Arkadi Popov lõppevast aastast: absoluutselt hullumeelne ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

Kevadel koroonaviiruse kriisi puhkedes Eesti tervishoiusüsteemi superstaariks kerkinud Arkadi Popov kirjeldas intervjuusarjas "Aasta säravaimad tähed" lõppevat aastat sõnadega absoluutselt hullumeelne ning usub, et uus tuleb kindlasti parem.

Kui keegi oleks teile kusagil jaanuaris öelnud, et te olete aasta inimene, teie nime teavad peaaegu kõik eestlased ja teil on Facebookis oma fännklubi, te oleks vist seda juttu hullumeelseks pidanud?

 Ilmselt küll. See ei oleks olnud väga tõenäoline jaanuarikuus.

Kui künklik või hüppeline see aasta tegelikult on teie jaoks olnud?

Absoluutselt hullumeelne. Tõepoolest, aasta alguses oli selline tunne, et planeerin nii nagu tavaliselt. Aasta peab olema nagu aasta: peab olema tööaeg, peab olema puhkus ja siis jälle töötan. Aga nüüd tuli välja, et tööd oli natuke rohkem kui tavaliselt.

Mida teie abikaasa ütles, kui te selle kriisistaabi koha vastu võtsite? Mõned krõbedamad sõnad tulid?

Kõigepealt ta kukkus põlvili ja ütles: "Issand, nüüd siit tuleb see meie jumal." Nali naljaks, aga eks ta tõesti tunnistas, et tema jaoks oli see šokeeriv uudis, et mida ta nüüd sellega peale hakkab. Ega keegi ei teadnud, mis meid ees ootab.

Oleks pidanud kuulama abikaasat, sest see, mis järgnes, oli sõit ameerika mägedel.

Noh, oli jah, aga samas psühholoogiliselt olin juba kuidagi valmis. Nagunii juba kriisiga tegelesime praktiliselt kaks kuud enne seda. Me valmistasime ette haiglates, kiirabis ja see oli loomulik protsessi osa, et noh, nüüd natuke terviseameti juures, mis seal ikka.

Meie kohtusime teiega esimest korda, kui te olite terviseametis olnud nädal aega saates "Esimene stuudio" ja teate, mis tagasiside tuli? "See oli nagu sõõm värsket õhku. Ometi oli üks inimene, kes rääkis pärisjuttu." Ma ei tea, kas teile on öeldud, aga te mõjute inimestele kuidagi rahustavalt.

Võib-olla rahustasin iseennast ka ja sellega see tuli. Kuna ma ise kogu aeg arvasin, et kriisiolukorras peab rahulikult mõtlema, ei tohi väga kiirustada ja samal ajal see ongi loomulik, et sa pead iseennast maha rahustama ja siis sa saad võib-olla ka teistele midagi head teha.

Aasta säravaimad tähed Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Aga teil on ju taskus ka psühholoogidiplom Leningradi ülikoolist. Te ikka natuke inimhingede insener olete?

Muidugi! (puhkeb naerma – toim.)

Poliitikud võtavad esinemiseks kursusi, et veenvamalt mõjuda ja siis tuleb üks mees kiirabist!

Jah, no kiirabist. Ma ütlen, et see on pigem selline intuitsioon, et mida peab tegema ja kuidas peab rääkima. Ma arvan, et ega ma ei õppinud ju mitte kunagi seda esinemist ja kommunikatsiooni ja kõik need kursused, mida haiglas näiteks korraldati, sinna ma ei jõudnud. Lihtsalt sisetunne ütleb, mida sa pead tegema.

Ega selline amet kriitikata ka ei lähe. Läks mööda paar nädalat ja juba kostis siit, sealt, et mida see Popov teab, ta on Gatesi ja Sorose agent ning valitsuse poolt kinni makstud. Teevad sellised laused teile haiget?

Ma tegelikult ei lugenud mitte midagi, mida minu kohta kirjutati kevadel. Ise ei lugenud mitte kunagi neid intervjuusid, mida minuga tehti ja ei vaadanud neid ka. Mul ei olnud selleks aega. Vaatasin, lugesin rohkem seda, mis oli koroonaga seotud ja see mind kõige rohkem huvitas. Aga nüüd on natuke rohkem aega ja kui ma seda loen, siis on muidugi eriti kahju, et just venekeelses sektoris on kommentaarides päris palju pahameelt. Kusjuures, nagu ka teistel meedikutel, meie viga on see, et me tegelikult tahame ainult seda, et inimestel läheks paremaks ja et see pandeemia ükskord taganeks ja et me oleks võitjad selles mängus. Aga tõesti, inimestel on erinev arvamus.

Teie tuttavad ütlevad, et te olete täielukult maksimalist ja põlete ereda leegiga. Põlesite kevadel pisut läbi ka?

Ma sain aru sellest ilmselt juulikuus, siis, kui tuli väga rahulik periood, mul olid ainult reanimobiilivalved ja vahepeal rahulik kontoritöö kiirabikeskuses. Ja ma sain aru, et millestki on puudu. See tegelikult väga aktiivne elu, mis mul oli kevadel, see kadus ära ja mis siis edasi? See probleem oli.

