Uus tugigrupp toetab lapseeas seksuaalselt kuritarvitatud täiskasvanuid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Juba aasta aega tegutseb Eestis uus tugigrupp lapsena seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanutele. Grupi tegevus on tundliku teema tõttu kõrvalistele varjatud, kuid 27-aastane Kadri nõustus kolmapäeval "Pealtnägijas" oma lugu avalikult jagama, et öelda saatusekaaslastele – te ei ole üksi.

Kadrit väärkohtles seksuaalselt tema isa. "Esimene kord, mida ma mäletan, oligi see, kui ma läksin katki. Ma ei saanud küll siis aru, ma olin seitse. Ma ei ole olnud kunagi, vahekorda kui sellist ei ole kunagi olnud. Aga ta on teinud seda oma kätega," meenutas Kadri "Pealtnägijas". See on teadaolevalt Eestis esimene nii avameelne teleintervjuu nii tundlikul teemal.

Kadri kasvas Lõuna-Eesti väikelinnas. Oluline nüanss on, et pere oli usklik ja isa töötas ühtaegu avalikus ametis ning kuulus koguduse juhatusse. Väliselt musterpere pinna all oli aga suur saladus.

"Mu lugu algab ikkagi sellest, et mu esimesed mälestused on hirmust. /.../ See algas siis, ma arvan, et ma olin viiene, kui /../ ma ei tahtnud elada. Ma tahtsin endale haiget teha. Ma ei saanud aru, miks," meenutas Kadri.

"Kui ma olin äsja seitse saanud, siis ma murdusin. Inimesena murdusin. /.../ Kui ma viiesena tundsin lihtsalt hirmu, aga see hirm oli nagu väline, siis see oli see hetk, kus ma tegelikult juba puiklesin vastu. Aga ma olin väga sõnakuulelik laps," rääkis ta.

Kõiki üksikasju lahkamata on resümee, et Kadri sõnul käisid käsikäes nii füüsiline vägivald kui ka seksuaalne väärkohtlemine. Kõige sellega kaasnes lakkamatu vaimne pinge.

Kadri nõusolekul kommenteeris juhtunut ka tema terapeut Kait Sinisalu, kelle sõnul on naisel komplekstrauma järgne stressihäire. Sinisalu sõnul pöördub ohvri allasurutud agressioon tihti enda vastu, millest ka enesehävituslikud mõtted.

"Ühelt poolt on see, et luuakse seda ühist saladust, et see on meie saladus, me ei räägi sellest kellelegi. On olnud niisuguseid juhtumeid, kus on isad öelnud - räägin ainult minu praktikast - lapsele, et kui sa ainult hingad, ma valan su ema happega üle. Ühesõnaga mitte ainult, et ma tapan, vaid et ta peab piinlema," rääkis Sinisalu.

Pere sõitis tihti mööda usuüritusi üle Eesti. Ühel õhtul 2008. aastal Tallinnas keeldus toona 15-aastane Kadri kojusõiduks isaga ühte autosse istumast ja rääkis ühele täiskasvanud koguduseliikmele olukorrast. "Ja see oli kõik, mis mu sees oli. Selles mõttes, see oli kogu mu jõud, kogu mu julgus viimase piisani. /.../ Ja see oli esimene kord, kui ma kellelegi üldse päriselt rääkisin. Ma olin üritanud, aga see oli ära lõpetatud. Ja see üks lootusekiir tuli kuskilt, et äkki nüüd midagi muutub, äkki nüüd. Äkki nüüd kuidagi midagi muutub, sest ma ju tegelikult ka kartsin seda muutust, sest ma sain aru, et kui midagi päriselt muutub, see tähendab ju, et mu pere enam ei ole," meenutas Kadri.

Teismelise tüdruku väited jõudsid koguduse juhtkonnani, kus öeldi sisuliselt – hea kristlane annab andeks.

"Igal juhul sealt ei tulnud midagi. /.../ Mu isa küll astus juhtkonnast välja ja ka kogudusest vist välja ja palus koguduse ees, lihtsalt oma sõnadega, et midagi on juhtunud ja see on õige otsus. Aga tegelikult ju midagi ei muutunud. Minu jaoks ei muutunud mitte midagi," ütles Kadri.

Veel suurem trauma ongi, et täiskasvanutelt abi ei tulnud. Pärast paarikuulist pausi jätkus Kadri jaoks kõik samamoodi.

