Tänapäevane laskemoon - mürsud, raketid - on võimsad ja Karabahh on nii väike, et end nende eest peita on praktiliselt võimatu.

"Nad ründavad millega iganes, kuhu iganes. Neid ei huvita, on need lapsed, kool, haigla. Mul lihtsalt ei ole sõnu," kirjeldas Martuni elanik Nelson elu sõjaolukorras.

Samal ajal kui vaadata Aserbaidžaani kaitseministeerimumi ametlikku videot, on selge et tegemist on väga täpsete relvadega. Türgi droonid "Bayraktar" ja Israeli kahurid LORA võimaldasid Aserbaidžaani vägedel rünnata Karabahhi kaitsetsooni ning viia rindejoon mitukümmend kilomeetrit alasse sisse. Kaardid näitavad selgelt, kuidas viimase nädalaga olukord rindel on muutunud.

"Arvestades Aserbaidžaani ülekaaluga elavjõus ja tehnikas, on need alad väga tõsine Karabahhi kaitsefaktor. See on Karabahhi julgeolekusüsteem. Kui me midagi sellest ära anname, julgustame Aserbaidžaani veelgi edenema," rääkis sõjauudiste veebilehe RAZM.ihfo koordinaator Karen Vrtanesyan.

2016. aastal olukord rindejoonel juba teravnes. Neli päeva kestnud sõja tagajärjel rindejoon praktiliselt ei muutnud. Mõlemad pooled süüdistasid siis teineteist vaherahu rikkumises. Tänane retoorika on sama.

"Armeenia osapoole jaoks kõige ootamatum oli see, et me planeerisime sõjategevust Aserbaidžaani kaitseväe vastu, aga me sattusime sõtta, milles osaleb otseselt Türgi. Selle stsenaariumiga me ei arvestanud. Me arvasime, et Venemaa, kui globaalne jõukeskus, ei luba Tügil sekkuda," sõnas Armeenia politoloog Ratšja Arzumanyan.

Armeenia lootis ka Venemaa sõjalisele toetusele - mõlemad riigid on Kollektiivse Julgeoleku organisatsiooni liikmed ehk liitlased. Moskva aga hoidis neutraliteeti, rõhutades, et Karabahh ei ole Armeenia territoorium.

Eelmisel reedel said Moskvas kokku Armeenia ja Aserbaidžaani välisministrid ja üksteist tundi kestnud läbirääkimiste tulemuseks oli humanitaarrahu. See pidi jõustuma laupäeva keskpäeval. Juba mõni tund pärast relvarahu jõustumist jäi Stepanakert jälle raketitule alla. 

Aserbaidžaan võitleb oma territoriaalse terviklikuse nimel, armeenlaste puhul on tegemist hoopis ellujäämisega. Vrtanesyani sõnul ei oleks Aserbaidžaani jaks vastu võetav ükski variant, kus Karabahh ei kuulu riigi koosseisu. Tema hinnangul võiks konglikti lahendamiseks olla Karabahhi iseseisvuse tunnustamine rahvusvahelise üldsuse poolt.