Alustame kõige värskemast ja võib-olla kõige kirglikumast. Teljel Keskerakond ja EKRE jätkusid ka täna üsna teravad väljaütlemised. Lahendust ei ole ja tegelikult, mis me siin ikka ilustame, see on valitsuskriis. Kui kaugel tegelikult on Ratase valitsuse kukkumine?

Tuleb tunnistada, et suhted koalitsiooni sees on pingelised ja usaldust ei ole nii palju, et oleks hea koostöötunne, mis on ühele koalitsioonile vajalik. Eriti, kui juba mõnda aega on koos töötatud ja kui järjest vähem saab toetuda koalitsioonilepingule, sest mitmed koalitsioonilepingu punktid on täidetud ja reaalne elu toob alati uusi väljakutseid, uusi olukordi. Uusi olukordi on vaja lahendada, mis ei ole varasemalt koalitsioonilepingus juba kokku lepitud ja fikseeritud ja see eeldab head koostööd ja võimet lahendada neid küsimusi. Jah, me oleme nüüd kahel päeval koos käinud ja omavahel suhelnud.

Mida te arutate seal uste taga? Teete tekstianalüüsi või?

Ei, me teksti analüüs ei tee, aga otsime ikka lahendusi. Ma võin öelda, et see arutelu toon on läinud tunduvalt sõbralikumaks. Ja mina küll tunnetan, et kõigil kolmel osapoolel täna on soov leida lahendus ja tahe minna edasi. Need loosungid, väljaütlemised, mis on siin olnud ja võib-olla ultimatiivsed sõnumid need lahendusteni ei vii. Ja sellest on kõik kolm osapoolt aru saanud.

See oli väga diplomaatiline ja me eeldasime, et Seeder seda ütleb. Jüri Ratas ütles Vikerraadios, et tegemist on tema poliitikaelu kõige keerulisema poliitilise kriisiga. Kahe lausega ikkagi - kuidas on võimalik lahendada konflikti, kus mõlemad osapooled keelduvad sammu tagasi astumast?

On ikka võimalik. Esialgu lootusetust olukorrast on välja tuldud erinevate koalitsioonide puhul. Minul on neid kogemusi päris mitmeid ja ka sellel koalitsioonil on olnud juba päris raskeid hetki. Eelkõige eelarvearutelude käigus, kus pinged on olnud väga teravad. Lahendused on leitud, nii et leitakse ka nüüd. Rahulikku meelt. Kui keskendutakse lahenduste otsimisele, küllap neid leitakse.

Siin me nüüd istume, kaks vana poliitikahunti... järsku Ratas ikka väsis vabandamisest ära?

Eks seda oskab Jüri Ratas ju ise kommenteerida. Ja tegelikult tuleks vältida selliseid olukordi, kus üks või teine osapool peab vabandama.

Eesti poliitikas paraku, ma julgen laiendada ka meediale ja avalikkusele, on ootus hästi reljeefsete väljendustele, jõulistele väljendustele, vastandumisele, mis toob kaasa endaga polariseerumise. See müüb, see on atraktiivne, see on tähelepanu all ja selline rahulik, sihikindel, võib-olla märkamatu tegevus, mis enamasti, ma julgen öelda, on tulemuslik, jääb tahaplaanile. Ja eks väga paljud poliitikud tahavadki olla ikka eelkõige esiplaanil, tähelepanu keskpunktis ja siis me jõuamegi sinna, et tehakse teineteise aadressil reljeefseid väljaütlemisi, mille tulemuseks on sellised situatsioonid, nagu me praegu oleme. Ma rääkisin niimoodi üldistatult.

Minnes detailidesse - mida tähendab Seederi lause, et "ärge kuulake, ärge võtke siseministri väljaütlemisi tõsiselt". Te ei mõtle seda, härra Seeder, ju tõsiselt?

Mõtlen küll. Ma selle ütlesin välja, pidades silmas ka laiemat konteksti, mitte ainult konkreetset seda väljaütlemist, vaid üldse erinevatele väljaütlemistele, mille eesmärk ongi ainult tähelepanu püüdmine.

Iga pühapäev on näiteks EKRE saade. Ajakirjanikud on ilmselt rivistunud rindejoonele, et kohe-kohe saame materjali, millest kujundatakse järgmiste päevade Eesti poliitika põhiteemad. Ma arvan, et selline edasiarendus ja selline tähelepanu ei ole kõige mõistlikum ka praegu, kui me vaatame, mis Eesti poliitikas on. On nii palju olulist Eesti inimeste jaoks ja pühapäevane saade ei ole kindlasti see kõige olulisem, mille materjali edasiarendusega peaks tegelema.

Aga meil ei räägi ju Tre raadiost, me räägime Deutsche Wellest.

Jah, aga ma praegu tõingi laiema tähelepanu näiteks. Ärge nüüd võtke jällegi kuidagi meedia rünnakuna seda, aga ma toon selle lihtsalt näitena: Õhtulehe juhtkiri, kus arendatakse nüüd Deutsche Welle väljaöeldud sõnumit Mart Helme poolt edasi Seedri peale ja öeldakse, et aga Seedril on ükskõik, kellega ta valitsuses on, kas või riigireeturiga, teda see ei morjenda.

No mis see siis on, kui mitte õli tulle valamine. Ma arvan, et ei poliitikud ega ka ajakirjanikud ei peaks võimendama taolisi väljaütlemisi. Nii palju professionaalsust peaks meil kõigil olema, et me suudame terad sõkaldest eraldada, mis on oluline, mis mitte.

See meediakriitika rubriik on kindlasti erakordselt nauditav, aga teeme siis mõned asjad selgeks, kuna Seeder ei ole pikas intervjuus tükk aega käinud. Milline on teie hinnang Mart Helme Deutsche Welle intervjuule? On see sobiv siseministrile?

Ma olen seda kommenteerinud ja omad arvamused välja kõik öelnud, et loomulikult ei olnud see sobiv ja kõrgel ametipostil olev poliitik peab väga tähelepanelikult valima oma sõnu, kui ta välja ütleb. Mina kindlasti seda teinud ei oleks.

Aga ma veelkord ütlen, et selle taga ei ole reaalset poliitikat. See laiendus, mis nendele sõnadele hiljem on antud, et justkui Eestis oleks põhjust karta, et inimõigustega ei ole kõik korras, inimesi kiusatakse taga, saadetakse riigist välja, see kõik ei vasta tegelikkusele ja niisuguste hirmu- ja õudusjuttude levitamine ja väljaöeldud mõtete võimendamine ei ole kuidagi põhjendatud.

Seal analüüsis on keskendutud võib-olla liigselt sellele "Rootsi" või "Rootsis" sõnapaarile, aga pisut hiljem on seal sõna "ebasõbralik". Kas see on okei, et aastanumber on meil 2020 ja me suhtume ühte ühiskonnagruppi negatiivselt?

Nagu ma ütlesin, et mina seda kindlasti ei oleks öelnud ja ma seda heaks ei pea, aga selle taga ei ole mingisugust reaalset poliitikat. Valitsus viib ellu poliitikat, mis on kooskõlas Eesti põhiseadusega ja suunatud Eesti arendamisele. Nii et kõik need ülepaisutatud hirmud ja võimendamised, nendega ei peaks tegelema ei poliitikud, ka opositsioon - kuigi ma opositsioonist saan aru, et see on nende töö ja vastandumine koalitsioonile ja selliste kohtade väljaotsimine, nende võimendamine on nende töö - , aga laiemalt ühiskond ei peaks kaasa minema. Sõltumatu ajakirjandus peaks jääma sõltumatuks.

Sõltumatu ajakirjandus on nii sõltumatu, et küsib jätkuvalt samal teemal edasi.

