Urmas Viilma: rahvahääletus kui rahvaküsitlus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Urmas Viilma
Urmas Viilma Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Pole vaja muretseda, et põhiseadust asutakse muutma põhiseaduse vastaselt või et põhiseaduse muutmiseks vajaminevate häälte puudumisel jääb kehtiv abielu mõiste kindlustamata, kirjutab peapiiskop Urmas Viilma.

Käesoleva aasta arvamusfestivali kõige viimasel aruteluteemal "Vabadusest" vestlesid 15. augustil president Kersti Kaljulaid, õiguskantsler Ülle Madise ja riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving. Sellel arutelul väljendas õiguskantsler Ülle Madise esmakordselt minu kõrvu jõudnud mõtet, et mehe ja naise vahel sõlmitava abielu kindlustamine on võimalik läbi viia riigielu küsimusena rahvahääletuse vormis, ilma et selleks oleks vaja muuta põhiseadust.

Kuna olin 2017. aastal peetud advendikõnes korranud aasta varem Isamaa poolt riigikogu erakondadele tehtud ettepanekut kaaluda põhiseaduse täiendamist sättega, mis sõnastab selgelt abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahel sõlmitud liiduna, tekitas õiguskantsleri poolt arvamusfestivalil väljendatud seisukoht minus rea küsimusi.

Olin teinud oma tookordse ettepaneku veendumuses, et muul viisil ei ole võimalik kindlustada abielu mõiste püsimist praegu kehtivas perekonnaseaduses sõnastatud tähenduses. Õiguskantsler Ülle Madise näitas oma arvamusfestivali väljaütlemisega alternatiivse tee sama eesmärgi saavutamiseks.

Mulle tundus, et seda teed minnes pole traditsioonilise abielu pooldajatel põhjust muretseda, et äkki pole põhiseaduse muutmiseks riigikogus võimalik kokku saada piisaval arvul hääli, nagu seda kahtlust on väljendatud kõigi erakondade liikmete poolt.

Põhiseaduse muutmine rahvahääletuse kaudu ei saa olla kõige parem

Et saada küsimuses kindlust, palusin õiguskantsler Ülle Madiselt septembri alguses saadetud kirjas nõu, kuidas on võimalik rahvahääletusega kindlustada abielu mehe ja naise vahel sõlmitud liiduna, nagu see on sõnastatud perekonnaseaduses, ilma selleks põhiseadust muutmata?

Samuti küsisin, millisel määral on rahvahääletuse tulemus siduv, kui toetust leiab praegu kehtiv abielu mõiste? Või vastupidi, mis saab siis, kui rahvahääletusega ei saada toetust küsimusele, kas abielu peab olema mehe ja naise liit?

Meedia on õiguskantsler Ülle Madise vastuseid minu küsimustele juba refereerinud. Tema vastustest selgub, et kui Eestis peaks korraldatama rahvahääletus näiteks küsimuses "Kas abielu peab jääma mehe ja naise liiduks?", siis rahvahääletusel toetuse saanud seisukoht on siduv.

See tähendab, et kui rahvahääletusel osalenute enamus vastab "jah", ei ole uue rahvahääletuseta lubatud muuta perekonnaseaduses sisalduvat abielu mõistet, sest seesugune seadusemuudatus oleks põhiseadusevastane. Lisaks kirjutas õiguskantsler, et kui rahvahääletusel osalenute enamus vastab küsimusele eitavalt, võib riigikogu perekonnaseaduses sisalduvat abielu definitsiooni soovi korral muuta.

Õiguskantsler lisas oma vastuskirjas, et koalitsioonileppes välja pakutud sõnastus ei vasta rahva otsuse kohustuslikkuse nõudele. Rahvahääletuse toimumisaja kohta ütles õiguskantsler, et rahvahääletuse seaduse kohaselt saab riigielu küsimuse rahvahääletus toimuda kõige varem kolm kuud pärast riigikogu vastava otsuse jõustumist.

Olles saanud õiguskantslerilt sellised vastused, leidsin, et põhiseaduse muutmine rahvahääletuse kaudu ei saa olla kõige parem, ega ka mitte lihtsaim viis abielu mõiste kindlustamiseks perekonnaseaduses hetkel kehtivas sõnastuses. Ka selgus, et rahvahääletuse saaks viia läbi lahus 2021. aasta kohaliku omavalitsuse valimistest, kuigi kirikute seisukohast ei oma see kuigi suurt tähendust.