Kas teid poliitikasse on juba kutsutud?

Kuidas nüüd öelda. Kutsutud ei tähenda, et ma oleksin kuhugi läinud.

Ah nii. Ma just mõtlesin, et Arkadi Popovi nimi on praegu üsna kõva valuuta ükskõik mis erakonna jaoks.

Aga mina, ma ei tea miks, aga mulle praegu tundub, et ma tahan olla täiesti erapooletu selles mängus, selles maailmas ja mulle meeldivad need asjad, millega ma praegu tegelen ja millega ma tegelesin enne seda. Võtmesõna selles protsessis on tegelikult arst, tervishoid ja meditsiin. Ma arvan, et kui sa tahad olla hea professionaal, siis tegele oma asjaga, aga ära roni poliitikasse. Mitte midagi halvustavalt.

Kuulge, komplimendid! Teil on lihtsalt suurepärane eesti keel.

Noh, lihvitud loengute ja igasuguste treeningute käigus. Lisaks veel tööpõhiselt.

Aga te lõpetasite keskkooli 1988, kui ma ei eksi. Me oleme enam-vähem ühe aasta poisid ja siis ei rääkinud te peaaegu sõnagi. Mis imevalemiga te keele nii selgeks saite?

Vajadus oli. Sisemine motivatsioon. Mul oli seda vaja ja lihtsalt siis, kui sa teed loengut näiteks, siis sa hakkad mõtlema eesti keeles vaikselt. Kui sa tuled tundi, siis sa alguses oled orienteeritud nagu igapäevasele elule ja sa mõtled ka oma keeles, aga see tuleb täiesti märkamatult. Ja kui ma loengu lõpetan ja sõidan koju näiteks, siis mu mõtted käivad veel eesti keeles. See on selline loomulik protsess.

Oli see siis sama raske kui hiina keele õppimine?

Ma ei ole õppinud hiina keelt. Aga eks see on võimalik. Kunagi võtan ette, kui olen hästi vana ja dementne, aga täna kindlasti veel mitte. Ei ole ka aega selleks. Kirjalik eesti keel on suhteliselt keeruline ja see eesti keel, mida kasutavad ametnikud. Ma pean tunnistama, et kuni selle hetkeni, kui ma asusin kiirabikeskuse juhataja rolli, siis ma ei osanud üldse lugeda neid dokumente, mida kirjutatakse ametlikus eesti keeles. Päris keeruline. Täna ma saan juba enam-vähem hästi aru, aga ma tean, et isegi mõned eestikeelsed inimesed ei jaga, mis seal kirjas on.

On siis vene keeles rääkival inimesel raskem Eestis läbi lüüa? See kujund, et on karjääril nagu klaaslagi ees?

Raske öelda. Mul endal siin midagi väga keerulist ei olnud. Ma ei oska öelda teiste kolleegide kohta. Arstkonnast sellist tõsist probleemi, ma ütlen, ei ole. Need inimesed, kellega mina suhtlen, mul on hästi palju kolleege, kes on ka juhtivatel positsioonidel tervishoiusüsteemis, haiglates näiteks, kiirabis, siin valitseb võrdne printsiip. Siin ei ole mingit küsimust. Küsimus on pigem motivatsioonis, tahtmises ja selles, mida sa oskad, mida sa teed.

Aasta säravaimad tähed Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Väike Arkadi vist ei unistanud arstikitlist. Pigem poisid ju tahavad saada kosmonaudiks või lenduriks.

Jah, või siis kirjanikuks või advokaadiks või filosoofiks. Igasugused hullud mõtted käisid läbi, aga nii tuli välja, et olengi arst. Kusjuures erakorralise meditsiini arst ja ma üldse ei kahetse, et nendest erialadest, mis olid laias valikus ees, sai välja valitud erakorraline meditsiin. See ei tulnud väga lihtsa otsusena.

See oli ikkagi tõuge?

Ema oli haige ja pidin natukene aitama. Ma arvan, et see oli selline otsustav hetk ja sellest edasi läks juba lihtsamini. Oli teada, millega ma peaksin tegelema.

Et teatud mõttes nagu signaal või märk?

Jah, mingil määral ikka. Ja ma arvan, et elus ikka juhtuvad sellised asjad. Kusjuures ma pean ütlema, et vahest ma usun ka horoskoopi. Et kui mul on ees mõni huvitav sündmus, eksam näiteks või veel midagi, ja kui ma hommikul kuulen horoskoopi, muidu mul ei ole horoskoobiusku, aga kui see juhtub kogemata, alati täpselt langeb kokku ennustus.

Aga mingi eraldi närvikava või veregrupp peab ikkagi erakorralise meditsiini töötajal olema?

Jaa, muidugi. Kõigepealt labiilsus peab olema, psüühika labiilsus. Ma arvan, see kehtib iga kiirabitöötaja kohta, kes süsteemis juba ammu, kes adapteerus ära, kes ei põle läbi ja kes saab töötada. Labiilsus tähendab seda, et me peame ümber lülituma suhteliselt kergelt ühelt probleemilt teisele probleemile. Ja me peame olema üsna tolerantsed stressi suhtes. Juhtub, mis juhtub, mis teha, maailmas ikka asjad juhtuvad. Selline suhtumine aitab kaasa.

See on erakordselt keeruline, kuidas kõikidest nendest sadadest ja sadadest lugudest välja tulla ja oma eluga edasi minna.

Kui ma töötasin erakorralise meditsiini osakonnas, oli mul korraga mitu-mitu patsienti näiteks. Tegelikult, kui ma lõpetan vahetuse, ma tõepoolest ei mäleta, mida ma olen teinud ööpäeva jooksul. See on natuke teine teadvuse tase. Mitte see, et ma halvasti inimesi ravisin või diagnoosisin, et ma olin ükskõikne, sugugi mitte. Täiesti motiveeritud, mulle kõik meeldis, aga mul kogu aeg jooksis mõte järgmise patsiendi juurde, järgmise juurde. Ja üks keiss on tehtud, lõpetatud, saadetud, lahendatud, järgmise võtame, järgmise. See step by step kogu aeg erinevate juhtumite lahendamine tegelikult lihvibki sellist oskust ja omadust isikul.

Aga kiirabi on ikkagi teie elutöö selles mõttes, et te olete läbi käinud alates sanitarist kuni tippu välja. Alguses ei olnud mingit glamuuri seal.

Einoh, glamuuri oli palju: valget kitlid ja metallist kastid, mida me kaasas tassisime ja suust-suhu hingamine peale sööki ja mida iganes. Oli huvitav elu ja kõige rohkem, mis mulle meeldis tegelikult, oli kiirabisüsteemis suhtlemine kolleegidega, vahva kollektiiv. Inimesed tulevad kutselt ja kella kolmeni öösel istuvad ja lobisevad, räägivad neid juhtumeid, mis olid valve jooksul. Täitsa vapustav, see tõmbaski tegelikult sinna süsteemi.

Ja ometi nüüd panete te kiirabiukse kinni ja hakkasite juhtima Lääne-Tallinna keskhaiglat. Arkadi Popov, mis teil ometi arus on?

Ma isegi ei tea. Ilmselt mängis rolli see periood juulikuus, peale seda, kui minu jaoks kriis ajutiselt lõppes. Ma tundsin, et millestki jääb puudu. Ma ei saa öelda, et ma olen mingi adrenaliini narkomaan, aga mulle meeldib tõesti väga aktiivne elu, aktiivne mõtlemine, mingisugused uuendused, innovatsioonid jne, jne. Selles mängus ma sain aru, et meil on kõik hästi, ümberringi, kiirabikeskuses tundus kõik suurepärane. Me võime üht, teist, kolmandat veel uuendada, parandada, lihvida, aga totaalselt, globaalselt midagi uuendada, ma kardan, ei õnnestu. Kui tuli selline võimalus, et tegeleda suurema asutusega ja ka kollektiiviga, alustada väga palju asju, mida võib-olla ma isegi varem ei ole teinud, see oli nii suur väljakutse, et ma otsustasin, et võtan vastu.

Ma ei taha olla tujurikkuja, aga kriisijuhtimise teooriast lähtudes peaksime me praegu valmistuma järgmisteks kriisideks. Kui tõenäoline on, et me näeme oma eluajal ära ka COVID-25 ja -30?

Eks ta ei pea olema COVID, ta ei pea olema haigus, ta on kriis. Mis kriis ta on, me ei tea. Kindlasti juhtub. Küsimus on selles, kui kaua või kui pikalt inimene elab. Pigem see on küsimus. Kas ta näeb või ei näe, aga see, et kriis juhtub, on kohe kindel värk. Tõepoolest, kriisilahendamise teooria on tsükliteooria. Täna on sul kriis, siis sa tegeled tagajärgedega, siis sa tegeled sellega, et sa valmistud järgmiseks kriisiks. Ja siis sa juba näed kriisi horisondil ja siis kriis on käes. Nii see asi käib. Ma arvan, et me kogu aeg peame selle peale mõtlema ja see peab meil olema kusagil seljaaju tasemel ja me peame ettevalmistuma selleks süsteemselt ja regulaarselt.

Aga andke meile nüüd lõpetuseks natuke lootust ka tagasi. Kas 2021. aastal me saame oma päriselu tagasi?

(Naer – toim.) Ma usun, et elu läheb aina paremaks. 21. aasta on kindlasti parem aasta võrreldes sellega, kus me täna oleme. Aga et ta on selline täiesti särav ja suurepärane, ma usun, et meil on veel arenguruumi selleks. Aga kindlasti ta on parem kui aasta 2020. Kohe kindlasti.

Aasta säravaimad tähed Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Intervjuusari "Aasta säravaimad tähed" on ETV eetris 28. ja 29. detsembril algusega kell 20.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: