Portugal on globaalse rahuindeksi järgi maailmas kolmandal kohal pärast Islandit ja Uus-Meremaad. Tundub, et Portugal on väga hea koht, kus elada. Aga mis on eksistentsiaalsed ohud tänase Portugali jaoks?

Portugal on väga ohutu riik. Siseriiklik julgeolek ei ole teema. Elame üksteisega väga õnnelikult. Aga me elame maailmas, mis on turbulentne, kasvavalt konfliktne ja eeldatamatu. Ning sellel on oma mõju. Kaitseministrina pean tekitama tasakaalu, et ei alarmeeriks asjatult ja põhjendamatult avalikku arvamust. Ma ei usu, et paanika tekitamine ja sund mõtlema kaitsekulutuste kahe- või neljakordistamisele on korrektne. Samas on mul kohustus öelda, et elame kontekstis, kus meie julgeolek põhineb koostööl, liitudel ja suhetel teiste riikidega.

Olen siin Eestis ja olen vägagi teadlik, et teisel pool teie piiri toimub militaarne ülesehitus, mis on suunatud siia ja pole sõbralik. Eesti jagab piiri Venemaaga, kellega Portugalil piiri pole. Kuid kui NATO alliansina satub ohtu - meil on artikkel viis rünnakuohu jaoks. Aga kui NATO mureneb, siis meie julgeoleku alus mureneb. Meie ohuhinnang peab olema tihedalt kõrvuti meie liitlaste omadega.

Teiseks, on mitmeid globaalseid väljakutseid, millesse tuleb tõsiselt suhtuda. Kliimamuutus eelkõige. Me näeme igal aastal planeedi ökoloogilise tasakaalu halvenemist. On olemas hetk, mil inimesed vaatavad tulevikule otsa ja ütlevad, et see oli ootamatu. Kuid see ei tohiks nii olla. Kliimamuutuse mõjud on tulevikus ebastabiilsuse suureks allikaks ja meie jaoks murekohaks.

Kahjuks on ohte veel teisigi. Koroonaviiruse pandeemia muutis meid teadlikumaks arenenud tehnoloogia ja majanduslikult vastastikku seotud ühiskondade haavatavusest. Meil on veel rohkem haavatavusi, millest keegi veel ei tea. Kes oleks aasta tagasi osanud arvata, millist mõju see viirus avaldab meie ühiskondadele? Ma loodan, et aastal 2021, 2022 või 2023 ei avasta me midagi sarnasugust. Tähtis on kasutada seda jubedat kogemust kui õppetundi.

Te ei maininud ohtude seas merd, ometigi olete juba ajalooliselt olnud väga suur mereriik.

See on huvitav küsimus, sest asume Atlandi ookeani ääres. Meil on Atlandi kaudu uued ligipääsud, mis tulevad põhjast Arktika kaudu kliimamuutuste tõttu. On uus ligipääs Mustale merele Krimmi tõttu. Meil on piraatlus, mis on kasvanud mõnel laevateekonnal, mida Euroopa kasutab kaubanduseks.

Me pole kuulnud enam piraatlusest enam kuigi palju, neli-viis aastat tagasi räägiti sellest palju rohkem.

Neli-viis aastat tagasi toimusid piraatide rünnakud Malaka väinas, Lõuna-Hiina meres, Indoneesia ümbruses. See oli piraatluse koht. Eelmisel aastal toimus 90 protsenti piraatlusest Guinea lahes, mis sisaldab olulist kaubandusteed. 80 protsenti Euroopa kaubandusest liigub meritsi. Isegi 40 protsenti Euroopa sisekaubandusest käib meritsi.

Oleme väga teadlikud, et Atlandi ookean on uus geostrateegiline keskus. Oleme teadlikud, et teatud tasemel on kohal Venemaa, Hiina ja teised jõud. Portugalil on õnneks väga head suhted Euroopa Atlandi partneritega, kuid ka Aafrika rannikuga. Aga ka USA , Kanada ja Brasiiliaga, mis on Portugali endine koloonia. Püüdleme selle poole, et Assoori saartele loodaks keskus, mis võiks kasvatada Atlandi riikide ühist strateegilist arusaama. Mitte kaitse allianss ning kindlasti mitte NATO. See oleks koht, kus saaks vaagida ja luua ühist strateegilist arusaama Atlandi riikide jaoks, keda on 60 ringis.

Räägime Vahemere probleemist. Lahingud toimuvad Liibüas, Süürias. Türgi sekkub Mägi-Karabahhis. Kuidas avaldab Türgi mõju NATO tööle nende konfliktide pärast, kus ta ise sees on?

Tahaksin teha märke, et meil kõigil on lahknevusi liitlaste ja partneritega. Kui ma ütlen lahknevus, siis on see kerge sõna, millel on tähendus, et me ei mõtle täpselt samal moel. Oleme väga kurvad NATO-s, kui näeme, et Türgi kasutab oma mõjujõudu, sest nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus kehtib välispoliitika- ja kaitse küsimustes üksmeele põhimõte, et ei tekitata probleeme näiteks Balti riikidele uuendatud reageerimiskavale, mis on fundamentaalne Balti riikidele. Sellel pole mingit pistmist Türgi muredega Vahemere idaosas.

Nägime seda kahjuks ka Euroopa Liidus. Küpros ei ole olnud abivalmis konsensuse loomisel Valgevene suhtes. Mitte, et Küprosel on erinev arusaam Valgevenest, vaid et soovib kasutada mõjujõudu kontekstis, kus kehtib üksmeelsus. Minu üleskutse Euroopa Liidu ja NATO riigi kaitseministrina liitlastele ja partneritele on, et on legitiimne olla eriarvamusel, kuid hoiame neid piirides, kus eriarvamused eksisteerivad.

Seega, Türgi ei ole ebausaldusväärne partner?

Türgi on liitlane. Tahame seda nii hoida. Tahame, et Türgi jätkaks märkimisväärse panuse andmisega kollektiivsesse kaitsesse. Allianss ei läbi selles mõttes eriti head faasi praegu. Kahjuks oleme näinud vastasseisu taset Vahemere idaosas viimaste kuude jooksul jõudmas punkti, kuhu see pole varem jõutud. Kuid pole mõtet pikalt kaevelda selle pärast. See on hetk, kus tuua eriarvamused hallatavasse konteksti ja töötada meie vahel välja viis, kus saab igaüks kaitsta oma riiklikku huve kollektiivseid huve kahjustamata. Türgil on see kohustus. Meil kõigil on. Sellele me kirjutasime kõik ju alla. See on osa 70 aastat kestnud alliansi vaimust.

Mike Pompeo lõpetas just visiidi Kreekasse. USA kaalub Türgis Incirlikis paikneva väeosa viimist Kreekasse. Kas see ei näita, et Türgi ei ole ehk parim partner NATO-s isegi mitte USA jaoks?

USA kaasamine selle kriisi lahendamisse on tervitatav. USA on olnud ja on praegugi kõige tähtsam riik NATO selgroo jaoks. USA hääl on tähtis ja seda kuulatakse nii Ankaras, Ateenas ja igal pool mujal. Tervitan seda, et USA võtab suurema rolli kriisi vahendamiseks ja de-eskaleerimiseks. See peab olema rohkem kui vägede liigutamine. See peab sisaldama arusaama Türgi välispoliitikast, mis on muutunud. Pole mingit kahtlustki, et see on muutunud kuue aasta jooksul.

Kas on mõeldamatu, et Türgi peaks NATO-st lahkuma, sest autoritaarne režiim on muutunud üha survestavamaks naabrite jaoks regioonis?

See on väga soovimatu. Olen alati uskunud, et NATO on demokraatlike riikide allianss. Minu riik, mis on NATO asutajaliige, oli 25 esimest aastat diktatuur. Pärast NATO laienemist on toimunud NATO liitlaste demokraatlike väärtuste ja alliansi enda ühte sulamine. Üha enam süveneb arusaam, et see, mis meid seob kokku, on ühiste väärtuste kogum. Loodame väga, et see on midagi, mis saab Türgis olemas olla. Ma ei ole tuleviku ennustaja ega taha spekuleerida, kuhu Türgi liigub, kuid usun, et demokraatlikele väärtustele ustav olek on tähtis nii praeguses kui ka tuleviku NATO-s.

Räägime Venemaast. Kui USA viib oma väed Euroopast ära, siis millise signaali saadab see Venemaale? Kas on oht, et tekib mingi rünnak alliansile?

Peame mõistma praeguseid tingimusi, mis pole tavapärased. USA-s on valimiste-eelne debatt, valimised toimuvad juba kuu aja pärast. See pole hetk, kus teha foto ja öelda, et vaadake tänast reaalsust. See on osa palju pikemast filmist. Minu tunnetus on, et 2021. aasta alguses, ja ükskõik, kes astub Valgesse Majja, on väga hea hetk istuda üleatlantiliste liitlaste keskel ja kaardistada, milline võiks olla meie alliansi järgmiste aastate tee.

Üksuste liigutamine on midagi, millele mõeldakse militaarses vaates. Meie seame poliitilised eesmärgid ning meie relvajõud ja kindralid töötavad välja, kuidas seda militaarses mõttes kõige paremini täita. Meid huvitab ka stabiilsus Aafrika kontinendil, kus Eesti on panustanud märkimisväärselt Malis. Tahan väga teada, mis saab AFRICOM-ist, mis on väga oluline USA panus Aafrika stabiilsuse edendamisel. Jätame militaarsed asjad sõjaväelastele ja hoiame poliitika sealt eemal.

Kas NATO on valmis olema veel neli aastat koos Donald Trumpiga?

 NATO on valmis selleks, mida ameeriklased otsustavad. Usume, et Trump ja Biden võivad meid juhtida pisut erinevatesse suundadesse, kuid see on tavaline, kui tegemist on demokraatiaga ja inimeste vaba valikuga valimistel. Meie kõik, kaitseministritena, töötame ükskõik millise administratsiooniga, mille valimised toovad.

Trump on teinud ka midagi head – ta on avalikult nõudnud kaheprotsendilist kaitse-eelarvet. Millal teie selle tasemeni jõuate?

Me oleme suurendanud kaitsekulutusi. Ei saa ju liikuda nullist sajani ühe aastaga. Oleme kasvatanud kaitsekulutusi neli aastat järjest, hoides seda joont aastani 2024. Me pole loonud eesmärki, millal jõuda kahe protsendini. 2019. aastal oli 1,4 protsenti ning järgmistel aastatel kaitsekulutuste plaaniga jätkub meie võimekuste kasv. See peab tulema ühiskonna konsensusena.

Üks positiivne aspekt, mille kohutav pandeemia andis, on Portugali ühiskonna palju sügavam arusaam, kui tähtis on sõjaväe kasutamine tsiviilkriisides. Näiteks kliimamuutustest tingitud faktoritest tulenevates kriisides. Avalikkus sai palju rohkem teadlikuks viisist, kuidas sõjavägi saab neis tingimustes aidata. See on võimalus selgitada avalikkusele, et me peame suurendama kaitsekulutusi, et kaitsta inimesi paremini.

Kas Portugali ühiskonnas on selline tunnetus?

Usun küll. Portugalis ja ilmselt ka teistes riikides on avalikkus olnud väga tänulik, kuidas sõjavägi on aidanud reageerida tervisekriisile. Nii kasvab avalikkuses usaldus. See on väga tähtis õppetund meie jaoks, kuidas koos töötada.

Ja hea koht, kus elada?

Me elame maailmas, mis on turbulentne. Ja  me peame seda kogu aeg meeles hoidma.