"Mis mind võib-olla veel katkisemaks tegi, oli see, kui mulle tundus, et juba terve maailm teab, me elasime suures majas. Ja ühel päeval ma võtsin veel kord enda julguse kokku ja ütlesin emale, et asjad ei ole hästi, et mind ju surutakse ikka nurka ja kõike muud on ka, millest ma ei taha rääkida. /.../ Ja minu hing läks selle peale väga katki, mis ma kuulsin. Sest minule öeldi, et kui ma piisavalt kõvasti ei karju, siis olen ma ise süüdi. Ja mitte ainult ma ei ole ise süüdi, et ma ei karju, vaid ma olen ka vastutav selle eest, kui mu isa läheb põrgusse," rääkis Kadri.

"Ma karjusin, aga mitte keegi ei tulnud. Ja ma olen aastaid hiljem nüüd kuulnud ka seda, et tegelikult mu väikevenna on öelnud mu emale, et Kadri karjub. Aga selle peale ikka ei juhtunud midagi. /.../ Ma olen hiljuti võtnud oma paranemisprotsessis julguse kokku ja tegelikult ka emaga kohtunud. /.../ Ta küll nuttis südantlõhestavalt ja ma usun, et ta on siiras, aga ta ütles, et ta tegelikult ei suutnud minu peale üldse mõelda, sest ta tegeles sellega, et kuidas ta ometigi isale andeks annab," rääkis Kadri.

"Mul on tulnud ette raskusi seoses sellega, kui ohver on mingi kristliku konfessiooni liige. Või kui vägivallatseja näiteks on ise kas pastor või preester või kiriku nõukogus või kirikus lugupeetud inimene. Sest vaata, nagu Kadri ütles, mu ema ei märganud mind, sest ta tegeles sellega, et ta peab isale andeks andma. Mina loen seda spirituaalseks ja religioosseks väärkohtlemiseks," selgitas Sinisalu.

Täisealiseks saades kolis Kadri kodust välja ja lahkus mõneks aastaks isegi Eestist. Tegelikult pöördusid tema lähedased hiljem politseisse, algatati kriminaalasi ja Kadri isa sai karistada lapsporno omamise eest, kuid kuna Kadri ise loobus toona tunnistuse andmisest, siis väärkohtlemine jäi tõestamata. Terapeutide sõnul on see tüüpiline, sest algul kardab laps pere lõhkuda ja juba suurena takistab häbi.

"Ma arvasin, et ma olen andeks andnud. Ma arvasin, et ma olen täiesti teine inimene. Ma arvasin, et mina olen muutunud ja et mul on hästi. Ja ma ikkagi paaniliselt kartsin ära rikkuda tema mainet või koguduse mingisugust mainet. Ma nii paaniliselt kartsin. Ma kardan tänaseni seda," ütles Kadri.

Abi saab uuelt tugirühmalt

Mälestus üleelatust rõhus Kadrit ka aastaid hiljem. "Mu peal oli nii suur häbi, ma tundsin ennast nii ebapuhtana. Rõvedalt, on vist õige sõna. Ma ei julgenud isegi oma kodus olla. Aga mul ei olnud valikut. Ja ma läksin enda kodu välisuksest enda kodu kõige kaugemasse nurka, istusin maha ja ma lubasin endale, et ma ei tõuse enne, kui olen kindel, et ma endale liiga ei tee. Ja ma istusin tunde. Tunde ja tunde. /.../ Aga see novembriõhtu oli see hetk, kus ma mõtlesin, et kui ma kunagi sellest konkreetsest kriisihetkest välja saan ja kui mul kunagi tekib võimalus, et kedagi julgustada abi otsima, siis ma teen seda. Ja see oli ainuke põhjus mu sees, miks ma siit ukselävelt tagasi ei keeranud," rääkis Kadri "Pealtnägijale", miks ta otsustas saatele oma loo jutustada.

"Üks murrang oli see sama novembriõhtu seal nurgas, kus ta otsustas, kus see oli nagu elu otsus, kas ma elan või suren. Ja sealt pealt hakkas siis see protsess, et ta leidis selle grupi, grupi kaudu individuaalteraapia võimaluse," rääkis Sinisalu.

Jutt on mullu esmakordselt Eestis alustanud tugirühmast lapsena seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanutele. Vähemalt 18-aastaseid inimesi koondava rühma koosolekud toimuvad praegu kord kuus salastatud asukohas Tallinnas.

Augustis aastaseks saanud gruppi rahastab sotsiaalkindlustusamet Ohrviabi programmi alt ja veab seksuoloog Rita Holm.

"Kui meie gruppi tulla, siis meie ei küsi, et mis on sinu kodune aadress, me ei küsi, kui vana sa oled. Meie gruppi saab tulla täitsa anonüümselt. Sa võid endale ise mingi uue nime mõelda. Meid ei huvita see. Me isegi küsime inimese käest, et kas sa tahad, et teised tugigrupi liikmed tänaval sinule tere ütlevad või sulle juurde tulevad," rääkis Holm.

Kadri otsustas siiski pärast pikka kaalumist näoga avalikkuse ette tulla, sest – nagu ta ise ütles – sõnum väärib seda. "Et see abi tegelikult on olemas. Ja kuigi mina täna tunnen ennast ikka veel süüdi ja hirmu, siis tegelikult ma tean täna juba, et see ei ole minu süü ja hirm ja häbi ei ole minu oma. Ja see ei ole kellegi oma, kes on olnud laps ja kellele on liiga tehtud, mitte kellegi oma. /.../ Mina veel ei ole oma tervenemisprotsessis päris lõpul, aga ma olen sellest kriisi osast üle. Ja see kriisi osa on ka üle elatav. Aga ma ei soovita seda kellelgi teha üksinda," rääkis Kadri.

Rita Holmi sõnul on isegi ilma suurema reklaamita huvilisi olnud 20 ringis, kohal käib stabiilselt kümmekond. Kusjuures grupis pole ainult naised, vaid ka kaks meest ning esindatud on rohkem kui üks seksuaalne sättumus.

"Ma võin näite tuua, et inimene on kokku leppinud, et ta tuleb gruppi ja ta ei tulegi. Ja järgmisel päeval ta saadab mulle sõnumi, et ma tulin, sõitsin teisest linnast kohale, aga ma ei julgenud uksekella helistada. See on ikkagi väga-väga raske protsess, et sa lõpuks ometigi otsustad tulla," rääkis Holm.

"Tugigrupp valideerib ära selle, et ma ei tunne ennast mitte-inimesena. Selles mõttes, et tugigrupis ma tunnen seda, et ma ei ole üksi," kinnitas Kadri.

"Inimesed räägivad meie juures täpselt nii palju, kui nad tahavad rääkida. Nad avavad täpselt nii palju, kui nad peavad vajalikuks. Ja isegi, sa võid tulla sinna ja sa võid üldse mitte kaasa rääkida. Sa võid olla lihtsalt kuulaja," selgitas Holm.

"See on täiesti uskumatu, aga see päriselt on nii, et me mõistame üksteist poole sõna pealt. Me ei pea kirjeldama - lihtsalt saavad aru," lisas Kadri.

Sinisalu sõnul on grupp väga hea tervendusmeetod. "Sest nagu ta ütles, vaata, AA-lased ütlevad ka seda, et ma ei pea selgitama ja ma ei pea kartma hukkamõistu, sest kõik on selle läbi teinud,"

Kadri julgustab kõik abivajajaid. "Ma lihtsalt tahan julgustada, et keegi ei jätaks seda hetke pooleli nagu mina jätsin. Sest kui midagi ei muutu, siis saab uuesti proovida. Ja mida ma tahan veel julgustada, on see, et need täiskasvanud, kes kõrvalt midagi näevad või teavad või isegi arvavad või on sisetunne, siis tavaliselt see ei peta," sõnas ta.

Ohvrite tugigrupp alustab juba septembri lõpus lisaks pealinnale tegevust ka Tartus ning plaanitakse ka venekeelset tugigruppi.

Grupi koordinaatoriga saab kontakti aadressil tugigrupp555@gmail.com või helistades sotsiaalkindlustusameti Ohvriabisse.

"Pealtnägija" küsis loo tegemise käigus kommentaari ka Kadri isalt, kes sellest loobus. Selle nädala teisipäeva hommikul tuli aga teade, et Kadri isa leiti surnuna, esialgsetel andmetel enesetapu tõttu.

"Pealtnägija" ja Kadri otsustasid loo siiski muutmata kujul eetrisse anda, sest muidu oleks ta selle äärmusliku sammuga veel kord ohvri suu sulgenud. "Kui see ei läheks eetrisse, oleks kõik ilmaasjata," ütles Kadri ise.

Teistpidi tuleb meeles pidada, et pedofiilia on häire, mida saab raviga pärssida, kui selleks on soov.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: