaluse otsustada oma saatus välise mõjuta", mis tähendab, et mingi perioodi peab Lääs jääma kõrvaltvaatajaks?

Mulle tundub, et see on õige avaldus. Lääneriigid ei jää kõrvalseisjateks, sest EL on lubanud rakendada [Valgevene ametnike vastu] sanktsioone, aga pole veel kokku leppinud sanktsioonide alla langevate inimeste nimekirjas.

Ühelt poolt tundub, et EL reageeris nüüd Valgevene sündmustele kiiremini kui iialgi varem, aga tegelikult ei ole veel sanktsioonid paika pandud ja kokku lepitud. Esiteks on vaja teha sanktsioonide kohta õiguslik analüüs ja teiseks kokku leppida, kes sinna nimekirja kuuluvad. Nii võivad tegelikud sanktsioonid rakenduda võibolla alles kuu aja pärast, kui Valgevenes on praegusest teistsuguse olukord.

Millised on selles diktaatori ohjeldamises Eesti tööriistad?

Ega neid tööriistu palju ole, saame seda teha EL-i kaudu. Üksi või koos kahe teise Balti riigiga on ka võimalik midagi teha, aga sel oleks väike mõju. Koos EL-iga on ainus lahendus.

Aga eks neid sanktsioone ole ka varem kehtestatud, sest Lukašenko on korduvalt võltsinud valimistulemusi ja iga kord rakendas EL mingid sanktsioonid ja kunagi pole neil olnud mõju. EL on alati lõpuks neid lõdvendanud, kui Minskist tuleb signaal, et seal ollakse natuke rohkem valmis koostööks Euroopaga või kui on vabastatud poliitvange...

Nüüd oleme tagasi seal, kus olime nelja aasta eest.

Andres Kasekamp Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

President Ilves ütles selle kohta, et EL-i senine Valgevene-poliitika on läbi kukkunud.

Arvan, et tal on õigus.

Samas on Eesti nüüd ÜRO Julgeolekunõukogu ajutine liige. Võiksime seal otsida toetust mitte ainult USA-lt, vaid ka Venemaalt näiteks resolutsioonile, et säilitada Valgevene territoriaalne terviklikkus ja suruda Lukašenkot olema rahumeelne rahumeelsete protestide suhtes.

ÜRO Julgeolekunõukogus on üliraske kokku leppida mingit sellist algatust. Venemaa ja Hiina, Julgeolekunõukogu [vetoõigusega] alalised liikmed, ei salli iialgi teiste riikide sekkumist kellegi siseasjadesse, põhimõtteliselt. Ja Venemaale on Valgevene ülioluline naaberriik.

Ma ei usu, et mingi ÜRO algatus kannaks vilja.

Kas see, kui öelda, et diktaator on kaotanud mandaadi valitseda, ka midagi päriselt tähendab?

See näitab lääneriikide suhtumist. Aga väga paljut see ei muuda.

Euroopa Liit ei tunnusta, Venemaa tunnustab – mida niisugune olukord meie naabruses tähendab?

Meie naabruses on pidevalt nii olnud, et venelastel on oma huvid ja oma nägemus, mis läheb risti vastupidi EL-iga. Aga Valgevene puhul on suurem osa kaartidest ikka venelaste käes. Kui läheb mingil moel konkureerimiseks, siis jõud on venelastel, nende huvid on palju suuremad ja nemad on määravam jõud kui EL.

Milline oleks EL-i tulemuslik poliitika Valgevene suunal?

Tulemuslik oleks, kui Lukašenko nõustuks uute valimiste korraldamisega, kus oleksid kaasatud ka välisvaatlejad. See oleks praegu väga positiivne tulemus.

Riigikogu väliskomisjoni aseesimehe Marko Mihkelsoni arvates on Valgevenel praegu kaks valikut – kas säilitada iseseisvus ja rajada eneseteadlikule kodanikuühiskonnale tuginev Euroopasse kuuluv demokraatlik õigusriik või kaotades suveräänsuse muutuda provintsiks Vene impeeriumi koosseisus. On see nii lihtne?

Need on kaks must-valget äärmuslikku varianti.

Lukašenko on siiani suutnud saavutada midagi kolmandat – et Valgevene on suveräänne riik, aga ebademokraatlik riik. Kõige tõenäolisem, et ta jätkabki sellisena.

Muidugi võib juhtuda, et Lukašenko vajab praegusest rohkem Venemaa toetust ja peab tegema Venemaale järeleandmisi, loovutama mõned strateegilised huvid, näiteks taristu venelaste kätesse, mis nõrgendab tema positsiooni ja Valgevene suveräänsust.

Aga esimene variant, et üleöö saaks Valgevenest selline...

... Euroopasse kuuluv demokraatlik õigusriik, mis toetub eneseteadlikule kodanikuühiskonnale...

See on ilus unistus. Nii ei ole teistes riikides läinud, kus olid meeleavaldused ja demokraatlikel valimistel tulid uued inimesed võimule. Näiteks Ukrainas.

Või Gruusias?

Või Gruusias. Nad on liikunud demokraatia ja õigusriigi suunas, aga on veel poolel teel ja näeme märke, et võibolla libisevad mõnevõrra ka tagasi teises suunas.

Kui te vaatasite telekaadreid Lukašenkost, kes astus helikopterist välja koos 15-aastase pojaga, mõlemad kuulivestis ja Kalašnikovi automaadiga, siis – milline emotsioon teid valdas?

Sõnum oli – tema võitleb lõpuni, ei lähe kompromissidele. See teeb murelikuks.

Positiivne tulemus oleks kompromiss opositsiooni ja Lukašenko vahel, et neil oleksid mingid läbirääkimised, et leida mõlemat poolt rahuldav lahendus. Paistab, et selline signaal Lukašenko poolt välistab selle. Tema kuvand ongi, et tema on kõva mees, järeleandmine näitaks nõrkust ja ta iialgi seda ei tee.

Yana Toom kardab, et Lukašenko ei suuda hoiduda soovist oma rahvale kätte maksta. Mis võib Valgevenes edasi saada? Seal jätkuvadki vahistamised, kriminaalmenetluste algatamised, opositsiooni pooldajate kinnipidamised jne.

See on loogiline asjade jätk. Kui nädal või kaks tagasi tundus, et opositsiooni meeleavaldused aina kasvavad ja Lukašenko on kaotamas toetust, siis praegu tundub, et Lukašenko tasapidi taastab enda võimu, teda ei ole suudetud minema ajada, ei ole mingit märki, et ta ise läheks.

Nii et talle on avatud kaks teed – kas alustada opositsiooniga läbirääkimisi, mille puhul ei paista, et ta seda iialgi tahaks ning vägivalla rakendamine oma jõustruktuuride kaudu.

Sellises olukorras on üks lahendus nii, nagu toimus Rumeenias 1989. Et diktaatori enda siseringist tulid inimesed, kes astusid tema vastu. [Rumeenia kommunistliku partei juhile 1965-1989] Nicolae Ceaușescule lõppes see kõik väga halvasti, aga režiim jäi püsima. Need olid ju tema lähikondlased, kes läksid näiliselt rahva poolele, kuid seeläbi säilitasid pikaks ajaks võimu ja hakkasid demokraatlikku mängu mängima.

Kas nii võib juhtuda ka praegu Valgevenes?

Usun, et see ei ole sugugi välistatud.

Rahvusvahelistele suhetele keskendunud Andres Kasekamp on praegu Toronto Ülikooli professor ja sealse Eesti õppetooli juhataja. 2004–2017 oli ta Tartu Ülikooli Balti poliitika professor ja 2000–2013 Eesti Välispoliitika Instituudi juhataja.

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: