2006. aasta slguses tabas Loode-Eesti rannikut 15 kilomeetri ulatuses õlireostus. Emotsionaalselt liigutavaim töö oli õliste lindude päästmine. Et külmunud merest reostust korjata ei saanud, oli see alguses ka ainuke töö. Kõige olulisem nagu lahingus haavatute puhul, oli selgitada, keda esmajärjekorras aidata. Linnud üritasid põgeneda, tihti tuli neile ligi roomata. Veel keerulisem oli nendega, kes polnudki kaldal.

"Hiljem, kui mere peal jäätükkide peal hakkasid hulpima õliga määrdunud luiged, kes olid juba ka külmunud jalgade või tiibadega jää külge kinni, kuna temp langes ööpäevaga - 20 peale, siis piirivalvekaatriga käisime neid Dirhami sadamast mere peal jääpankade pealt välja päris raiumas," rääkis tollaseid välitöid juhtinud Nõva tuletõrjeseltsi juhatuse liige Tõnu Osa.

"Kellega seda teha, oligi suuresti vabatahtlike peal. Reaalsus oli see, et seal hakkas mingil hetkel tekkima vabatahtlikke busside viisi üle Eesti. Mis oli ühteviisi südantsoojendav, aga sa pidid suutma nad ka ära rakendada," meenutas tollane Nõva vallavanem Aivar Oruste.

Tulemus oli kurb. Sulestikku sai pesta, aga masuut, mida linnud oma sulestikust olid nokkinud, jäi nende organismi. Pesti ombes 500 lindu.

"Kokkuvõttes suutsime 90 lindu nendest elule päästa," ütes Osa.

Reostuskorje merelt on keerulisem - selleks vajalik tehnika ja oskused on varuks ainult päästjatel. Kohalik omavalitsus saab luua töötingimused, mitte jagada töövahendeid.

"Neid vajalikke töövahendeid omavalitsusel kindlasti ei ole. Ma ei usu, et seda ühelgi omavalitsusel täna on. Ma ei tea, kas ka peab. Ma usun, et need on täna meie riiklikul päästel olemas," ütles Oruste.

Eelmisel nädalal sõlmisid keskkonnaministeerium ja Eestimaa Looduse Fond (ELF) leppe õlireostuse korral eluslooduse päästeks. Ministeerium annab fondile 10 000 eurot aastas vabatahtlike koolituseks. ELF võib mobiliseerida tuhat vabatahtlikku.

"Minu kogemus piirdub seni võib-olla õnneks õppustega. Oleme osalenud korduvalt päästeameti rannikureostuse tõrje õppustel," ütles Eestimaa Looduse Fondi juhatuse aseesimees Siim Kuresoo.

Pole hullu - kohaneb! Iga järgmine jama on niikuinii eelmisest erinev. Nõva päästekomando päästja Alari Oruste oli 2006. aastal 13-aastane, kui reostustõrjel osales. Läinud reedel sai ta kutselise päästja paberid. Mis tõmbab vabatahtlikke priitahtlikuks pritsumeheks?

"Väga oluline on kambavaim. Et meeskond oleks ühtne - üks kõigi, kõik ühe eest. Ja kindlasti sündmused on need, mis motiveerivad, et see tunne pärast sündmust, et sa oled midagi head teinud," tunnistas Oruste.

Siin peitub ka põhjus, miks vabatahtlike pundid koost lagunevad. Kui tehnikat on vähe või see on vana, piirdub tegevus sündmusel voolikute rullimise ja veepaagi valves seismisega. Ja hiljem saunas on vähe, millest rääkida.