Kas Marju Lauristin on liiga optimistlik, kui arvab, et trumpismil on parim möödas ja Donald Trumpi kaotus USA presidendivalimistel tervendab õhkkonda nii Ameerikas kui ka kogu maailmas?

Mõnes mõttes on [liiga optimistlik]. Kuhugi ei ole kadunud konfliktid ühiskonnas, mis tekitasid trumpismi ja üldse parempopulismi esiletõusu.

Eelkõige on need konfliktid kinni neoliberaalses globaliseerumise mudelis, mida oleme viimased 40 aastat läänemaailmas harrastanud – turuvabadus, vaba liikumine, liberaalsed väärtused, ühiskondade mitmekesistumine...

Paljude jaoks kõlab see hästi, aga üleilmastumisel on oma varjukülg. Väga paljud tunnevad ennast kaotajatena ja nende frustratsioon ei kao kuhugi. Trump võib minna, aga need konfliktid ühiskonnas jäävad alles.

Nii et ei saa öelda: Trumpi lüüasaamine lööb kõigi maade populistide pihta?

Ajutiselt võib lüüa.

Aga need põhivastuolud... Ühel pool on inimesed, kes tunnevad, et nemad ei ole selles globaliseerumise mudelis olnud võitjate poolel ja need arengud, mis toimuvad ühiskonna väärtusruumis, on neile liiga kiired, nad ei saa aru, kuidas üleöö muutuvad traditsioonilised väärtused, kus olid selged soorollid ja valge töömees oli au sees. Nad ei tule nende muutustega kaasa ja lisaks tembeldatakse neid peavoolumeedias tihti eilseteks, kes ei saa aru, mis toimub. See tekitab frustratsiooni.

Kirjanik Olev Remsu ütleb hoogsalt, et pärast Trumpi kaotust jääb EKRE-st pikapeale järele vaid paha hais. On see kirjanduslik pilk või päris vaade poliitikale?

Pigem kirjanduslik pilk. EKRE fenomen laiemalt püsib rahulolematusel, mille juured ei ole tänaseni kadunud. Kui vaadata, milline on EKRE organisatsiooniliselt ja ka oma liidrite poolest, on mul raske uskuda, et see erakond nii kergelt kaoks meie poliitiliselt maastikult.

Jah, välised protsessid – ennekõike Ameerika Ühendriikides toimuv – võivad mõnevõrra küll EKRE edu vähendada...

Lendu kärpida?

... lendu kärpida. Aga vaadates, milliseid tuumikkonflikte see erakond esindab, on mul raske uskuda, et need konfliktid ära kaovad.

Kuivõrd võib öelda, et kaitstes Donald Trumpi ja keeldudes tunnistamast tema valimiskaotust, kaitsevad EKRE juhid ennast ja võtavad Trumpi allajäämist Bidenile personaalse kaotusena?

EKRE juhtide suhtumine Ameerikasse ja Donald Trumpi – pole saladus, et nad on olnud Donald Trumpi fännid, tema allajäämine valimistel tundub neile olevat midagi väga isiklikku. Sellest ka reaktsioon, kus lähedki raadiosaatesse ja väljendadki neid seisukohti, mida Helmed väljendasid.

Kui Jüri Ratas küsinuks teilt mullu kevadel, pärast enda valimiskaotust riigikogu valimistel, kas tüürida Keskerakond valitsusse koos Reformierakonnaga või koos EKRE ja Isamaaga või minna hoopis opositsiooni, siis mida oleksite talle soovitanud?

Seda soovitust olnuks keeruline anda. Jah, kindlasti koalitsioon Reformierakonnaga olnuks pragmaatiline valik...

Stabiilne ja rahulik.

Samas oli vahetult pärast valimisi Keskerakonnas tõsine pettumus, et nii vähe hääli saadi. Soov kindlalt võimul püsida ja jätkata ka peaministriparteina oli väga tugev. Seetõttu olnuks liidu otsimine Reformierakonnaga suhteliselt... hapu valik.

Selle liiduga, mis toona [EKRE ja Isamaaga] tehti, taheti saavutada veel kahte eesmärki.

Esimene oli väga strateegiline – taheti vältida olukorda, kus Reformierakonnast saab jälle erakond, kes hakkab Eestis moodustama kõiki järgmisi valitsusi ja kuna EKRE välistatakse, on Reformierakond taas nö kingmaker, kes valib partnereid, jagab ja valitseb, nagu see oli 17 aastat, enne kui Ratas [sügisel 2016] võimu üle võttis.

Seetõttu elimineeriti juba eos võimalus, et EKRE-st hakatakse kujundama koalitsiooni mitte kõlbavat erakonda.

Teine põhjus, arvan, et keskerakondlased olid väga mures, sest EKRE tungis nende mängumaale, toona mitte vene valijaskonna, vaid ennekõike maavalijaskonna suhtes. Ja oli arusaam, et kui võtame nad koalitsiooni, siis võibolla meil õnnestub maavalijad tagasi saada, kui valitseme edukalt ja EKRE tõestab enda ebakompetentsust valdkonnapõhistes otsustes.

Sel juhul on Keskerakond petta saanud, sest ei ole neid maavalijaid tagasi saanud.

Praeguseks ei ole [nad] tagasi tulnud.

Ongi huvitav, et erakondade toetus, kui vaatame esikolmikut, on püsinud ülimalt stabiilsena.

See on lausa hangunud.

Jah, ütleme nii. Keskerakond on veidike vene valijaskonda kaotanud ja maavalijaid ei ole tagasi võitnud. Aga kevadel 2019 see lootus neil oli.

Kindlasti olid nad valmis, et koalitsioon [EKRE-ga] saab olema väga keeruline ja EKRE vähemalt esialgu oma stiili ei muuda. Selle riskiga nad arvestasid. Aga võtmetähtsusega, miks see koalitsioon tehti, oli strateegiline eesmärk, et vältida Reformierakonna tõusmist uueks kingmaker'iks, kes hakkab moodustama kõiki koalitsioone ja Keskerakond saab edaspidi valitseda ainult Reformierakonna armust.

Kui küsida, kas praegust valitsusliitu hoiab koos võim või trots Reformierakonna vastu, siis pigem viimane, või?

Mõlemad. Keskerakond, kes oli pikka aega opositsioonis, soovib seda tasa teha, ennast valitsusparteina tõestada. Ja kui oled nii pikalt opositsioonis olnud, sul ei ole palju valitsuskogemust, siis on ohtlik võtta kõrvale endast palju populaarsem, palju kogenum partner, kellele sina pakud lava ja ise võid varju jääda. See kaalutlus kehtib siiani.

Strateegiliselt ei ole Keskerakonnal kasulik võtta enda kõrvale populaarne ja jõuline Reformierakond. Vähemalt mitte veel täna.

Kui poolteist aasta tagasi tundus koalitsioon olevat "Keskerakond pluss kaks päkapikku", siis nüüd on ehk rollid vahetunud ja võimuliit on "EKRE pluss kaks sõltlast"?

Kui keegi vaatab Eesti meediat ja päris täpselt ei tea, kellest see valitsus koosneb, võib tal tõesti jääda mulje, et pigem on EKRE peaministripartei. EKRE on väga jõuliselt dikteerinud valitsuse agendat, vähemalt meedia jaoks.

Ma ei saa aga öelda, et ta oleks seda dikteerinud sisuliselt. Koroonakriis, pensionipoliitika, tööturupoliitika, üldse sisulised poliitikad – siin on Keskerakond ja Isamaa need, kes on teinud olulisemad valikud ja reforme vedanud.

Aga meediapildis, kahtlemata, on EKRE väga dominantne.

Kunagi tsiteerisite Iiri politoloogi Peter Mairi, et erakonnad pole tänapäeva demokraatiates enam võimul, nad on lihtsalt võimu juures. Mina küsiks selle peale – aga kes on siis võimul?

Kui palju saavad erakonnad praeguses globaliseeruvas maailmas poliitilisi protsesse mõjutada? Nende võimalused on palju ahtamad, kui 30-40 aastat tagasi, mil majandus ei olnud veel nii tugevalt üleilmastunud.

Järelikult ongi nii – nagu te ise ütlesite –, et ainsa erakonnana Eestis on selge tulevikunarratiivi sõnastanud EKRE: õiged eestlased on jalule tõusmas, taastamaks tõelist rahvusriiki, ja heitmas endalt Läänest peale surutud liberaalsuse ja poliitkorrektsuse ahelaid. On see teie iroonia või tegeliku olukorra kirjeldus?