Ja ka kvaliteetseks lisaks sõltumatusele.

Absoluutselt, ma arvan, et me kumbki ei kahtle teineteise kvaliteedis. Ma saan aru, et Isamaa soovib koalitsiooni koos hoida, see on mõistetav, aga tegelikult ka teie toetajate leerist kostab küsimus, et ei saa laveerida, et see on nii ja naa, et lõpuks ikkagi taandub sellele, kas see intervjuu ründas põhiseaduslikke väärtusi, nagu ütleb Tanel Kiik, või läks Keskerakond EKRE-t selja tagant ründama. Mis Isamaa seisukoht siis on?

Ei, meil ei ole vaja mingit poolt valida siin selles vaidluses. Nagu ma ütlesin, parem oleks olnud, kui seda väljaütlemist ei oleks toimunud tollel hetkel, kuid mingisugust põhiseadusliku ohtu Eesti riigis ma küll ei taju ega tunneta.

Üks natukene laiem küsimus samal teemal. Martin Helme ütleb, et nad on vastu homoagendale. Kas te saate aru, mis asi see homoagenda on, kes seda Eestis kehtestab?

Ilmselt homme on Martin Helme saates ja te saate otse tema käest küsida. Mina ei hakka kindlasti tema väljaöeldut siin ümber tõlgendama ja täpselt neid mõtteid, mis tal peas on, ei hakka kommenteerima, nii et see võimalus homme tekib.

Aga selles mõttes on tal ju õigus, et Mart ei öelnud välja mitte midagi rohkem, kui erakond on viimased kaheksa aastat iga nädal rääkinud?

Jah, on küll nii. Kkui see kellelegi uudis oli, mida nüüd Mart Helme selles intervjuus välja ütles, siis see inimene ei ole EKRE varasemate seisukohtadega tutvunud. Nende maailmavaade ja hoiakud on ju teada, midagi uut seal selles plaanis ju ei olnud.

EKRE üks suur mure ja hirm on see, et abielu rahvahääletus jääb ära. Kas see nimetatud koalitsioonilepingu punkt läheb ümbervaatamisele?

Me oleme kokkuleppinud koalitsioonilepingus, et abielu mõiste üle toimub rahvahääletus. Tõsi on see, et pärast koalitsioonilepingu sõlmimist oleme me saanud targemaks, et sellises sõnastuses läbiviimine ei oleks ilmselt mõistlik, sest seal võib olla vastuolu põhiseadusega, millele on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler. Nii et me oleme koalitsioonis võtnud selle punkti lahti ja praegu arutelu käib. Milline sõnastus täpselt peaks olema, kas on mõistlik küsida inimeste käest samal ajal ka põhiseaduse muutmist või piirduda ainult riigielu küsimuse raames küsimuse esitamisega, ja mis ajal see võiks kõik toimuda - need küsimused on lahti.

Kindlasti ma usun, et lähinädalatel me ka nendes küsimustes suudame kokku leppida ja ühise lahenduse leida.

Isamaa parempoolsed kutsuvad erakonda ka ühemõtteliselt välja ütlema ja ma tsiteerin: "Helmede loodud vaenamise õhkkonnas referendumit ei toimu." Mida te siis omadele vastate?

Isamaa põhiväärtuste arutelul oleme 2018. aasta üldkogul heaks kiitnud abielu mõiste ja sellele põhiseadusliku kaitse andmise. Nii et see on meie erakonna põhialuste üks põhimõtteid. Samuti just Isamaa initsiatiivil 2016. aastal sai välja käidud mõte, et see võiks olla põhiseadusesse sisse kirjutatud ja Isamaa tegi teistele parlamendierakondadele tol ajal ettepaneku. Nii et see initsiatiiv on Isamaast endast tulnud ja kasvanud välja ja see on üks meie põhiväärtusi, mida me ei pea vähimalgi määral häbenema.

