Kirgiisia vist kuulsaim kirjanik ning ka välisministriametit pidanud Tšõngõz Ajtmatov ütles kunagises intervjuus, et algusest lõpuni Nõukogude Liidu koosseisus olnud Kõrgõzstan ei leia nõukogude pärandi tõttu nüüd oma õiget kohta.

Aasiasse ta nagu õieti ei kuulu, Euroopasse jällegi ei taha Kõrgõzstani keegi ning nii ulbibki see geograafiliselt enam-vähem täpselt keset Aasiat asuv riik omasoodu, üritades olla võimalikult euroopalik, mis aga sugugi alati välja ei tule.

Kõrgõzstani lähiajalugu kinnitab kirjaniku sõnu. Islamiäärmuslust Kõrgõzstanis arvestataval määral ei ole, üldiselt suhtub sealne rahvas islamisse pigem leigelt. Aeg-ajalt jõuab Kirgiisia küll rahvusvahelise tähelepanu rüppe mõne veel paganliku atavismiga, näiteks noorte neidude pruutideks röövimisega.

Üldiselt peetakse Kõrgõzstani aga kogu Kesk-Aasia kõige demokraatlikumaks, paraku ka kõige ebastabiilsemaks riigiks.

2005. aastal kukutati nõndanimetatud Tulbirevolutsiooniga Kõrgõzstani Nõukogude Liidu lagunemisest peale valitsenud Askar Akajev ning võimule tuli Kurmanbek Bakijev, kes viis aastat hiljem omakorda kukutati.

Bakijev redutab seniajani Valgevenes, temast ülejärgmine president Almazbek Atambajev aga pandi suisa vangi, süüdistatuna korruptsioonis ja mõrva organiseerimises.

Lahti pääses ta alles nüüdsete rahvarahutuste käigus. Temale järgneski Sooronbai Jeenbekov, kel jätkus oidu ise tagasi astuda, kui asjad riigis jälle hapuks hakkasid minema.

"Rahva ühtsus, riigi terviklikkus ja ühiskonna solidaarsus on mulle tähtsamad mistahes ametipostist. Iga kodaniku hea tervis ja iga kaasmaalase elu on mulle tähtsamad. Võtsin vastu otsuse presidendipostilt tagasi astuda, et säilitada rahu riigis ja hoida ära lõhed inimeste vahel," rääkis Jeenbekov.

Kirgiisid pole pea kunagi oma valitsejatega rahul peamiselt ikka seetõttu, et riik on vaene ja seega on vaesed ka nad ise. Muidu käisid kirgiisid ikka Venemaal ja teisteski rikkamates riikides tööl ja saatsid sealt raha koju, kuid koroonapandeemia on sellele põntsu pannud ning vaesuse vastu ei aita praegu miski.

Euroopaliku ning ka jõuka riigi ülesehitamist aga takistavad peale muude põhjuste ka kirgiiside vanad hõimutülid. Sõna "kirgiis" tähendabki tõlkes "meid on 40", viitena 40 hõimule, kes omal ajal uiguuridest lahku lõid ning oma ala ise valitsema hakkasid. Need 40 pole aga enamasti isekeskis üksmeelel - kui ühed toetavad üht, siis teised tingimata teist presidendi- või peaministrikandidaati.

Paraku ei üritata hõimudevahelisi erimeelsusi sugugi alati demokraatlikult lahendada, vaid köetakse üles rahvarahutusi.

"Paise avati täna! Aitäh, Sooronbai, tagasiastumise eest. Ta astus tõeliselt humaanse sammu ja seepärast on ekspresidendi staatuse ära teeninud. Muul juhul oleks ta riskinud end häbistada samamoodi nagu eelnevad presidendid, sest me oleme tulnud siia, et võidelda lõpuni," rääkis meeleavaldaja Baktubek Omurakunov.

Nüüd nii peaministri- kui ka presidendiohjad enda kätte haaranud rahvuslane Sadõr Džaparov on samuti värvikas kuju. Meeleavaldajad tõid ta välja vanglast, kus ta kandis karistust inimröövi eest. Džaparov ise ütleb, et tema vastu kokkuklopsitud süüdistused on poliitiliselt motiveeritud. Presidenditoolile peaks ta jääma tuleva aasta presidendivalimisteni.

"Jumal tänatud, et kõik läks ilma riisumisteta, ilma hõivamisteta, ilma, et vastaspoolel oleks põhjust öelda, et riigis on käimas kolmas revolutsioon. Võim vahetub seaduslikult, rahumeelselt ja selle eest olen ma tänulik," ütles Džaparov.

Kõrgõzstani seekordse võimupöörde rahumeelsus ja vaoshoitus varasematega võrreldes on tõepoolest tähelepanuväärne. See annab lootust, et kirgiisidel hakkab euroopaliku riigi ehitamine lõpuks ometi välja tulema ning Tšõngõz Ajtmatovi mainitud kohatusest saadakse üle.