Tegeliku olukorra kirjeldus, võibolla veidi poeetilises vormis.

Vaatame, mida EKRE räägib. Et oleme õiged eestlased, kes on ennekõike konservatiivsete vaadetega. Mida õiged eestlased teevad? Taastavad rahvusriiki, mis ei ole Brüsseli ega teiste riikide mõju all; on uhkelt iseseisev; teeb, mida tahab; kehtestab enda rahvuslikke huve; ei sõltu teistest; ja need eestlased on peremehed omal maal.

See siht, kuhu niiviisi tahaksime jõuda, ei ole liberaalne läänemaailm, vaid ennast taasleidnud Lääne liberaalsete väärtuste suhtes trotslik rahvuskonservatiivne Ida-Euroopa.

Kas sellest tõukubki teie etteheide, et Kesk- ja Reformierakond kaotavad kontrolli ühiskonnale oluliste tuumkonfliktide defineerimise üle, tunduvad olevat  maailmavaatelises segaduses ega suuda sõnastada Eestile uut tulevikunarratiivi. See ongi keeruline, kui üks on vastuolulises koalitsioonis ja teine opositsioonis, kus temast palju ei sõltu?

Jah, kindlasti on Kesk- ja Reformierakonna positsioon selle suure narratiivi sõnastamisel mõnevõrra keeruline ja komplitseeritud. Teisalt tundub mulle, et nad ei ole ka eriti katset teinud neid otsi kokku siduda...

Paratamatult on demokraatlikus poliitikas teatud vastuolud ja konfliktid, igas riigis on mingid tuumikkonflikti teljed, Eestis on see seni rahvuskonflikt, ehk vene küsimus kõige laiemas mõttes. Kümme aastat domineerisid sellel väljal suveräänselt [enne 2016. aastat] Reformi- ja Keskerakond.

Praegu ei ole meil mingit vene konflikti, vähemalt mitte avalikus ruumis.

Konflikti telg on nihkunud.

Nüüd on selleks tuumikkonfliktiks järjest enam – aga ma ei ütleks, et rahvuskonflikt on täiesti kadunud – tõusmas konflikt, kus dikteerivaks jõuks on saamas EKRE. See on konflikt rahvusliku suletuse ja rahvusliku avatuse, konservatiivsuse ja liberaalsuse vahel... Siin on küsimuseks väärtused ja arusaam, kas Eesti peaks olema enesesse vaatav, võõrapelglik rahvusriik või maailmale avatud ja salliv riik.

See konflikt on selgelt esil, lõikab pooleks ka Reformi- ja Keskerakonna enda toetajad. Need erakonnad on dilemma ees, neil on raske selles konfliktis ühemõtteliselt poolt valida.

Sest nende seas on nii liberaalid kui ka konservatiivid.

Nii avatuse kui ka suletuse toetajad.

Kas teie teate, millised on Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsiooni ühised väärtused?

(Paus.)

Või on see liiga idealistlik küsimus Eesti praeguse valitsuse kohta?

Arvan, et kõik need erakonnad kirjutaksid alla põhiseaduse preambulile eesti keele ja kultuuri säilitamise osas. Aga ülejäänus...

Jah, ma jään hätta. See on väga problemaatiline koalitsioon, mis ei ole sündinud ühtsete väärtuste alusel. Siin on teised tegurid, mis selle sünnitasid.

Olete hoiatanud, et kui mõlemad suurparteid ei suuda lähiaastatel oma teemasid tuumkonfliktidena kehtestada, siis tuleb leppida sellega, et 2020. aastatel saabub Eestisse EKRE kümnend. Kuidas küll, sest Kesk- ja Reformierakond võtavad kahe peale ikka rohkem kui poolte valijate toetuse?

Jah, nad võivad selle võtta. Aga kui EKRE suudab väga jõuliselt oma väärtustega seotud põhikonflikti kehtestada ja sellest saab järjest enam Eesti poliitika põhiteema, siis üldiselt need erakonnad, kes dikteerivad põhikonflikti teljestiku, muutuvad ajapikku dominantseteks erakondadeks.

EKRE-l on see mõnevõrra keeruline. Nad on valitsuses juba poolteist aastat, aga nende toetus ei ole kasvanud. Kahtlemata peavad nad leidma uusi valijarühmi, et oma toetust kergitada. Kui EKRE suudab mängida õigete kaartidega ja nende vastased ebaõnnestuvad, siis on neil võimalus seisakust välja murda, see on realistlik.