Tõsi, me nägime ette, et seda võiks teha parlamentaarse menetluse käigus. Kui nüüd on koalitsioonis kokku lepitud, et me teeme selle rahvahääletuse, siis ma ei näe ka selles tohutut tragöödiat, mida on siin võib-olla üleforsseeritud ja ülevõimendatud, neid erinevaid ohte. Aga nagu ma ütlesin, see on koalitsioonis arutelul, me tahaks seda teha võimalikult kultuurselt ja nii, et see on täpselt sõnastatud ja parimate poliitiliste tavade järgi, mis Eesti riigis praegu võimalik teha.

Muide, kas Kaja Kallas on teile viimastel päevadel helistanud ja küsinud, et härra Seeder, mis Isamaa tulevikuplaanid on?

On küll helistanud. Ta helistas täna ja soovis õnne pensionireformi riigikohtu otsuse puhul ja me vahetasime natukene mõtteid selle kohtuotsuse sisu üle ja pensionireformi üle. See oli tänase kõne sisu. Aga mis puudutab võimalikke alternatiivseid koalitsioone või läbirääkimisi, siis seda ei ole minul küll toimunud ei Kaja Kallasega ega ühegi teise erakonna juhiga.

Kristen Michal Vikerraadios sellele täna viitas. Võib-olla ta siis helistab teile pärast saadet. Seda juttu ja kuuldust, et samasugune jutuajamine, mida teil ei ole toimunud, aga on toimunud Keskerakonna ja Reformierakonna vahel, soovitate tõsiselt võtta või mitte?

Ka seda ma soovitan jällegi mitte väga tõsiselt võtta, sest minu kõhutunne ütleb ja kogemus praegu, et ükski koalitsioonipartner, ei EKRE ega ka Keskerakond ei pea praegu mingisuguseid paralleelläbirääkimisi vaatamata sellele, et üks või teine on teinud avaldusi, et on valmis minema opositsiooni või ollakse valmis tegema kellegi teisega uus koalitsioon. Eks need kuuluvad ka teatud mõttes läbirääkimiste taktika juurde.

Lähme siis tänase teise teema juurde. Aga korraks ringiga tagasi minnes, kas te olete oma koalitsioonipartnerite peale natukene pahane ka, et nad on Seederi poliitilise elutöö sellise tipphetke päeva pisut nagu ära lörtsinud?

Ei ole. Mingisugune solvumine või meelepaha ei aita kunagi mingit probleemi lahendada, nii et ma võtan seda, mis on tegelik, ka nii nagu see on. Ja kõik, mis on tegelik, on ju normaalne.

Seeder šampuse avab täna õhtul?

Ei täna õhtul kindlasti mitte. Täna ma pärast saadet lähen veel korra Toompeale ja siis oma korterisse, nii et mingisugust pidu ei ole täna plaanitud.

Ja selle pensionireformiga on ju nüüd nii, et suur töö on ka veel ees. Selle tegelik rakendamine võtab päris palju energiat. Vaja on, et riigiasutused selle jõuaksid nüüd käivitada, finantsasutused. Kõik see peab toimuma õlitatult, oganisatoorsed ümberkorraldused, infotehnoloogiasüsteemide väljatöötamine.

Praegu on ikkagi seaduse jõustumiseni väga vähe aega - see peaks jõustuma 1. jaanuarist järgmisel aastal, nii et kibekiire töö hakkab pihta, et seda rakendada. Ja ma loodan väga, et ei riigiasutused ega ka finantsasutused ei jäänud nüüd selle kohtuvaidluse ajal lihtsalt ootama, vaid ikkagi tegid ettevalmistusi ja me oleme võimelised selle reformi käivitama järgmise aasta algusest.

Ma viitasin sellele, et Seederi karjääri võib-olla suurim asi. Kui ka opositsioon nimetab seda lammutamiseks, aga mingi emotsioon ikka valdas teid täna?

Loomulikult oli hea meel mul selle üle, et see töö, mida on tehtud mitu aastat ja mida ma esialgu alustasin päris üksi, on viinud sellise tulemuseni. Aga elukogemus on näidanud, et kui sa oled milleski kindel, et sa ajad õiget asja ja teed seda sihikindlalt ja püüad veenda endaga kaasas olevaid inimesi, siis sa leiad liitlasi ja lõpuks saavutad ka eesmärgi ja seda ei pea tingimata tegema barrikaadidel väga reljeefsete väljaütlemistega.

Ja muidugi on hea meel, sest nii mina kui ka Isamaa on saanud selle eest aastate jooksul kohutavalt peksa - on saanud finantsasutuste käest, ekspertide käest peksa, saanud meedia käest peksa. Lõpuks ka veel võitlus ja väitlus õiguskantsleri ja presidendiga.

Loomulikult on peale sellist pikka teekonda hea meel, et see on realiseerunud ja tagasiside inimestelt on väga aktiivne olnud ja väga positiivne

Presidendi peale kannate viha?

Ei, kaugeltki mitte. Eks igaüks täidab oma rolli ja ma loodan, et kõik täidavad oma ülesandeid oma parimas usus ja oma arusaamade, veendumuste järgi. Nii et ma arvan, et eelkõige on see positiivne sõnum Eesti inimestele, kes on oodanud seda valikuvabadust, seda võimalust ise oma tuleviku üle otsustada, oma rahaliste vahendite üle otsustada.

Ma ei taha tujurikkuja olla, aga riigikohus ei hinnanud selle seaduse headust. Hea seadus võib olla põhiseadusega vastuolus ja halb, vastupidi, põhiseadusega kooskõlas. See on see õigus-õiglus.

Jah, ega see ei olegi riigikohtu pädevus selle headust nüüd hinnata. Kuigi kui me vaatame Euroopa praktikat ka teistes riikides laiemalt, siis üha enam kujundavad poliitikat ju ka kohtud läbi oma otsuste ja läbi pretsedentide ja üha enam läheb kohtute lauale küsimusi ja probleeme, mis on õiguslike küsimuste kõrval ka poliitilised. Ja selle joone tõmbamine on väga keeruline ja ähmane.

Nii ka selle pensionireformi puhul, et ega see ei olnud ainult õiguslik otsus, see oli kindlasti ka poliitiline otsus. Aga nüüd on otsus langenud, ta on kooskõlas põhiseadusega. Ja võin kinnitada, et see on ka kindlasti hea seadus.

Natuke särtsu ka. Jürgen Ligi ütleb: "Põhiseadus ei keela olla valitsusel rumal ega hoolimatu." Eiki Nestor lisab: "Põhimõtteliselt te ostate valijate hääli nende enda rahaga." Lühidalt, mida vastate?

See plaat on ju keerelnud juba aastaid ja ma saan Eiki Nestori ja Jürgen Ligi frustratsioonist aru. Eiki Nestor on olnud üks selle seaduse initsiaatoreid ja omal ajal algatajaid riigikogus ja Jürgen Ligi kirglik poolehoidja. Ega ta ei saaks ju nüüd 180 kraadi pöörata. Eks nad jätkavad ikka sama plaadiga.

Aga ütleme nii, et pärast kaklust rusikatega ei vehita. Nüüd tuleks keskenduda sellele, kuidas me parimal moel selle saame ellu viia. Need epiteedid ja selle vaidluse jätkamine ei ole enam kuigi viljakas.

Kui pisut praktilisemalt jätkata, siis SEB ütles täna, et see ei ole nagu võistlus, et kes kõige kiiremini, esimesena suudab 1. jaanuaril siis oma avalduse ära kirjutada. Mida Seeder tegelikult praktilise poole pealt siis nüüd inimestel soovitab edasi teha - koguda või raha välja võtta?

Mina sellist universaalset üldist soovitust ei anna kellelegi. Igaüks peab tegutsema vastavalt oma olukorrale, vastavalt oma majanduslikele võimalustele, vastavalt oma teadmistele ja vastavalt oma plaanidele. Ja see on tõepoolest individuaalne. Kes soovib, võib jätkata senisel kujul, ta ei pea mitte midagi muutma, ühtegi liigutust tegema, avaldust kirjutama, see vabadus on. Kes soovib, võib katkestada, nii et raha jääb sisse ja edaspidi laekub tema raha riiklikku pensioniossa. Kes soovib ja tal on julgust ja teadmisi, võib hakata ise investeerima ja kanda raha investeerimiskontole. Ja kellel on vajadus, võtab selle raha välja, investeerib ettevõtlusesse, kinnisvarasse, tervisesse, haridusse.

Need võimalused on olemas, aga need on igaühel individuaalsed ja nii kujunebki see kõige efektiivsem lahendus. See on kindlasti efektiivsem kui tänane kehtiv sunnismaisus pensioni teise samba puhul, mis on olnud seni pea 20 aasta jooksul väga ebaefektiivne. Nii et igaüks peab ise otsustama ja sellega kaasneb loomulikult ka suurem individuaalne vastutus.

12-7 hääletusel - oli see pisut üllatus? Pigem vist oodati tasavägisemat tulemust?

Ega see nüüd päris spordivõistlus loomulikult ju ei olnud, et küllap riigikohus arutles seda väga põhjalikult ja see lõpphääletus 12-7 ei kajasta võib-olla neid pingelisi arutelusid ja seda sisukat arutelu seal riigikogu taga.

Aga ma ütlen, et eks ta paljudele inimestele oli üllatus selles mõttes, et oldi valmis ka selliseks otsuseks, et mõni säte võib olla vastuolus põhiseadusega. Ja mina isiklikult võin ka öelda, et mõtlesin ju ka võimalusele, et riigikohus leiab ühe või teise sätte puhul, et see tuleb ümber vaadata.

Ja plaan B oli ka olemas ja ka koalitsioonis läbi räägitud, et meil on olemas poliitiline tahe ja valmisolek sellisel juhul võtta see seadus vastu muudetud kujul vastavalt riigikogu otsusele. Aga need on nüüd kõik oleksid ja spekulatsioonid, tänaseks on lõplik tulemus teada ja selle peale ei ole vaja enam mõelda.

Kusjuures soovitan kõigil lugeda ka kohtu lõppotsust, sest tegelikult probleeme siiski on, aga probleem on selles, et riive ei ole alati nii-öelda põhiseadusega vastuolu. Peamine küsimus, kuna me ei jõudnud ja ei tahtnudki täna rääkida kogu pensionilugu uuesti ära, aga kuidas tagada väärikas vanaduspõlv nii, et meie lapsed seda ei peaks väga valusalt kinni maksma?

Selleks on palju võimalusi, aga kõige olulisemad on lapsed ise ehk ühe riigi demograafiline olukord, töökäed ja need, kes loovad tulevikuväärtusi. See on kõige olulisem. Ja nii tagab iga ühiskond oma elujõulisuse. See on loodusseadus, see on majandusseadus, mille vastu ei saa ükski ühiskond, mingisugust alternatiivi ei ole.

Saate nii-öelda soovikirja saata siis Jürile ja Martinile. Mida soovida? Et homme tuleks valget suitsu või?

Jah, ma olen küll lootusrikas ja tegemist on ikkagi juba piisavalt kogenud inimestega kõigiga ümber laua ja kui tahetakse koos edasi minna, siis tuleb usaldus taastada. Ja meil on meil piisavalt asju, mida ei ole koalitsioonilepingus ära tehtud ja piisavalt häid plaane, mida üheskoos võiks Eesti arendamiseks teha.