Kodukoolile tagasi vaadates jään mõtlema, et mis selle aastaga muutunud on? Äkki avastan end mõttelt, et kõik, absoluutselt kõik on muutunud. Just selle sõnapaari "kodukool" esimese osa pinnalt.

Oma pereelu oled selle ajaga totaalselt ümber kujundanud. Mõlemad vanemad on vahetanud töökohti, et lapsi rohkem distantsõppel toetada. Ühe neist oled koguni teise kooli pannud, sest jäigalt numbrilistele tulemustele orienteeritud õppetegevus mõjus haprasti muidu hea tervisega ja rõõmsameelse lapse nii füüsisele kui ka vaimule.

Puhkuseplaanidele pole julenud aasta vältel mõeldagi, pigem otsid pere eelarves võimalusi, kuidas elamispinda suurendada, sest viieliikmelise pere korraga kodus õppimine ja töötamine on ränkraske, et mitte öelda võimatu.

Ühe lapsevanema sügiselt südilt alustatud kõrgkooliõpinguid ähvardab katkestamine, sest suve naiivsuses tehtud otsus ei arvestanud, et kõige kõrvalt pead sa talvel hakkama taas pidama ka õpetaja ametit.

Mis toobki eelnimetatud sõnapaari "kodukool" teise poole juurde, mille osas tuleb tõdeda, et muutusi on õige kasinalt.

Kuidas jagada ring viieks võrdseks osaks?

Haridusminister Liina Kersna tuletab küll lapsevanematele meelde, et distantsõpe ei ole selles mõttes kodune õpe, et last peaks õpetama lapsevanem ning ka distantsõppe ajal on kooli kohustus last õpetada, aga iga haridusasutuse töötajani ei paista see sõnum jõudvat.

Võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta soovitab jätta vastutuse lapse distantsõppe perioodi eduka korraldamise eest koolipidajale ja koolile nagu sätestab seda põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning manitseb samuti vanemaid oma järeltulijaid mitte nii palju aitama.

Minu reaalsus kolme lapse näite varal, kes õpivad kahes eri koolis, mõni algklassis oma klassiõpetajaga ja mõni eri aineõpetajate käe all, on teistlaadi.

Algklassidele alanud distantsõppe esimesel päeval on ühel võsukesel mure. eKool laeb end taas teosammul ning koolipäeva algusega kasvab ärevus, et ega mõnda veebitundi maha maga.

Julgustan last oma õpetajale helistama, mispeale too uljalt ühendust võtab. Telefonitoru teisest otsast kostuv hääl ütleb, et ei, veebitunde ei pea tegema. Laps vaadaku eKoolist õppimist ja kui ükskord kooli tuleb, siis kontrollime. Minu õhuloss uuest ja edukamast distantsõppe perioodist, mil vanemana ei pea lapse õppimisel pidevalt kätt pulsil hoidma, vajub hetkega kokku. Laps, kes aasta tagasi alles oma kooliteed alustas, on aastaga küll hulga osavust omandanud, aga iseseisva õppimiseni on veel tükk maad minna.

Tõe huvides lisan, et sama õpetajaga on nüüd juba uus reegel – tund toimub igal koolipäeval kell 9. Sa ei teagi, kas naerda või nutta, sest sa ei saanud isegi aru, millal see filosoofia 180-kraadise pöörde jõudis teha.

Mõnel päeval pakub distantsõpe naljagi. Meie peres on saanud huumoriklassikaks kolmanda klassi lapse koduülesanne jagada ring viieks võrdseks osaks. Kui vanemad matemaatikaõpikust lahendust ei leia ning ka aasta vanem laps ülesandele vaid juhmi pilguga peale vaatab, aitab tänapäevane ema-isa Google.

Oled lootusrikas, sest otsingufraas "ringi jagamine viieks" toob kohe esimesed kolm vastet. Google poolt pakutud pildivasted teevad küll korraks ettevaatlikuks, sest näivad veidi enam tehnilise joonestamise kui kolmanda klassi matemaatika pärusmaa.

Avad esimese lingi ning jõuad juhendini, et "raadiuse poolituspunkti A ümberraadiusega R1= AB tõmmatud kaar lõikab ringjoone diameetrit punktis C. Ümber punkti B raadiusega R2= BC joonestatud kaar eraldab ringjoonest ühe viiendiku BD".

Sulged kiirelt esimese lingi, sest ei mõistnud sellest vähimatki. Ka teised vasted pole just palju lubavamad. Lõpuks võtad laste isaga appi kogu loogika. On teada, et ring on 360 kraadi, jagades selle viieks, saabki malli abil võrdsed osad ära mõõta.

Vaimustunult enda lahenduskäiku lapsele tutvustades, on võsukesel vaid üks küsimus: "Mis on mall?". Terve pere hakkab koomilisest olukorrast südamest naerma ja jätad ülesande sinnapaika, sest kell on juba hiline. Lahendust ei tea ma siiani. Kui hea lugeja oskab kolmanda klassi tasemel ringi viieks võrdseks osaks jagada, palun andke teada!

Hiilivalt on lastel tekkinud ekraanisõltuvus

Sagedamini on naer distantsõppel läbi pisarate. Ühe lapsega oled sa kasutanud kõiksuguseid meetodeid eduka distantsõppe tagamiseks, aga ükski neist justkui ei tööta. Oled püüdnud tekitada rutiini, imiteerides võimalikult autentselt tavapärast argipäeva koolimajas õppides.

Kui see pole andnud tulemust, siis istunud pikki päevi füüsiliselt tema kõrval, et ta koolitööd ära teeks. Kuni selleni, et oled andnud kogu vastutuse kooliasjade osas lapsele, ise vaid õhtuti põgusalt uurides, kas kõik sai tehtud või oleks millegi osas vanema tuge vaja.

Oled pidanud oma mürsikuga arvutu hulga vestlusi teemal, et teadmisi omandab ta ikka enda, mitte vanemate või õpetaja heaks. Oled sõlminud õppetöös edenemise ootuste osas üks jagu kokkuleppeid ning nõrkemiseni olnud olukorras, kus kokkulepped pole pidanud. Ikka läheb selsamal, kontaktõppes nii vahval ja nutikal, uuele avatud ja laia silmaringiga lapsel kaugõppel olles täiesti käest ära. Särasilmsest õpilasest saab noruspäine teismeline, kelle tahe avastada ja uurida on asendunud apaatia ja ükskõiksusega.

Oled vanemana võtnud appi kõik oma tööalases karjääris omandatud oskused: olnud aktiivne kuulaja, peegeldanud ja mõistnud tema muresid, kasutanud coachingu võtteid, aga kõike seda on krooninud ebaõnnestumine. Lapse tegemata tööde kuhi aina kasvab, sest õpimotivatsioon on miinuses ja enesejuhtimise oskuseid vajaka.

Ainus, mis vanemana rõõmu valmistab, on see, et koolivahetus on lahendanud vähemalt osad tervisemured, vaim on aga distantsõppest taaskord habras. Teismeline istub arvuti taga, eKool on lahti, justkui nagu õpiks ka, aga tehtud ei saa midagi. Jaokaupa teeb ühte, tükati teist õppeainet. Samal ajal tõmbavad tähelepanu juutuuberid, tiktokkerid ning mängud, mis on jäänud ainsaks keskkonnaks, kus oma sõprade ja klassikaaslastega kohtuda ning elada maailmas, kus koroonat pole olemas.

Hiilivalt on lastel tekkinud ekraanisõltuvus. Kui varem püüdsid neid telerist, arvutist ja nutitelefonist võimalikult palju eemal hoida ning suunata mõistuspärasemale tegevusele, siis nüüd on arvutist ja nutitelefonist saanud kaugõppe lahutamatu osa. Kõiki kooliasju tuleb suuresti teha või esitada hindamiseks mõne digivahendi osalusel ning tähelepanu hajub justkui salamisi.

Möödunud nädalal alustanud ETV uues saatesarjas "Kool minu kodus" said sõna abituriendid, kes rääkisid ausalt enda distantsõppe perioodil kogetud raskustest. Kuidas ekraaniaeg telefonis aina kasvas võrdeliselt tegemata koolitööde hulgaga. Need olid lood ennastjuhtiva õppimise oskuste omandamisest täisealistelt noortelt. Mida me peaksime ootama lastelt, kes on abiturientidest poole nooremad?

Me ei ole üksi

Ühel päeval tunned sa end lapsevanemana täieliku dinosaurusena, sest sa ei orienteeru enam sugugi lapse õpikeskkondades. Virtuaaltunnid mitmes erinevas kanalis, kodutööd peale eKooli veel mingisuguses Google Classroomis, mille olemasolust sa alles nädal tagasi teada said. Lisaks on see keskkond on inglise keeles ning seda võõrkeelt teist aastat õppivale lapsele peab olema ühemõtteliselt selge kohustus, mis peitub sõnade assignment, announcement, material ja hand in taga.

Ka sinna eKooli on võimalik jätta lapsele kodutöid mitmesse kohta, sest aasta jooksul ei ole suutnud koolipere omavahel kokku leppida, kas kodutööd käivad tunnikirjelduse või ülesannete alla. Telefonirakenduses tuleb kodutöid otsida hoopis kalendri alt. Ühel raskemal päeval võtad oma telefonist eKooli teavitused lihtsalt maha, sest ei jaksa kolme lapse teavituste nõiakatlas enam kaasa lüüa.

Nii palju, kui on lastel õpetajaid, on neil erinevaid õpetamise meetodeid ning orienteerumine selles korratuses ei ole kergete killast. Mõnes aines on link, kust videotundi tulla kogu aeg sama, mõnel on see igal korral erinev ning selgub vahetult enne tunni algust. Sobivat linki palub õpetaja otsida lapse varasemate e-kirjade hulgast ja sa tunned iga minutiga, kuidas su vaimujõud raugeb.

Ühel päeval on lapse e-koolis loovülesanne teha õues lumememm, aga lumi sulas ära juba nädalapäevad tagasi. Üha sagedamini juhtub, et kunstiõpetuse kodutöö jääb üldse tegemata, sest teiste ainete õppimine on lapse pooleks päevaks arvuti taha aheldanud ning sul pole südant sundida teda veel pajutibude õlipastelli tegema, kuigi õpetaja on vaeva näinud ja selle tegemiseks kümnerealise juhendi kirjutanud.

Ühe teise õpetaja puhul oleks täpsem juhendamine pigem teretulnud, sest hetkel on pedagoogi ainus meetod lasta õppuril 99math.com keskkonnas aja peale matemaatikaülesandeid lahendada.

Ühel reedeõhtusel momendil, kui oled lõpetanud järjekordse viiepäevase koduõppe maratoni, võtad kogu vapruse kokku ja kirjutad lapse uuele klassijuhatajale, et raske on. Kirjeldad lehekülje pikkuses kirjas kogu vanemate frustratsiooni ja lapse kurvameelsust. Ootad sellele kirjale vastust ehk uue nädala algul, aga hingekosutavaks üllatuseks tuleb julgustav vastus lubadusega meid toetada juba järgmisel hommikul. Siit saab ainult paremaks minna.

Miks ma seda kirjutan? Eeskätt küllap teistele lapsevanematele, kes end selles palaganis ära tunnevad. Et nad teaksid, et tundes end võimetuna, väsinuna, ärevana ning eelkõige siiralt murelikuna oma laste pärast, ei ole nad üksi.

Ka seepärast, et lapsevanemate hääl on distantsõppe teemaderingis võrreldes poliitikute, õpetajate, koolipidajate või haridustehnoloogidega jäänud pigem tagasihoidlikuks, kuigi just lapsevanemad on need, kes on distantsõppe formaadist kõige enam mõjutatud. Küll aga on praegu see moment, kus meie hääletus meid ei kaitse. Ainus võimalus olla kuuldud, on kõneleda.