35 meetri kõrgune Jääretke obelisk püstitati Pirita tee äärde juba 60 aastat tagasi. 15 aastat hiljem valmis kogu Maarjamäe memoriaalansambel, muu hulgas ka tuld hoidvad käed, igavese tule urn ja skulptuur "Hukkuvad kajakad".

Nüüd on ehitiste seisukord nõnda halb, et sügisel seati obeliski juures oleva platvormi ette piirded. Suvel tekkis üle pika aja ka arutelu, mida nõukogude võimu rajatud memoriaalansambliga edasi teha. Muu hulgas pakuti nii lammutamist kui seda, et memoriaali täiendataks millegi eestipärasemaga.

Tänavuses Tallinna linnaeelarves on memoriaali korrastamiseks pool miljonit eurot. Tallinna keskkonna- ja kommunaalameti juhataja asetäitja Reio Vesiallik ütles, et juba on valmis ka projekteerimistingimused.

"See rajatis peaks säilima sellisena, nagu ta täna sinna ehitatud on," rääkis Vesiallik, kuid lisas, et tõenäoliselt tuleb üht-teist ajakohastada. "Seal täna puudub välisvalgustus. Ja sadevee süsteem, mis sinna omal ajal ehitati, on väga puudulik. Aga üldjoontes skulptuuride välimust ja konstruktsiooni ei ole kavandatud konkreetselt ümber kujundada."

Reio Vesiallik lisas, et võib-olla tuleb rajatisi renoveerides kasutada tänapäevasemaid materjale ja tehnilisi võtteid, sest senised lahendused pole keskkonnale vastu pidanud. Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf ütles, et lähiajal kuulutab linn välja projekteerimishanke.

"Sellel aastal me loodame projektiga valmis saada ja võimalik, et me saame alustada ka mõningaid ehitustöid või vähemalt nende ettevalmistust. Põhiline ehitustegevus läheb edasi juba aastal 2022," sõnas ta.

Klandorf loodab, et järgmise aasta lõpuks või ülejärgmise aasta alguseks õnnestub kogu kompleks korda teha. Päris kindel ta selles siiski veel pole. "Seal on üsna palju vaja teha. Kogu see kompleks on ikkagi päris lagunenud. Ta on kohati lausa ohtlik."

Abilinnapea lisas, et tööde lõplikku hinda on enne projekti valmimist keeruline öelda, kuid praegu eeldab linn, et raha kulub ligi neli miljonit eurot.

"Osaliselt on seal reformimata riigimaa ja meie soov oli ka see, et riik panustaks osaliselt ka selle kompleksi taastamisse," meenutas Klandorf suvel räägitut. "Praegu me selget vastust ei ole saanud ja me mõtlesime, et mis me ikka ootame, hakkame siis ikkagi peale ise oma rahadega. Ja eks riik võib ju alati meile abiks tulla, kui ta sellise võimaluse leiab."

Klandorf: tähendusi aitab ümber kujundada aeg

Projekteerimistingimustes mainitakse ka plaani memoriaalansambel kaitse alla võtta. Muinsuskaitseameti ehitiste valdkonna juht Anni Martin ütles, et ametliku menetlusega ootab muinsuskaitseamet senikaua, kuni riik ja linn otsustavad ära, kelle kätte läheb reformimata riigimaa. Aga kaitse alla võiks memoriaalansambli tõesti võtta, lisas ta.

"Tegemist on ju sellise unikaalse maastikuarhitektuurse teosega, mille sarnast isegi Lääne-Euroopas teist ei ole," rääkis Martin

Ta selgitas, et memoriaali tähenduste ümberkujundamiseks ei pea seal midagi lammutama või juurde ehitama. Seda saab teha ka teisiti. "Juba 1994. aastal, kui Vene vägede väljaviimise tseremoonia toimus, pidas Lennart Meri oma kõne just Maarjamäe memoriaalil," meenutas Martin. "Ta tahtis just näidata, et see on see koht ja ala, mida saab uute tähendustega üle kirjutada."

"Kui me suudame väärtustada oma varasemat pärandit, Balti-Saksa mõisaarhitektuuri või ka Peeter Suure aegset militaararhitektuuri, siis tahaks loota, et me oleme rahvusena nii suured, et suudame ühel hetkel ka nõukogudeaegsele pärandile julgelt otsa vaadata ja öelda, et see on suur osa meie minevikust," lisas Anni Martin.

Tallinna abilinnapea Kalle Klandorv märkis, et nõukoguliku sümboolikaga saab seondada ainult Jääretke obeliski. Ta tuletas meelde, et samal memoriaalil on ka teisi mälestusmärke.

"Linnud ja peopesad ei ole kunagi olnud nõukogude monumentaalkunstis levinud motiiv. Need on üldinimlikud kujundid ja need sobivad mistahes võimu heroiseerimiseks, kui me seda tahame üldse teha," ütles Klandorf.

Ta leiab, et Maarjamäe memoriaali tähendusi aitab ümber kirjutada aeg.

"Ma loodan, et seda hakkavad kasutama tänapäeva noored, sest seal on võimalik kontserte teha, või mõningal määral sporti teha. Nemad selle ideoloogiaga ei olegi niivõrd seotud. Me ei pea ütlema ju seda, et "see siin oli paraadväljak, siin marssisid pioneerid". Kui me selle ära renoveerime, siis peaks ideoloogia, mis sinna rajatud kunsti segada tahab, kõrvale heitma."