Huvitav, kelle arvelt nad enda toetuspinda laiendaksid? EKRE toetus kõigub mullu kevadest 15 ja 18 protsendi vahel, mis tähendab, et 85 või 82 protsenti valijaist arvab teisiti.

Siin on kaks teed, ma ei tea muidugi, kas nad need valivad.

Üks, mida EKRE täna jahib, on vene elanikkonna hääled. Vene valijaskonna tuumik, ennekõike vanemaealised, on suhteliselt konservatiivsete väärtustega.

Täna on tekkinud dissonants, kus ühel poolel on liberaalne, Euroopa-meelne, nooremapoolne Keskerakonna tuumik, ka vene tiiva eestkõnelejad Yana Toom ja Mihhail Kõlvart on üsna liberaalsed. Nüüd on küsimus, kas EKRE suudab sellest dissonantsist kasu lõigata, kas ta suudab ennast müüa vene elanikkonnale nii, et saab lahti eesti äärmusrahvusluse stigmast, mis teda on seni selle valijarühma jaoks saatnud.

Siin on EKRE-le dilemma – kas venelased on sõbrad või vaenlased? See pole erakonnale sugugi lihtsalt lahendatav dilemma, sest teame, et EKRE toetajate hulgas on suhteliselt tugev traditsiooniline venevastane eesti rahvuslus. Sellega peavad Helmed arvestama, kui nad tahavad vene elanikkonnale läheneda.

Teine tee... Kui vaatame parempopulistlikke erakondi Ida-Euroopas, näiteks Õiguse ja Õigluse parteid Poolas, see on PiS, siis millega PiS tegelikult edu saavutas? Nad muutusid sotsiaalmajanduslikult pigem vasakpoolsemaks erakonnaks, pakkudes paljudele Poola peredele heldemaid lastetoetusi, kui seda suutsid varasemad liberaalide valitsused. Inimesed, eelkõige maapiirkondades tundsid esimest korda, et riik hoolib neist, neile midagi pakub – ja nad andsidki oma hääle PiS-ile.

Vihjan sellele, et EKRE-l tuleb lahendada ka teine dilemma: kas nad tahavad olla sotsiaalmajanduslikult pigem parempoolsed ja meeldida väikeettevõtjatele, et madalad maksud, aga selle võrra ka vähem heldem heaoluriik ja sotsiaalsüsteem või nad hakkavad pöörama väga jõuliselt tähelepanu sellele osale ühiskonnast, keda me tunneme "teise Eestina". Nad on vähem jõukad, tööturul vähem kindlamas situatsioonis ja EKRE pakuks neile midagi, mida teised erakonnad ei ole pakkunud.

See tähendaks tugevat pööret, sest praegu ei ole me EKRE puhul sellist lahendust näinud. Vastupidi, kui mõtleme maasikakasvatajatele ja võõrtööjõule, sest loosung "Ei Ukraina võõrtöölistele!" on paljudele nende toetajatele sümpaatne või mõtleme põllumajandustoetustele, mis jäi järgmise aasta riigieelarvest välja.

Olen sellega täiesti nõus. Kuigi EKRE ei kujuta maasikakasvatajaid ja väikeettevõtjaid enda tuumvalijatena.

Aga, mind hämmastab, et EKRE, kes opositsioonis ja 2019. aasta valimiskampaanias rõhus tugevalt regionaalsele kihistumisele ja ebavõrdsusele, on selle teema täiesti unustanud. Minu väide on, et kui EKRE suudab edukalt ka sotsiaalmajanduslikus vaates kõnetada "teist Eestit" ja teha neile midagi sümboolset, aga olulist, on teistel erakondadel päris keeruline EKRE-le väljakutset esitada. See võibki olla strateegia, millega EKRE tänase seisaku ületab.

Aga see ei ole kerge ettevõtmine, sest erakonna juhid ise on suhteliselt parempoolsete vaadetega.

Kuidas te üldse defineerite praegust EKRE-t: kas tegu on äärmusparempoolse, rahvuskonservatiivse või äärmuspopulistliku erakonnaga?

(Ohkab) Mina defineeriksin EKRE-t pigem radikaalse parempopulistliku erakonnana.

