Imestunud välismaalased ja ootamatud teemad ehk pressinõukogu 1000 otsust

Pressinõukogu logo
Pressinõukogu logo Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

2002. aastal asutatud ajakirjanduse eneseregulatsiooniorgan pressinõukogu jõudis sümboolse 1000 kaebuse lahendamiseni. Sellest 437 on olnud õigeksmõistvad ja 376 taunivad otsused, ülejäänud lahenesid muul viisil. Pressinõukogu endised ja praegused liikmed seletasid ERR-ile lahti organisatsiooni olemust ja meenutasid markantsemaid seiku.

Pressinõukogu asutati 2002. aastal Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) ehk praeguse meediaettevõtete liidu poolt vastukaaluks Avaliku Sõna Nõukogule (ASN).

Nimelt olid ASN-is tekkinud sisepinged, mis takistasid nõukogu tegevust, kirjutas Päevaleht 2002. aasta veebruaris. Seega otsustaski EALL luua uue organi, mis sarnaselt ASN-ile hakkas arutama kaebusi, mis laekusid lugejatelt, raadiokuulajatelt või televaatajatelt ajakirjanduses ilmunud materjalide kohta.

Rohkem kui 18 aasta jooksul on pressinõukogule laekunud 1006 kaebust.

Praegu kuulub pressinõukogusse kümme liiget. Lisaks meediaettevõtete liidule on sellega liitunud ka ERR, BNS, Pealinn ja Stolitsa.

Oluline on liikmete mitmekesisus ja pidev vahetumine

Nõukogu esimene esimees Sulev Valner ütles ERR-ile, et oli nõukogu tegevuse alguse ajal iseseisva lehena tegutsenud Maalehe peatoimetaja ning sobis esimeheks just neutraalse positsiooni tõttu Postimehe ja Ekspress Grupi kõrval.

"Kuna oli väga oluline, et pressinõukogu oleks ja ka paistaks välja võimalikult sõltumatu, et tema tehtavatel otsustel oleks avalikkuse silmis kaalu, siis püüti ja püütakse loomulikult ka praegu leida sinna inimesed nii ajakirjandusmaailmast kui väljastpoolt, kelle sõltumatuses ja erapooletus hoiakus ei oleks kahtlust," sõnas Valner.

Meediaettevõtete liit nimetab pressinõukogu liikmed ametisse kaheks aastaks. Vastavalt statuudile võib liikmeksoleku aega pikendada ühe tsükli ehk kahe aasta võrra. 

"Üks printsiip, mida on ka algusest peale rangelt järgitud, on liikmeskonna roteerumine. Et keegi ei oleks rohkem kui ühe või kaks vahetust järjest, et neist ei saaks n-ö eluaegseid pressinõukogu liikmeid ja välistada sellega ohtu, et vaid mingi üks kitsas seltskond läbi aastate dikteeriks seal oma tõekspidamisi," selgitas Valner.

Pressinõukogu koosolek 2018. aastal. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

 

Nõukogu tegevus tekitas välismaalastes hämmingut

Kunstiakadeemia professor David Vseviov, kes on nõukogusse kuulunud kolmel korral, ütles ERR-ile, et hindab kõrgelt nõukogu rolli eesti ajakirjandusmaastiku kujunemisel.

"Miks see organisatsioon on eriline, on seetõttu, et see on moodustatud ajakirjandusliku institutsiooni poolt enesekontrolliks. See ei ole mitte kontroll ülevaltpoolt, vaid on altpoolt ja see muudabki tema rolli unikaalseks," sõnas Vseviov.

Kõige säravamaks meenutuseks nõukogu töö juures tõi Vseviov välja seiga, mil pressinõukogu koosolekut külastas Moldova pressinõukogu.

Vseviov rääkis, et selle liikmeid hämmastas asjaolu, et Eestis on ka ministrid pressinõukogule kaebusi esitanud.

"See käis neil täiesti üle mõistuse, kuidas saab tekkida selline situatsioon, et ilmuvad trükised, mis võiks võimukandjaid kuidagi riivata. /---/ Nende hämmingus silmad on jäänud mulle meelde. See oli meeldiv episood ja näitab, miks me Eestis oleme ajakirjandusvabaduse edetabelis täitsa üleval otsas," sõnas professor.

Vseviov ütles, et pressinõukogu koosolekutel ei ole kunagi selle liikmete isiklikud huvid välja kumanud, sest ennekõike lähtutakse otsuste langetamisel EALL-i ajakirjanduseetika koodeksist.

"Ma ei oska meenutada ühtegi teist institutsiooni, kus arutelu on pakkunud mulle nii palju naudingut, selle sõna otseses mõttes," lisas Vseviov.

Eetilised põhitõed muutunud ei ole, küll aga meediamaastik

Tartu Ülikooli vanemteadur ja nõukogu esimese koosseisu aseesimees Tiit Hennoste selgitas ERR-ile, et eetilised põhilaused, mis koodeksis on, peavad endiselt paika, kuid sealsed määratlused ja tegelik elu alati ei klapi.

"Koodeks keskendub peamiselt uudistele. Aga uudis žanri mõttes, kus arvamused ja faktid hoitakse lahus, selliseid uudiseid kirjutatakse tänapäeval suhteliselt vähe ja uudistekstid on laienenud," ütles Hennoste.

Selle valguses tuleks tema hinnangul eetikakoodeks üle vaadata ja sinna lisada uued seisukohad, mis on tekkinud meediamaastiku muutumisel ja arenemisel.

Vseviovi hinnangul on palju aspekte, mida on kaasa toonud tehnoloogia areng ja mida võiks koodeksis kajastada. Üheks näiteks tõi ta pildimaterjalide kasutamise. Ta selgitas, et iga foto ei ole alati tõene ning neid ei saa võtta vettpidavate dokumentidena, sest need võivad olla töödeldud ja seeläbi mõjutatud.

Pressinõukogu endine esimees ja liige Tarmu Tammerk, kes kuulus ka nõukogu esimesse kooseisu ütles, et tema hinnangul on eetikakoodeks ajale hästi vastu pidanud.

"Kui 1998. aastal koodeksit koostasime, kasutasime rahvusvahelisi eeskujusid, kohandades teksti Eesti oludele. Juurde on tulnud veebiajakirjandus, aga selle jaoks on vastu võetud mõned eraldi hea tava lepped. Ajakirjanduseetika üldpõhimõtted on ju ikka samad," selgitas ta.

Hennoste aga lisas, et pressinõukogu võiks praegu oma tööd nähtavamaks teha.

"Nõukogu algusaastatel oli see palju nähtavam. Sai rohkem sõna võetud ja näiteks korraldatud ajakirjanikele koolitusi. Praegu need lahendused, otsused, tegevus ja sõnavõtud peaks olema palju nähtavamad," arvas ta.

Kaebused panevad liikmeid rääkima ootamatutest teemadest

Nõukogu praegune esimees Gunnar Siiner ütles ERR-ile, et kõige eredamalt on talle meelde jäänud kurioossemad lähenemised eri teemadele.

Nendeks on Siineri sõnul kaebused, kus tegemist on pigem meelelahutusliku uudisega. Nende üle arutlevad põhjalikult nõukogu liikmed, kes igapäevaselt tegelevad Siineri hinnangul märksa tõsisemate teemadega.

"Näiteks David Vseviov arutles ühe seltskonnategelase kaebust, kas tal oli väidetav boyfriend või mitte. Olin Vseviovi kuulnud arutlemas tõsisematel teemadel ja see kontekst oli minu jaoks nii naljakas," meenutas Siiner üht esimest kaebust, millega ta nõukogus kokku puutus.

Siiner ütles, et kõik nõukogu otsused alati üksmeelsed ei ole. "Nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi," lisas ta.

Esimees selgitas, et nõukogu on juba arutanud erinevaid mõtteid eetikakoodeksi täiendamiseks. Ta täpsustas, et just digitaalse ajakirjanduse arengu tõttu tuleks sinna täpsustavaid nüansse lisada.

Siiner rõhutas, et pressinõukogu ei ole oma olemuselt mitte karistav, vaid on õpetav organisatsioon, mille olemasolu on aidanud eesti ajakirjandust paremaks muuta.

Pressinõukogu praegune esimees Gunnar Siiner. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

 

Nõukogu esimene esimees Sulev Valner selgitas, et esmalt võib jääda mulje, et nõukogu ei saa midagi peale otsuse tegemise korda saata, kuid tegelikkuses on otsused siiski märgilise tähendusega. 

"Mulle tundub küll, et enamiku toimetuste sees võetakse neid otsuseid väga tõsiselt. Meelde on jäänud paar teravat jutuajamist ajakirjanikega, keda pean tõesti oma töös väga headeks. Aga mis parata, kui antud konkreetses loos või saates, mille peale kaevati, oli tõesti viga ja pressinõukogu tegi tauniva otsuse, siis pidin seda esimehena seletama. Ega see kunagi lihtne pole, et oma vigu tunnistada. Aga teisalt näitab ajakirjanduse tugevust, kui suudetakse tunnistada, et selles ametis, kus on paratamatu ajasurve ja otsuste tegemine piiratud info baasil, võib juhtuda vigu ja neist osatakse õppida," rääkis Valner.

Ta ütles, et pressinõukogu taunivad otsused pole kui karistus või hukkamõist, vaid on kollegiaalne tähelepanu juhtimine sellele, mida edaspidi saaks paremini teha.

Arusaadava otsuse sõnastamine on liikmete tihtilugu proovikiviks

Tarmu Tammerk ütles, et pressinõukogu hõlmab sisuliselt kogu eesti ajakirjandust ja see on tema hinnangul tähelepanuväärne.

Ta selgitas, et nõukogu otsused peavad olema meediakanalite arusaadavad, sest seeläbi säilib ka organi autoriteet ja toimetused õpivad oma vigadest.

"Raskem on tagada, et pressinõukogu otsused oleksid mõistetavad ka avalikkusele. Otsuse lugejale peaks välja tulema, miks pressinõukogu just sellise otsuseni jõudis. Siin on teatud paralleel kohtuotsustega, mille kohta ka vahel öeldakse, et otsus pole mõistetav. See on alati olnud pressinõukogus kõva pähkel, et otsust niimoodi sõnastada, et peale asjaosaliste teised ka mõistaksid," selgitas Tammerk.

Ta lisas, et otsuste tegemisel on silmaringi kindlasti arendanud tõsiasi, et nõukogu liikmed pole ainult ajakirjanikud, vaid ka juristid, õppejõud ja kultuuriinimesed.

Õigeksmõistvad otsuseid on olnud veidi rohkem

Meediaettevõtete liidu tegevsekretär Maige Prööm tõi välja, et nõukogul on olnud 437 õigeksmõistvat otsust ning 376 taunivat otsust. Ülejäänud kaebused on lahenenud kas poolte kokkuleppel või on tagasi võetud või lükatud.

Prööm ütles, et lugajad ja vaatajad peaksid enne kaebamist tegema ka natuke eeltööd.

"Kaevata tuleks ikka siis, kui on kaebaja kohta esitatud süüdistusi, pole sõna antud või on esitatud valefakte ja loomulikult ka kõigi teiste ajakirjanduseetika koodeksi punktide rikkumise korral. Ja alustuseks soovitan kindlasti pöörduda toimetuse poole ja rääkida kas ajakirjaniku, toimetaja või peatoimetajaga. Rääkimine aitab konfliktis selgusele või lahenduseni jõuda ja ehk siis kaebuseni ei jõutagi," selgitas ta.

Prööm tõi välja ka kaks esimest kaebust, millega nõukogu tegeles. Esimene kaebus lahenes küll eelmenetluse käigus, kuid ametiühingute leht Rahva Hääl oli omaalgatuslikult kasutanud ühte kujutist, mis oli kaitstud autoriõigustega. Kaebaja pöördus pressinõukogu poole, kuid eelmenetluse käigus tunnistas väljaanne oma viga, vabandas ja lubas, et ei kasuta enam kujutist.

Teine kaebus oli Estover Kaubanduse kaebus Äripäevas 29. juulil 2002. aastal ilmunud artikli "Juustutootjad keelduvad koostööst Estoveriga" peale, mille kohta tehti tauniv otsus.

"Esilehe pealkirjas "Juustuvõltsijat ähvardab boikott" sisalduva tugevalt tauniva väljendi "juustuvõltsija" kasutamine ei olnud pressinõukogu arvates antud artiklis sisalduva infoga põhjendatud ja on seetõttu eksitav. Seega rikuti ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.11, mille kohaselt ei tohi pealkiri auditooriumi eksitada," selgitas Prööm.

Ta täpsustas, et pressinõukogu leidis, et artikli põhisüüdistused ei toetu faktidele, vaid konkurentide arvamustele.

Pressinõukogusse kuuluvad praegu Saarte Hääle vastutav väljaandja ja peatoimetaja Gunnar Siiner (esimees), riigikontrolli nõunik Toomas Mattson
(aseesimees), ERR-i veebiuudiste ja portaalide juht Urmet Kook, Äripäeva uuriva toimetuse ajakirjanik Koit Brinkmann, Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov, advokaadibüroo Triniti advokaat Maarja Pild, Ekspress Grupi uuriva ajakirjanduse juht Tarmo Vahter, advokaadibüroo COBALT vandeadvokaat Kadri Michelson, Postimehe peatoimetaja asetäitja Aivar Reinap ja Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia dotsent Ragne Kõuts-Klemm.

Ka sel neljapäeval kell 14.05 Vikeraadios eetrisse minevas "Meediatunni" saates tuleb juttu pressinõukogu 18 aasta tööst. Millist kasu on pressinõukogust inimestele, selgitavad "Meediatunnis" pressinõukogu kunagised ja paegused juhid: Sulev Valner, Gunnar Siiner, Toomas Mattson ja Tarmu Tammerk, kes praegu on ERR-i ajakirjanduseetika nõunik.

Toimetaja: Grete-Liina Roosve

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: