"Mina ise olen pigem sellise vaba turumajanduse pooldaja. Mina leian, et vaba turumajandus on parim hoob, mis korra majja lööks ja annaks tarbijale parima hinna-kvaliteedi suhte," rääkis Ots Mirko Ojakivile. "Aga teistpidi. Kui meil on poliitiline otsus, et me tahame pigem sellist reguleeritud turgu. Reguleeritud sektorit. Mis võib-olla ei ole ka vale tervishoius, siis majandusregulaatori moodustamine oleks väga õige samm."

"Eks tulekski tegelikult kokku leppida poliitikute tasandil, millist turukorraldust me soovime näha. Loomulikult kui me sooviksime ka hulgimüüjate osas näha rohkem konkurentsi, siis ma arvan et lahend algab ikkagi jaetasandilt. See tähendab seda, et me peaksime jaetasandil täpselt sama moodi vaba konkurentsi tekitama. See tähendaks seda, et me ei piira apteekide arvu, me ei piira apteekide omandit," rääkis Ots.

"Me tõesti reguleerime väga rangelt seda, et kvaliteet oleks tagatud, ravimid oleksid ohutud, aga me ei piiraks majandusliku turgu. Siis sellisel juhul meil oleks tõepoolest lootus, et meil tekib juurde jaeapteegikette. Võib-olla turule tuleksid uued, tugevad jaeketid, või mõni olemasolev jaekett veelgi edasi areneks. Sellele võiks tõepoolest järgneda see, et need tugevamad jaeketid moodustavad enda peakohale hulgimüüjad. Meil tekiks rohkem hulgimüüjaid. Meil väheneks turu konsentratsioon. See võiks probleemi lahendada," lisas Ots.

Otsa sõnul on siis teine lahendus tänase apteegireformi suund. "Kus me tõesti ei taha, et apteekide vahel oleks konkurents. Tänane nägemus pigem on see, et apteek on selline tervishoiu osutamise asutus. Perearsti moodi. Kus siis patsient võib minna. Küsida mitte ainult ravimi kohta, vaid ka näiteks mingeid lihtsamaid tervishoiualaseid nõuandeid. Kui me võrdleme kasvõi perearstidega, ega perearstide süsteem on ju piiratud. Iga üks ei saa ju ka majanduslikult vabalt perearstiks minna. Riik siin väga täpselt reglementeerib kui palju meil perearste on," märkis Ots.

"Kui tõesti nüüd valida selline pigem reguleeritud süsteem, millele on täna suund võetud, et me tõesti tahame, et apteegid pigem on sellised tervishoiuasutused, me ei taha et neid vabalt oleks, me tahame et nende arv oleks pigem reglementeeritud, siis sellisel juhul saaks probleemi ära lahendada ikkagi parema, tugevama majandusregulatsiooniga," lisas ta.

Kuigi ettevõtjal alati viise, kuidas regulaatoreid üle kavaldada, on Otsa hinnangul võimalik siiski luua süsteem, kuidas efektiivselt ravimisektorit reguleerida. "Ettevõte on ametnikust alati nutikam. Oma loomuselt juba ettevõtlikum ja leiab paremaid lahendusi. Aga meie eesmärk saab olla see, et me vähendame seda informatsiooni asümeetriat. Me lihtsalt loome sellise süsteemi, mis küll kindlasti ei ole sama tark, kui on ettevõtja, aga me püüame seda vahet vähendada. Ravimisektori kohta ma võiks küll täna väita, et see vahe on hirmus suur, see on liiga suur. Seda saaks kindlasti vähendada."

Samas märkis Ots, et ka igasugune regulatsioon peaks jätma ettevõtjale stiimuli tegutsemiseks. "Regulatsioon kunagi ei asenda turumajandust. Kui me selle regulatsiooni ka välja töötaksime, siis kindlasti tuleks jätta ka hulgimüüjale motivatsioon efektiivsemalt tegutseda. Otsida paremaid ravimeid, kuna me Eestis ravimeid ju ei tooda, olla efektiivne kaupleja, kaubelda hindu alla ja nii edasi. See eeldaks kahtlemata sellise süsteemi välja töötamist, kus kõik on söönud. Hundid on alles, lambad on alles," ütles Ots.

"Hulgimüüja saab piisavalt vahendeid, tal on motivatsioon, et efektiivselt tegutseda ja tarbija saab jälle õiglase hinna. Ta peab olema selline tasakaalustatud süsteem, kus vaadatakse mõlemale otsa. Nii tarbijale kui ka ettevõttele. Absoluutselt kui me kõik maha reguleerime, keelame, igasuguse motivatsiooni võtame maha, siis tulemus võib olla hoopis negatiivne. Ettevõttel peab olema motivatsioon efektiivselt tegutseda," lisas ta. "Kui seadusandja on tahtnud, et süsteem oleks läbipaistev ja avalik, siis ta peakski selline olema. Kui ravimi hind on näiteks tõesti kümme, siis selles kümnes peaksid sisalduma kõik tema reklaamikulud, turustuskulud ja nii edasi. Soov oleks ikkagi see, et süsteem oleks läbipaistev."

Majandusregulaator võiks saada umbes 0,2 protsenti vastava sektori käibest endale, vastas Ots küsimusele, et kui kalliks võiks ravimisturu reguleerimine minna. "See ei ole väga suur protsent. Kui me võtame Eesti ravimisektori, see on täna 300-400 miljonit, see eeldaks, et kui me võtame sealt 0,2 protsenti, siis regulaatori eelarve võiks olla kuskil 600 000 – 700 000 eurot," rääkis Ots. "Ma arvan, et kindlasti tasuks selle summa investeerida."

Lisaks turu reguleerimisele või liberaliseerimisele, võiks Otsa hinnangul ka konkurentsi suurendamiseks kaaluda ka Balti riikide koostöö läbi. "See tähendab seda, et me tunnustaksime Balti riikides vastastiku hulgimüüki. Tänases seaduses on ju sisse kirjutatud, et peab olema kohustuslik hulgimüügitasand. Loomulikult Eesti turg on ju väike. Kui me saaksime moodustada Balti riikidega ühtse turusüsteemi, kus on ühtsed hulgiettevõtted, turg kohe laieneb. Miks mitte. See kindlasti tekitaks konkurentsi juurde."

Konkurentsiamet avalikustas möödunud nädalal analüüsi, millest lähtus, et kuigi ravimiturg on seadustes täpselt reguleeritud, ei ole seadustesse kirjutatud kes ja mis mahus turu üle järelevalvet pidama peaks. See on kaasa toonud olukorra kus konkurentsiameti hinnangul mitmed osalised täidavad küll seaduse sõna, kuid mitte selle mõtet. Amet tõi mitu näidet, kuidas on võimalik minna mööda juurdehindluse nõuetest, samas seadust otseselt mitte rikkudes.