Muutused, mida EKRE tahab väärtusküsimustes tuua, on radikaalsed.

Populism põhineb arusaamal, et on ühtne rahvas, kellele vastandub korruptiivne, riukalik eliit, kes on võimu rahvalt röövinud ja populistlike erakondade eesmärgiks on see võim rahvale tagasi anda.

Aga miks parempoolne?

Üldiselt seostuvad sallivamad ja liberaalsed väärtused, tolerants, ühiskonna kirjususe aktsepteerimine pigem vasakpoolsete erakondadega. Samal ajal seostub võõraviha ja pelglikkus ühiskonna kirjususe suhtes pigem paremtiivaga.

Kui aga vaatama EKRE majandusprogrammi, siis... see on tsentris, aga seal on nii palju vastuolusid, et raske määratleda. Samal ajal näitavad Helmete enda väljaütlemised, et nad ise on sotsiaalmajanduslikult pigem parempoolsed.

Mart Kadastik arutles äsja, kuidas ühed Lääne sotsioloogid leiavad, et populiste ei tohiks kõrvale tõrjuda, sest nendega rääkimine ei ole nende kombel rääkimine. Kuid rohkem on siiski teadlasi, osutab Kadastik, kelle meelest äärmuslaste isoleerimine võimust on demokraatia tugevuse kaalukaim test. Kummale poole teie kaldute?

Prantsuse keeles on termin cordon sanitaire, mis kehtib paljudes Lääne-Euroopa riikides parempopulistide kohta ja tähendab, et võimule neid ei lasta. See on vaikiv kokkulepe vanade erakondade vahel, et neid me valitsusse ei lase.

Sama nägime pärast Euroopa Parlamendi valimisi, kui europarlamendi nn vanad olijad ei lasknud populiste komisjonides juhtivatele positsioonidele.

Jah, cordon sanitaire on paljudes riikides efektiivselt toiminud, aga sellel on ka teatud hind.

Kui sa eirad ühte ühiskonna osa, nende väärtusi, siis pikemas perspektiivis võid leida end olukorrast, kus nende erakondade toetus muudkui kasvab ja oled sunnitud ikkagi nende probleemidega tegelema, isegi kui neid valitsusse ei too. Seda näeme näiteks immigratsiooni küsimustes, kus parempopulistide survel on põhivoolu erakonnad muutunud palju ettevaatlikumaks kui 20 aastat tagasi.

Kui sa kedagi tõrjud, pead arvestama, et ühiskondlik frustratsioon võib kasvada, sest probleemid, mida tõstatab end tõrjutuna tundev osa ühiskonnast, ei kao kuhugi. Mingil ajal pead nende juurde ikkagi tulema. Ja need probleemid on, et osa inimesi tunneb end uues neoliberaalses globaliseerumise mudelis kaotajatena, nad ei tunne ennast võitjatena.

Sotside endine juht Jevgeni Ossinovski – kes neli aastat tagasi aitas koos Isamaaga Keskerakonna võimule ja Reformierakonna opositsiooni – ütles, et EKRE teeb seda, mida on lubanud, neid ei saa moraalsele vastutusele võtta, aga moraalsele vastutusele saab võtta valitsusjuhi Jüri Ratast, kes ei ole toonud EKRE-t barrikaadidelt ära inimeste sekka, vaid on koos Helmedega barrikadeerinud end ülejäänud ühiskonna vastu. On see tabav kirjeldus?

Jah, usun küll.

Nagu rääkisime, olid Keskerakonna valikud seda koalitsiooni tehes väga pragmaatilised. Eks kõigil valikutel on oma hind ning Keskerakond tajub, et Eesti ühiskonna arengu ja laiemate suundumuste võtmes ei viinud nad ühiskonda parema lõimumiseni.

Sidusa ühiskonna...

Sidusa ühiskonnani ei ole me jõudnud, lõhed on järjest suurenenud.

Küsimus on, et kui EKRE oleks jäetud opositsiooni, kas neid ühiskondlikke lõhesid oleks vähem? Arvan, et ei.

EKRE tõusuga seotud tuumikkonfliktid, mis on seotud väärtusküsimuste ja üleilmastumisega – need konfliktid jäävad, meeldib see meile või ei meeldi. Neid konflikte ei ole võimalik ära kustutada, hoobilt lahendada. Nii jäävad ka sedasorti erakonnad. Küsimus on, kui sügavale laseme neil konfliktidel ja vastuoludel minna.

Näitleja Elisabet Reinsalu kirjutas hiljuti: "Ma mõistan, et Eestis elab inimesi, kes kõik need peaaegu 30 vabaduseaastat on tundnud, et nemad pole justkui väärt ning nüüd on aeg küps kaotatud väärikus tagasi nõuda."

Olen absoluutselt nõus. See tsitaat võtab hästi kokku selle, mida varem rääkisin: Eestis on suured ühiskonna rühmad, kes tunnevad, et nemad ei ole osa Eesti eduloost. Varem valisid paljud neist Keskerakonda, Rahvaliitu, täna on nad EKRE taga.

See on seotud meie postkommunistliku üleminekuga, aga nüüd tuleb sinna juurde üleilmastumise võitjate ja kaotajate teema.

Teie olete kasutanud väljendit "esindamatuks muutunud ühiskond".

Jah, osad ühiskonna rühmad – kes ei näe ennast osana edukast Eestist või kasvavast edukast globaliseeruvast maailmast – tunnevad, kuidas kosmopoliitsema ja liberaalsema taustaga võimupoliitikud, keskklassi inimesed, ei mõista selle osa ühiskonna probleeme.

Need inimesed on tõstnud mässu. Ja see on loonud uue olukorra, uued väga teravad konfliktid. Siin on raske leida lahendusi. Sest probleemid, millega ka Eestis tegeleme, näiteks abielureferendumi küsimus, on inimeste identiteediga seotud konfliktid. Ja identiteedi küsimustes oskame täna mängida ainult nullsumma mänge – sina võidad, mina kaotan.

Ilmajäetute poolehoid kaldub pigem poliitilistele jõududele, kes positsioneerivad ennast millegi alternatiivse ja uuena ning kritiseerivad senist eliiti väga räigelt. Millal muutub EKRE osaks eliidist ja sellest süvariigist, mille vastu EKRE juhid sõnades püha sõda peavad?

See ongi populistlike parteide – kui defineerime populismi voorusliku rahva ja korrumpeerunud eliidi igikestva võitlusena – tragöödia ja populistliku ideoloogia tupikusse jõudmine, et millalgi muutud sa ise eliidiks.

Aga Ida-Euroopas, näiteks Ungaris, on võimalik oma populismi projekti edasi arendada, kui leiad endale välisvaenlasi ja edukalt neile mängid. Seda on teinud [ungarlaste populistlik partei] Fidesz ja [Ungari peaminister] Viktor Orban, seda teevad ka paljud teised parempopulistid Euroopas. Et on olemas puhas eesti või ungari rahvas, kellele vastanduvad Brüsseli eurokraadid, [filantroop] George Soros, liberaalid, kes kõik tahavad meile tuua hulga immigrante, pagulasi jne.

Kes võiksid olla Eesti populistide välisvaenlased?

Need, keda juba nimetasin. Liberaalne Brüsseli establishment, kes tahab nende väitel eesti rahvust, meie kultuuri ja traditsioone hävitada. See ongi välisvaenlane.

Ja nii on praegusesse koalitsiooni programmeeritud lõputu konflikt, sest samal ajal kui EKRE tahab otsida Brüsselist välisvaenlast, ütleb peaminister Ratas, et Brüssel on meie sõber ja seda kordab ka Isamaa.

See konflikt oli kohe alguses näha, et meil on valitsuses euroskeptiline partei, EKRE, ja kaks euromeelset parteid, Keskerakond ja Isamaa. EKRE sai suhteliselt varakult aru, et väga räige EL-i vastase retoorikaga ei ole mõtet esineda ja ei ole mõtet hakata valitsuses EL-i vastu aktiivset partisanisõda pidama. Selle nad proovisid päris alguses ära, kui [rahandusminister] Martin Helme tahtis Euroopas blokeerida rahanduspoliitilisi otsuseid ja sai päris tõsise peapesu.

Aga see ei tähenda, et nende EL-i kriitiline retoorika oleks lahtunud, see on endiselt oluline osa nende programmist.

Kuid EKRE-l on kindlasti ka sisevaenlane, kes on nende jaoks sama elus ja veel ohtlikum.

Kes?

