Olukord Valgevenes ei ole arenenud sellises tempos nagu nii mõnedki veel nädal või paar tagasi eeldasid. Jätkuvalt on Aleksander Lukašenko võimul ja jätkuvalt on tänavatel inimesed, kes tahaksid näha vaba Valgevenet, vaba Valgevene ühiskonda.

Aga see kõik tuleb panna konteksti. Ja osa kontekstist on see, et kui vaadata näiteks kuut Euroopa Liidu idapartnerlusriiki, siis viies neist on külmutatud või päris kuum konflikt, mis ka Venemaa kaasabil on nendes riikides ja piirkondades tekitatud.

Ainuke kuuest riigist, kus sellist konflikti ei ole, on veel Valgevene. Aga teatud sündmuste eskaleerudes või arenedes ei saa kahjuks välistada ka sellist võimalikku arengut. Sest nii, nagu nende ülejäänud viie riigi puhul on näha, kõige värskemalt Ukrainas, siis sellise konflikti olemasolu riigi territooriumil häirib seda riiki väga tugevalt. Tema lähenemist Euroopale, muutusi ühiskonnas ja palju muud.

Lisaks muidugi on Valgevene majandus väga suures osas seotud Venemaaga. Nii et ka siin ei ole väga kiired ümberkorraldused realistlikud. Samuti leiaks sellised katsed tugevat vastutöötamist.

Samas tuleb paljudele Euroopa poliitikutele, kes on rääkinud sellest, et Venemaa justkui hoiab tublilt neutraalset joont Valgevene sündmuste osas, meelde tuletada, et tegelikult see nii ju ei ole.

Venemaa on Valgevenes vägagi kohal. Kui rääkida kasvõi jõustruktuuridest, armeest, politseist ja julgeolekuorganitest, siis enamik nende juhtidest on õppinud Vene sõja- või politseikoolides. Ja lisaks muidugi igapäevane koostöö Vene vastavate struktuuridega on seal toimunud seni ja toimub edasigi.

Lisaks on olemas ka selline formaalne moodustis nagu Vene-Valgevene liitriik. Ka selle raames on toimunud väga tihe koostöö Vene ja Valgevene vahel. Need on olulised osas Valgevene olukorra kontekstis.

Ja seda selgem on, et tegelikke muudatusi Valgevenes, tegelikku liikumist vaba ühiskonna poole ja kasvõi uute presidendivalimiste väljakuulutamist saab esile kutsuda ainult siis, kui Valgevene enda inimesed on piisavalt jõulised ja järjekindlad selle nõudmisel ning nüüd pärast paarinädalasi meeleavaldusi see hoog vabaduste nõudmisel ei rauge.

Kuigi režiim muidugi teeb selle olukorra järjest keerulisemaks, vahistades opositsiooniliidreid, vallandades inimesi ka töökohtadelt, kes on viimasel ajal protesti avaldanud. Seda kõike silmas pidades on võti edasistes sündmustes ennekõike Valgevene enda inimeste ja Valgevene kodanikuühiskonna käes.

Nüüd on küsimus, mida näiteks Euroopa või Euroopa Liit selles kontekstis tegelikult saab teha?

Kõigepealt mitte olla naiivne Venemaa rolli suhtes. Teiseks mitte lasta Lukašenkol endaga enam manipuleerida, nii nagu ta on teinud seda kõik need viimased 20 ja rohkem aastat, vaid olla nõudmiste osas järjekindel ja printsipiaalne. Ja lisaks anda vastus küsimusele, mida praktikas tähendab seisukoht, et Lukašenko ei ole legitiimne Valgevene juht.

Kuidas üldse näeb edaspidi välja näiteks suhtlemine Valgevene valitsusega, Valgevene riigiorganitega, kui seda riiki jätkuvalt de faco kontrollib Lukašenko. Ka see küsimus on jätkuvalt veel vastamata.

Nii et on väga palju detaile, millega Euroopa, sh Eesti Valgevene kodanikuühiskonda saab toetada. Aga põhiline on siiski Valgevene inimeste endi kätes, nende järjekindluses ja nende edasises taktikas, kuidas siis seda riiki ikkagi õnnestub vaba ühiskonna poole liigutada.