Üks ei välista teist

Samal päeval, kui olin saanud õiguskantslerilt vastused oma küsimustele, pöördusin ühise kirjaga kõigi valitsuserakondade juhtide poole. Oma kirjas tegin koalitsioonile ettepaneku sõnastada valitsuslepe ümber nõnda, et rahvahääletus ei toimuks enam küsimusena põhiseaduse muutmise üle, vaid vastajale esitatakse konkreetne küsimus: "Kas abielu peab jääma mehe ja naise liiduks?".

Sellele seisukohale rahvalt toetuse saamise järel kindlustuks perekonnaseaduse kehtiv sõnastus koheselt pärast rahvahääletusel osalenute enamuse toetuse saamist. Põhiseadust ei oleks vaja muuta.

Juba enne valitsuserakondade juhtidele saadetud kirja pöördusin kõikide parlamendierakondade juhtide poole kohtumise sooviga. Minu sooviks on regulaarselt arutada nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakondade juhtidega mitmete kristlaste ja kiriku jaoks oluliste küsimuste üle, et selgitada oma arusaamu ning kuulata parema üksteisemõistmise saavutamiseks erakonnajuhtide seisukohti.

Keskerakonna esimehe Jüri Ratasega kohtusingi peaministri kiirele graafikule vaatamata käesoleva nädala alguses. EKRE esimees Martin Helme leidis eelarvevaidluste keskel aja minuga kohtumiseks teisipäeval. Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederiga on kohtumine kokku lepitud järgmiseks nädalaks tema parlamendi asespiikri kiirete tegemiste keskel.

Kummagi opositsioonierakonna, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna juhtidelt pole minu kohtumissoovile mõne nädala jooksul veel vastust tulnud. Kurb oleks, kui kordub mõne aasta tagune olukord, kus Sotsiaaldemokraatliku erakonna tollane esimees Jevgeni Ossinovski ei suutnudki ainsana kõikidest erakonnajuhtidest minuga kohtumiseks aega leida. Kirikute liikmeid kuulub kõikide erakondade toetajate hulka, mistõttu oleks kahetsusväärne, kui kiriku poolt on dialoogi võimalik astuda ainult mõne erakonna juhiga.

See, kas erakonnad kuuluvad koalitsiooni või opositsiooni, ei vähenda kiriku huvi nendega mõtteid vahetada või ühiselt huvipakkuvaid küsimusi arutada. Rahvas, keda ühiselt teenitakse, on ju sama.

Nädala alguses toimunud kohtumistel Jüri Ratase ja Martin Helmega sain abielureferendumi küsimuses kindlustunde, et õiguskantsler Ülle Madise sõnu võetakse tõsiselt ja tehakse palju tööd ning vaieldakse omavahel selge eesmärgi nimel täita valitsusleppes sõnastatud eesmärk viisil, et ei tekiks vastuolu ei põhiseaduse ega muude seadustega. Millise tee koalitsioon valib, seda mina kohtumisel teada ei saanud. Tundus, et neil endalgi pole veel selgust.

Kas tulemuseks on rahvahääletus, kus küsimuse all on lihtsalt ja selgelt sõnastatud küsimus abielu mõiste üle, või hoopis põhiseaduse muutmise ettepanek, või veel midagi kolmandat, selgub erakondade omavahelises vaidluses tõenäoliselt lähinädalatel.

Lõpuks on võimalik seegi, et õiguskantsleri poolt välja pakutud riigielu küsimuses läbi viidava rahvahääletuse tulemust, mis määrab ära rahva seisukoha abielu mõiste üle, võivad poliitikud arvestada rahva tahet näitava küsitluse tulemusena, mis võimaldaks soovi korral minna pärast rahvahääletust edasi ka põhiseaduse muutmise teed viisil nagu näevad seda ette seadused.

Kui nõnda saab täita valitsusleppes sõnastatud poliitilise eesmärgi ning pidada kinni valijatele antud lubadustest, jääb suure tõenäosusega püsima ka koalitsioon. Pole vaja muretseda, et põhiseadust asutakse muutma põhiseaduse vastaselt või et põhiseaduse muutmiseks vajaminevate häälte puudumisel jääb kehtiv abielu mõiste kindlustamata.

Rahvahääletuse soovijad saavad rahvahääletuse ja põhiseaduse muutmise toetajad põhiseaduse muutmise algatuse. Üks ei välista teist.

Traditsioonilisi pereväärtusi hindava ristiinimese seisukohast vaadates võib tõdeda, et kuigi see kõik tundub ülemäära kohmakas, täidab see siiski abielu mõiste kindlustamise eesmärki. Mida teha kooseluseadusega, on juba järgmiste koalitsioonilepingute küsimus. Kõnekäänd "hundid söönud, lambad terved" sobib kogu teema kokkuvõtteks hästi.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: