Milleks on ikkagi järjekordseid piiranguid vaja?

Tanel Kiik, sotsiaalminister: Eesmärk on loomulikult viiruse levikut tõkestada. Meil ei ole võimalik seda viia nulli, see pole realistlik, aga me ei saa lasta tal püsivalt kasvada, sest varem või hiljem vastasel juhul jõuaks kätte kriitiline piir, kus haiglad ei suudaks enam patsiente vastu võtta.

Arkadi Popov, terviseameti meditsiinistaabi juht: Me täna tahame eelkõige ära hoida hullemat. Oleks rumal, kui me oleksime juba olukorras, kus meil kõik voodikohad on COVID-19 patsiente täis ja siis alles me saame aru, issand me oleme hiljaks jäänud! See ei ole normaalne seda enam, et me näeme, mis toimub ümberringi maailmas. Prantsusmaal, Tšehhis, Belgias, nüüd juba ka Leedus, kus haiged tegelikult ummistavad haiglaid ja nad sinna ei mahu,  on vaja suunata teistesse riikidesse. Me täna ei ole selles olukorras. Täna on meil kõik kontrolli all. Aga kas me tahame sinna jõuda?

Irja Lutsar, mikrobioloogia professor: Praegu mulle kõige rohkem muret valmistab just uute nakatumisjuhtude kiirus, see tõus või see nurk, mille all see tõuseb. See on praegu minu jaoks kõige rohkem murettekitav.

Mario Kadastik, keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteadur: Nüüd viimased andmed on ikkagi olnud nädalakene, et terviseametil vähemalt Tallinna piirkonnas umbes 50 protsenti juhtumeid on selliseid, kus nad ei tea, kust see tuleb. Ehk ta on ühiskonnas natukene laiemalt laiali. Kui see paika peab ja sealt see kasv läheb, siis me näeme oma naabrite näitel ja teiste näitel, et tegelikult see kasv tuleb väga kiiresti. See on paari nädala küsimus.

Väga lihtsalt ikkagi kokku võttes siis - ühel hetkel võivad minna COVID-isse nakatunute numbrid nii suureks, et ei suudeta hoolitseda kõigi eest ja võidakse katkestada ka siis muude probleemidega tegelemine, n-ö plaanipärane ravi?

Popov: Täpselt nii. Me siin räägime sellest, et inimesed, kes ootavad oma lõikusi näiteks - põlveproteesid puusaproteesid -, me räägime inimestest, kes ootavad näiteks südamelõikusi jne.

Kadastik: Isegi kui me paneme COVID-i patsiente järjest haiglasse juurde, tekitame neile kohti juurde, kuhu lähevad inimesed oma infarktiga, kuhu lähevad inimesed, kui jala murravad? Kui sul on haigla COVID-i patsiente täis, siis keegi ei võta sind sinna enam vastu.

Popov: Ja muidugi me räägime veel, mis on äärmiselt oluline, mis on kõige olulisem - inimeste eludest. Ja selle haigusega on seotud teatud suremus, mis on ikkagi kõrgem kui gripi suremus, kuivõrd palju sellel teemal keegi ei soovi spekuleerida.

Aga räägime sellest võrdlusest gripiga. Tõesti, see on väga levinud väide skeptikute poolt, et COVID-i näol ei ole tegemist millegi ohtlikumaga kui on n-ö tavaline gripp ja nad toovad isegi terviseameti enda statistikat näiteks, et hooajal 2017-2018 näiteks suri Eestis üle 90 inimese grippi, hospitaliseeriti ligi 2000 inimest, aga praegu meil on COVID-is vastavad numbrid vist tänase seisuga 76 ja 500 inimest on kogu selle perioodi jooksul koroona tõttu hospitaliseeritud. Mis kollapsist, mis meditisiini kollapsist me räägime, küsivad skeptikud?

Popov: Jah, aga nad unustavad, et grippi haigestus 55 000 siis, kui tekkisid need surmad. Ja see number on täiesti teine, ikkagi suremus on teine gripi puhul. Koroona tapab rohkem inimesi.

Lutsar: Kui see pandeemia läbi saab, siis me saame täpselt öelda, kui suur on selle pandeemia suremus, aga praegused numbrid näitavad küll, et gripist umbes kümmekond korda suurem, kümme korda suurem suremus.

Hetkel on Eestis COVID-i diagnoosiga lahkunuks loetud 76 inimest teisipäeva seisuga. Jällegi, vabandust, skeptikud ütlevad, et need olid kõrges vanuses inimesed, nad surid lihtsalt  - vabandust - vanadusse?

Popov: Ma ei julgeks väita, et surmapõhjus oli vanadus või nende kaasuv haigus. COVID provotseeris nendel seisundi, mis lõppes fataalselt. Mina isiklikult arstina olen selles absoluutselt veendunud.

Lutsar: Ma ütlen tavaliselt sellistel kordadel, et aga kui see on sinu ema või isa või vanaema või vanaisa, kas sa siis ka ütled, et isegi kaua on siin ilmas elanud? Loomulikult vanus aitab kaasa, aga haigus aitab ka. See on kahe asja kombinatsioon.

Kadastik: Aga surm ei ole ainus probleem. COVID-i puhul surmad on tõepoolest enamuses vanemad inimesed, kuigi meil on siin ka hiljuti surnud alla 60-aastane inimene, keda ma ei loeks üldse nii väga vanaks inimeseks, pigem mina ütleks, et väga suureks probleemiks on COVID-i puhul ju tegelikult need muud tüsistused, millest isegi võib-olla nii palju ei räägita. Aga meil on olemas siin mitu näidet ja ka päris palju uuringuid, et tegelikult väga suur protsent raskemal kujul läbi põdenud patsientidest, neil on kas ajutine või püsiv töövõimetus.

Täna on nakatumisnäitajad ju Eestis tegelikult palju hullemad kui kevadel, aga me näeme hetkel vähemasti palju väiksemat hospitaliseeritud inimeste hulka ja juhitaval hingamisel. Kuidas te seda selgitate?

Popov: Selgitangi sellega, et täna viirus käitub pisut teisiti võrreldes kevadega ja ilmselt testitakse ka rohkem võrreldes sellega, mis toimus kevadel. Ja tänu sellele, et testitakse rohkem, me saame teada, kui palju meil on haigeid. Ja see protsent, mitu inimest sajast vajab haiglaravi, on muutunud väiksemaks, eelkõige, ma arvan, tänu sellele, et testitakse rohkem ja me saame teada, kui palju haigestub reaalselt. Nii et reaalne protsent ongi minu jaoks  täna viis protsenti kogu haigestunud populatsioonist ja umbes kümme protsenti nendest, kes on 50+ vanuses.

Ikkagi nendest momendil väiksematest hospitaliseerimise numbritest ei saa kuidagi öelda, et sügisel 2020 on COVID ohutum?

Popov: Ma arvan, et ei ole ta ohutum, vaadates seda, et näiteks siin majas, kus me praegu oleme, on patsiendid intensiivravis, ühel vähemalt nendest on nn ekmo-masin küljes. Ekmo-masin on see aparaat, mis varustab organismi hapnikuga kunstlikult, sest läbi kopsu hapnik enam organismi ei jõua ja on vaja seda teha kunstlikul moel. See on väga raske kopsukahjustus, meil oli siin hiljuti üks surmajuhtum, 59-aastane mees.

Palju räägitakse asümptomaatilistest nakatunutest, kellel ei ole kaebusi, kes isegi ei tea, et nad seda viirust kannavad. Skeptikud jälle küsivad – oota, kui inimene ei kaeba millegi üle, see tema elu ei häiri, miks üldse erutuda sellest asjast?

Kadastik: Põhimõtteliselt definitsiooni järgi nad ei olegi haiged, aga nad on levitajad. Ja nemad käivad endiselt ühiskonnas ringi ja tekitavad uusi koldeid. Ja see on see koht, kus kohas see levik võib potentsiaalselt käest ära minna.

Popov: Näiteks haiglatesse tulevad inimesed, kes nakatusid, sümptomid puuduvad, aga kahjuks, mida me näeme pärast haiglas, seesama asümptomaatiline inimene käis ringi osakonnas, tegi tööd, ta ise ei tundnud midagi, aga siis üks haige nakatunud, teine, kolmas, personal on nakatunud ja tekib näiteks haiglate toimepidevuse häire ja patsientide elu ja tervis on ohus, nii et sisuliselt meie kogemus praegu ütleb, et asümptomaatilised on nakkusohtlikud ja nad levitavad viirust.

Atmosfäär on igal juhul praegu, sügisel 2020 täiesti teistsugune võrreldes kevadega. Kas ja kui suur see probleem on, et inimesed tegelikult ei karda enam?

Kiik: Ma ütleksin, et tuleks vaadata naaberriike ehk et kui meile tundub Lääne-Euroopa, Kesk-Euroopa kauge, siis Läti-Leedu on ometi lähedal. Lätis on eriolukord, Leedus on karantiin, mõlemas riigis on surmade arv olnud kordades kõrgem kui Eestis nii summaarselt võetuna kui ka nii-öelda rahvastiku proportsiooni arvestades. Ja tegelikult ei näita see viiruse levik mingeid raugemise märke. Ehk kui me ei soovi endale Eestis sellist stsenaariumit, kus meil on iga päev statistika kümnest surmast või enamast surmast, ei soovi ka olukorda, kus tuleb hakata plaanilist ravi piirama, riiki karantiini panema, siis tuleb täna mõistlikult käituda ja tegutseda.

Üksjagu segadust ja poleemikat on tekitanud see, et justkui pädevad spetsialistid, arstid, teadlased aeg-ajalt annavad täitsa ristivastukäivaid sõnumeid. Siin on käesoleval sügisel olnud mingisugune petitsioon ühtede arstide ja teadlaste poolt, kes ütlevad, et ühiskondasid tuleks kinni keerata, ja teiselt poolt öeldakse, et ühiskondade kinni keeramine on viimane asi, mida tuleks teha?

Lutsar: Me areneme koos selle pandeemiaga. /.../ Niisuguse haigusega ei ole mina ja ei ole väga paljud maailma teised teadlased ka kokku varem puutunud. Ma arvan, et see tõde on ilmselt seal kahe seisukoha vahepeal. /.../ Selle tõttu me Eestis olemegi otsustanud, et me teeme niisuguseid fokusseeritud lähenemisi, et paneme kinni seda, mida on vaja kinni panna ja ei pane kogu riiki kinni.

Te olete andnud intervjuusid ja võtnud vaevaks ka vaielda skeptikutega näiteks sotsiaalmeedias. Mida te ikkagi arvate nendest inimestest, kes tänaseni väidavad, et kõik see on hüsteeria ja mingi süvariigi sepitsus?

Kadastik: Ma ei tea, et ma oleks süvariiki kuidagi vastu võetud. /.../ Ma ei tea, vähemalt mulle ei ole selle COVID-i teemal küll keegi rohkem maksnud kui paar arvamuslugu Postimehes, mille eest ma olen mingi 50 eurot saanud või midagi sellist.

Kiik: Ühest küljest meil on arvamusvabadus, sõnavabadus, teisest küljest võib aru saada, et selliste väljaütlemistega, sellise umbusu ja libauudiste levitamisega antakse otsene panus ju viiruse hoogustumisele, antakse otsene panus inimeste nakatumisele, kaudselt ka surmadele.

Popov: Ma muidugi oleks väga jõhker, kui ma soovitaks külastada osakondi, kus viibivad need patsiendid, kes hingeldavad ja kel on tõsine tervisehäire, aga ma ütlen, et tavaliselt nad hakkavad mõistma, et probleem eksisteerib, kui nad puutuvad sellega kokku isiklikul tasandil - lähedased haigestuvad või head sõbrad, kolleegid ja kui nad satuvad haiglasse. Kahjuks mõnikord ainult selline karm reaalsus õpetab.

Kiik: Ma arvan, et väga paljud Eesti elanikud teavad kedagi, kes on selle viiruse saanud, võib-olla ka haiglas olnud sellega. Suurusjärgus 600 inimest on sellega haiglas olnud. Väita, et need kõik on väljamõeldud inimesed, neid pole tegelikult olemas ja maailma mastaabis me räägime kümnetest miljonitest, keda pole olemas, on ju lihtsalt absurdne.

Praegu, kui ma olen õigesti informeeritud, te prognoosite, et meil võiks olla detsembris umbes 300 inimest, kes vajavad haiglaravi?

Kadastik: Sõltub natukene sellest, kuidas täpselt need eeldused nüüd on. Kuna see niinimetatud käest ära mineku laadne nakatumisfoon on siin olnud umbes nädalakese, siis on need määramatused veel suhteliselt suured selles täpses nakatumiskordaja suuruses ja kiiruses. Ta on praegu, jah, 200-300 kanti sõltuvalt, kuidas see nüüd kujuneb, kaasa arvatud, mis on nende värskete meetmete mõju.

Leidub tegelikult ka neid, kes ütlevad, et tuleks veel karmimalt käituda. Kas või mõned riigid on seda juba teinud. Keerame kõik, nagu kevadel uuesti kinni, istume kodus paar kolm nädalat ja siis veedame jõulusid juba palju suuremas ringis?

Kiik: Mitte mõned riigid, vaid päris paljud riigid on teinud seda juba. Aga viiruse levik ongi erinev. Kui meil oleks tänased numbrid kümme korda kõrgemad nagu mitmes Euroopa riigis, siis loomulikult ka meetmed, mis tuleks kasutusele võtta, oleks märksa rangemad. Täna, tulenevalt Euroopa mõttes viiruse suhteliselt madalast levikust, kuigi kahjuks kiirenevast tempost, on võimalik teha selliseid vahepealseid samme, mõistlikke meetmeid, püüda nendega olukorda kontrolli all hoida, halvemaid stsenaariumeid vältida, mitte minna päris laussulgemise teed.

Mida teie ennustate, millised saavad olema jõulud Eestis - ma pean silmas koroona võtmes?

Popov: Need prognoosid on kas suhteliselt rahulikud, kus tekib nivoo ja stabiliseerub haigestumine. Ja see on siis, kui täna need meetmed, mida rakendatakse, hakkavad töötama ja õnnestub olukord kontrolli alla võtta.

Kiik: Ma arvan, et need jõulud on tõesti perega veetmise aeg ehk ei maksa minna suurtele rahvarohketele kogunemistele eeskätt siseruumides, küll aga minna välja suusatama, metsa äärde sporti tegema, minna võib-olla väikeses pereringi õhtust sööma ka mõne pereliikme juurde või ka restorani. Ma arvan, see on võimalik. Ja see ongi mõistlik käitumine.

Popov: Juhul, kui meil nüüd lähema nädala-kahe jooksul ei õnnestu olukorda kontrollida ja kontrolli alla võtta nende meetmetega ja meil tekib tõesti varjatud epidemioloogiline levik, epideemia sisuliselt, siis need numbrid lähevad käest ära. Ja siis kahjuks midagi head ennustada ei saa. Nii et ma loodan väga, et meie jõulud on rahulikud. Ma millegi pärast usun, et see nii on, sest esiteks, Eesti pole ülisuur riik, Eestis populatsiooni tihedus ei ole väga kõrge võrreldes teiste Euroopa riikidega, ja lisaks sellele ma usun, et me oleme mõistlikud inimesed, kes võtavad vajalikud ennetusmeetmed sõbralikult vastu, käituvad õigesti ja me elame selles maailmas, kus on turvaline ja tervishoiusüsteem toimib edasi.

Kadastik: Tegelikult on see meie enda teha suuresti. Kui me võtame niimoodi, et ei ole raske distantsi hoida, ei ole raske desinfitseerida käsi, ei ole raske kanda maski, ei ole raske panna endale HOIA äpp. Need ei ole tegelikult ükski kuidagi meie isikuõiguseid tohutult häiriv element. Aga kui seda ei tehta, siis peab riik hakkama sekkuma. Ja see ei ole kunagi midagi positiivset. Ehk natuke rohkem ratsionaalset mõtlemist inimeste poolt oleks väga kasuks.

Oluline sõnum siit kaasa võtta, sellest viimasest mõttest on, et hetkel on kriitilised nädalad, te ütlete?

Popov: Kaks-kolm nädalat on need nädalad, mis näitavad meile, kuhu suunas me hakkame liikuma.