Prantsusmaa peatas protestiks Türgi vastu oma osaluse NATO missioonis Vahemerel
Prantsusmaa lahkub ajutiselt NATO mereväeoperatsioonilt Liibüa rannikul, avaldades nii rahulolematust selle üle, et ei saanud pärast eelmisel kuul toimunud vastasseisu Türgi laevaga alliansilt piisavat toetust. Tegemist on järjekordse märgiga alliansi ühtsust lõhkuvatest sisetülidest.
Prantsuse suursaadik NATO juures Muriel Domenach saatis sellekohase kirja teisipäeval NATO peasekretärile Jens Stoltenbergile, kirjutas väljaanne Politico. Pariis teatas kirjas oma otsusest loobuda osalemast operatsioonist Sea Guardian, mis on käivitatud Liibüa relvaembargo jälgimiseks.
Prantsusmaa leiab, et NATO aruanne juuni keskel aset leidnud Prantsuse laeva ja Türgi sõjalaevade vahelisest vahejuhtumist "ei tuvastanud fakte". Aruanne on salastatud ja seda ei ole avaldatud.
NATO ei ole Pariisist väljatõmbamiskirja saamist kinnitanud ning on soovitanud kommentaaride saamiseks pöörduda Prantsuse valitsuse poole.
NATO poliitiline juhtkond on viimastel aastatel pidanud vaeva nägema, et säilitada alliansi ühtsus, mida on lõhkunud sisetülid ja üksteise süüdistamine, märkis Politico ja tõi esile USA presidendi Donald Trumpi kriitika liitlaste pihta nende liiga väikeste sõjaliste kulutuste pärast või Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni kriitika vähese koordinatsiooni üle või Türgi ühepoolsed meetmed.
Üks märk omavahelistest lõhedest on ka äsja lahenduse saanud Balti riikide ja Poola kaitseplaanide uuendamine, mille peatas Türgi nõudes endale alliansi tugevamat toetust kurdidevastaseks võitluseks.
"See on väga selge poliitiline samm, mis heidab valgust relvade salakaubaveo vastase operatsiooni põhimõttelisele ebaselgusele," ütles Prantsuse ametnik Türgile viidates. "See, mida me taotleme, on käitumisreeglite selgitamine."
Prantsusmaa, mis on oma konfliktis Türgiga saanud NATO liitlastelt vähe avalikku toetust, seab operatsiooniga Sea Guardian taasliitumiseks neli tingimust: et NATO liitlased kinnitaksid oma pühendumust relvaembargole; et keelataks NATO kutsungite kasutamine laevadel, kui need on riiklikel operatsioonidel; et parandataks NATO operatsiooni Sea Guardian ja Euroopa Liidu operatsiooni IRINI, mis on samuti mõeldud Liibüa embargo jõustamiseks, koordineerimist; et loodaks mehhanism liitlaste konfliktide leevendamiseks ja intsidentide vältimiseks.
Türgi on blokeerinud NATO ja Euroopa Liidu koordinatsiooni relvaembargo jõustamisel Vahemerel ning teda süüdistatakse NATO kutsungi kasutamises, samal ajal kui tema laevad eskortisid relvalasti ÜRO tunnustatud valitsuse peaministri Fayez al-Sarraj'i vägedele, rikkudes sellega ÜRO kehtestatud relvaembargot Liibüale.
Prantsusmaa ametnike sõnul üritas NATO juhtimisel tegutsev Prantsuse fregatt Le Courbet 10. juunil küsida Tansaania lipu all sõitvalt kaubalaevalt Cirkin selle sihtkohta, kuid seda takistasid agressiivselt kolm Türgi mereväe laeva, mis eskortisid Cirkinit. NATO kahtlustas Cirkinit relvade vedamisel Liibüasse.
Prantslaste väitel läksid Türgi sõjalaevad nii kaugele, et vilgutasid nende radarisignaale mõne sekundi jooksul kolm korda - see on manööver, mis tavaliselt eelneb tulistamisele. Samuti ütlesid Prantsuse ametnikud, et Türgi mereväelasi nähti laevadel kuulikindlates vestides seismas oma relvade taga.
Türgi on aga sellise kirjelduse tagasi lükanud ja väitnud, et NATO uurimine ei toeta Prantsusmaa väiteid.
"Minu valduses oleva teabe kohaselt, ei ole [NATO raport] lõplik," ütles Türgi suursaadik Prantsusmaal Ismaïl Hakki Musa kolmapäeval Prantsuse senatis toimunud kuulamisel. "Näib, et NATO eksperdid ei jõua samale järeldusele [nagu prantslased]."
Prantsuse kaitseminister Florence Parly esitas 17. - 18. juunil peetud NATO ministrite kohtumisel kaebuse ja sai Türgi käitumise taunimisel ainult kaheksa liitlase toetuse 30-st NATO liikmest. USA ja Ühendkuningriik ei olnud selle toetajate hulgas.
Prantsuse - Türgi konflikti taustaks on ka see, et kui Türgi toetab ÜRO tunnustatud Liibüa valitsust, siis Prantsusmaa koos Venemaa, Araabia Ühendemiraatide, Egiptuse ja veel mõne riigiga toetab riigi idaosas tegutsevat väepealikku Khalifa Haftari, kes võitleb valitsuse vastu.
Liibüa teine kodusõda, mis järgnes riigi kauase diktaatori Muammar Gaddafi kukutamise ja hukkamisega 2011. aastal päädinud konfliktile, on riigi kaheks lõhestanud. ÜRO tunnustatud Rahvusliku Kokkuleppe Valitsuse (GNA) kontrolli all on pealinn Tripoli ja riigi lääneosas asuv Liibüa suuruselt kolmas linn Misrata, Haftari juhitud LNA kontrollib Benghazit ning riigi ida- ja lõunaosa.
Toimetaja: Mait Ots