Hiljuti ütles Martin Helme [ETV] "Esimeses stuudios" selle selgelt välja: meie ühiskonnas toimub võitlus hea ja kurja, valguse ja pimeduse jõudude vahel ning pimeduse poolel on ennekõike liberaalid, kosmopoliitsed liberaalid. Nemad ongi vaenlased.

Kas teie saate aru, miks EKRE juhid ei tahagi viisakad olla?

See on nende stiil, algusest peale, vastandada ennast sellele, kuidas me oleme siin Eestis seni poliitikat teinud, milliseid väärtusi oleme oluliseks pidanud. Nad vastandavad end sihilikult kõigele sellele ja üritavad näidata, et on ka alternatiivseid teid, viise ja võimalusi.

Te olite päris räige, kui kirjutasite, et Ida-Euroopas valitsused geide vaenamise tõttu ei kuku ja Eesti ongi mentaalselt Ida-Euroopa, kui keegi pole seda endale veel teadvustanud. Mis oleks juhtunud Lääne-Euroopa mõne riigi siseministriga, kes öelnuks, et suhtub seksuaalvähemustesse "tõesti ebasõbralikult"?

Kahtlustan, et minister oleks pidanud tagasi astuma, vähemalt sellise sõnavõtu eest, nagu tegi Mart Helme [siseministrina].

On tehtud hulk uuringuid, mis vaatavad toetust samasooliste abielule, suhtumist seksuaalvähemustesse ning siin on selge lõhe Ida- ja Lääne-Euroopa vahel. Kui paneme nende uuringute tulemused Euroopa kaardile, siis piir jookseb täpselt mööda Külma sõja piiri, pikki mõttelist Berliini müüri. See Berliini müür on Euroopas siiani olemas.

Ma ei taha süüdistada Ida-Euroopa riike ja rahvaid. See tuleneb meie ajaloost ja sellest, et meil ei olnud 1968. aasta vasakliberaalset revolutsiooni või väärtusnihet, mis nihutas Lääne-Euroopas alates 1970. aastatest väärtustelje palju rohkem liberaalsesse suunda.

Kui vaatame Ida-Euroopa inimeste hoiakuid vähemuste ja immigratsiooni suhtes, siis siin ollakse oluliselt konservatiivsemad kui Lääne-Euroopas.

See kehtib ka Eesti kohta, kuigi meie ei ole kõige konservatiivsem [ühiskond]. Aga Ida-Euroopa väärtuspildiga ühildume oluliselt paremini kui Lääne-Euroopaga.

Miks te arvate, et presidendivalimised järgmise suvel lõpus ja kohalikud valimised sügisel võivad tuua kaasa Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsiooni murenemise?

Kohati oleme alahinnanud presidendivalimiste sisepoliitilist mõju. Aga sel aastatuhandel on peaaegu kõik neist toonud kaasa dramaatilise nihke.

2001, kui [presidendiks] valiti Arnold Rüütel, kukkus toonane Mart Laari juhitud kolmikliit. Kaudselt tõi järgnenud frustratsioon hiljem võimule Res Publica.

2006, kui valik oli Rüütel versus Toomas Hendrik Ilves, kukkus pärast seda [Rüütlit toetanud] Rahvaliit, kes sattus korruptsiooniskandaalidesse, nende hääbumine oli oluline sündmus. Näeme, kuidas täna on Rahvaliit tagasi tulnud EKRE näol ja teisel viisil, aga tuumiktoetajad, ennekõike maapiirkondades, nemad on jäänud.

2011 valiti president [Ilves teiseks ametiajaks] parlamendis, siis polnud erilist küsimust.

Aga 2016 – kust sai alguse Keskerakonna võimupööre? Kui Jüri Ratase leer väitis, et [partei tollane esimees] Edgar Savisaar tõmbas [Keskerakonna] Mailis Repsil vaiba alt ära (ei toetanud teda valimiskogus presidendi kandidaadina, toim). See oli katalüsaator, kust sündmused hakkasid väga-väga kiiresti septembri lõpust arenema. Ja see oli maavärina vääriline muutus Eesti sisepoliitikas, kui Reformierakond kukkus ja Keskerakond tõusis valitsusse [novembris 2016]. See oli aastakümne kõige olulisem nihe.

Peaaegu kõik presidendivalimised on lõppenud väga dramaatiliste nihetega meie sisepoliitikas. Seepärast ma väidangi – Eesti eliit, kartke presidendivalimisi.