Tervisekriis - valitsuse otsused, ootamatult haigestunud laps või õpetaja. Poolest päevast või üleöö tuleb ümber korraldada paljude tegevus: lastel ja lapsevanematel, õpetajatel ja toetaval personalil. Koolis õnneks ei ole küsimus elus ja surmas, kuid pingeid, segadust ja muret on üksjagu.

Andsin oma abikäe eesliinile, sinna, kus ootamatult abi vajati. Värskest kogemusest johtuvalt ning juba kümnendi ja enam koolis käivate laste vanemana tuleb tõdeda, et kriisis on võimendunud probleemid, mis on olnud lahenduseta või piisava tähelepanuta juba enne kriisi.

Koolis napib loovat ja kaasaegset ruumi nii lastele kui ka õpetajatele

Ruumikitsikus, mis pärsib erinevate õppemeetodite kasutamist; garderoob, kus riietele ja lastele napib ruumi; ebapiisav ventilatsioon. Kriisi ajal on rõhutatud, et viiruse leviku ärahoidmiseks on ruumides vaja puhast ja värsket õhku. Lapsed vajasid hea enesetunde ja mõtlemise aktiivsuse hoidmiseks piisaval hulgal hapnikku ka enne kriisi.

Päevakorras on mure, et garderoobide ja vahetunniruumide kitsikuses ei ole võimalik distantsi hoida. See, et külakuhjas lapsed ja riided ei peaks olema igapäevane normaalsus, on kriisitagi selge.

Viimaste aastate trend on olnud avatud kontorid, koosloome, põnevad lahendused – pallimered, pehmed nurgad, linnulauluruumid jms. Õpetajatele ja õpilastele on antud suurepärane võimalus juba aastakümneid töötada avatud "kontoris"ehk klassiruumis ja õpetajate toas, mis sarnanevad põhiolemuselt Lutsu-aegse koolikeskkonnaga.

Klassiõpe, tunniõpe, kontaktõpe, toetatud õpe, individuaalõpe, süvaõpe, iseseisev õpe, koduõpe, põimõpe, hübriidõpe, e-õpe, distantsõpe jne. Õpetaja vurritab nende kõigi vahel ja mitte ainult kriisi tõttu, vaid mitmekesised õppimisvõimalused on praeguse kooli argipäev, mida keskkond ja vahendid peaksid toetama.

Suurepärane on see, et klassis on tava- ja digitahvel ning tehnika toimib klassis tõrgeteta. Digivahend on õpetaja laual, kuid igale lapsele erinevates tundides samaaegselt koolilauale ei jagu. Kriisi positiivse tulemina on koole varustatud süleritega ning õpetaja saab töövahendid tunniks broneerida, kui keegi ei ole ette jõudnud. Samas võiks aineklassid ja laste õppekohad vähemalt kolmandast kooliastmest alates olla varustatud püsiva lahendusega.

Õppevahendid on raamat, töövihik ja vihik; digiraamat ja -töövihik; mõned testid EIS-i ja EKI kodulehel ning erinevates keskkondades, mida veebist leiab ja õpetaja ise koostab. Kus taustaks ingliskeelne foon või muu eklektika sõltuvalt keskkonnast – emakeele tunnis sellega ei veena, et ilus emakeel on ka tulevikus oluline!

Miks ei võiks olla üks paindlik ja erinevatest moodulitest koosnev riiklikule õppeprogrammile vastav keskne baaslahendus, mis käib ajaga kaasas? Lahendus, mis arvestab erinevate kooliastmete ja õppeainete riiklikku programmi – digiraamatud, digitöövihikud, harjutusülesanded lapsele iseseisvaks tööks. Sealjuures erinevate raskusastmetega samal koolitasemel, et võimaldada väljakutset tugevamatele ning toetada nõrgemate tahet edasi minna.

Õpetajal võiks olla erinevaid lähenemisi võimaldavad materjalid ja testimise võimalused. Loomulikult automaatkontrollid, koos juhistega, mis lähtuvad eksimustest. Põhikooli keskkond, kus säilib lapse, lapsevanema ja õpetaja jaoks vastava aine olulisem ajajoonel läbi aastate, et sisukalt lapse edenemist toetada.

Praegu on erinevates süsteemides, erineval tasemel natuke ühte ja natuke teist, kuid last, õpetajat ja ainevaldkonna põhiprogrammi toetavat tervikut mitte.

Eesmärk ei ole digirohkus, vaid läbikomponeeritud lahendused

Digilahendus ei ole koopia pabertöövihikust, vaid mitu-mitu sammu sealt edasi.

Lihtne näide praktikast – teen mina lastega teadmiste kontrolli kasutades selleks digiõpiku harjutust, milles osaliselt ka automaatkontrollitavad ülesanded. Väga hea, peaks ju kõigile olema lihtne, kiire ja mugav lahendus väikeseks teadmiste vahekontrolliks.

Praktikas aga selgub, et tööde kontrollimiseks ja tagasiside andmiseks kulub ikkagi vähemalt pool tundi lapse kohta. Kuigi automaatkontroll tuvastab vea, ei anna ta lühidalt ja selgelt lapse vanuseastmele sobivat selgitust, mille vastu eksiti või miks see vastus on vale – teadmiste kontrolli eesmärk ei ole hinnet panna, vaid hinnata edenemist ja tulevikupingutust sihistada.

Erinevad digilahendused võivad toetada individuaalset lähenemist, kuid võib juhtuda, et nõrgemad jäävad piisava toeta ja tugevamad piisava tähelepanuta. Meie lapsed ja lapsevanemad ei tunne ennast ülemäära tugevalt üksi õppides. Eriala tundev metoodiline lähenemine on arengu toetamisel oluline, rääkimata sellest, et aktiivses koosloomes jäävad asjad paremini meelde.

Kuidas praktikas realiseerub minu soov päriselt iga last märgata?

Mida laps hästi oskab, kus arendamist vajab, millised on tema stiimulid? Olen tunnis kohal sada protsenti. Põrgatan mõtteid ja teeme sööte vastastikku ja lapsed omavahel, ikka selleks, et tunnis püsiks aktiivne kaasamõtlemine, et täheortograafia ei tunduks surmigav või lauseehitus oleks nagu huvitav vestlus.

Tööde kontrollimisel püüan leida eksimuste mustreid, siis tean, mida juurde vajab klass kui tervik ning mida tagasisidestada igale lapsele just tema soorituse osas. Ma ei taha neid muuta ühetaolisteks.

Hea tulemus on see, kui nad säilitavad neile omase stiili, tundevarjundi ja mõttevoo, kuid teevad seda ilusas emakeeles. Ma ei taha, et nad mõtlevad ja kirjutavad minu mõtteid. Soovin julgustada neid avaldama omi mõtteid.

Selleks kõigeks peab jääma õpetajal hingamisruumi, mis hoiab aju värskena ja naeratuse näol. Kui aineõpetajal on viis klassikomplekti lapsi, et saada kokku täiskoormusega kontakttundide hulk nädalas, siis tähendab see 100 – 150 last, kelle edenemist iganädalaselt jälgida, kellele anda individuaalset tagasisidet, keda märgata.

See ei ole võimalik, ei paberil ega digilahendustega, sest see ei ole formaalne suhe. See on arengusuhe, mis rikastab osapooli ning toetab laste  enesekindlust ja arengut. Mina olen abiks nelja kontakttunniga nädalas ning ca 40 lapse arengutugi.

Aga proovige järgi, ka neljakümne läbimõeldud retsensiooni kirjutamine on paras väljakutse. Igale tööle vähemalt pool tundi, teeb kokku 20 tundi ja see on ainult üks lühike tekstiloome. Kui mul oleks täiskoormusega kontakttunde nädalas, siis kuluks aega 50-75 tundi!

Loodan siiralt, et erinevate tegevuskavade uuendamise juures saab toetust ja rahalist katet korduvalt räägitu, et kontakttundide hulk õpetaja täiskoormuse kohta nädalas peaks olema väiksem. Ühelt poolt ei ole tasakaalus töökoormus, vastutus ja palk, kuid teisalt ei ole võimalik selle koormusega tagada lastele sellist õpetajat nagu nad ootavad ja milleks neil on õigus.

Lisaks tasub toetada uute õpetajate kooli tulekut ja kooli jäämist, et algaja õpetaja võiks näiteks kaks esimest aastat töötada poole või kolmveerand koormusega, kuid palka saada täiskoormuse eest. Ikka selleks, et õhinaga pühendumisel ei toimuks läbipõlemine, aga püsiks võimalus rahaliselt iseseisvalt toime tulla.

Millist õpetajat lapsed ootavad ja soovivad?

Küsisin seda oma üheksandikelt meie esimesel kohtumisel. Õpetaja ei tohiks lapsi alandada, olla vaenulik, agressiivne, pahatahtlik, ebaõiglane, liiga karm, närviline, tõsine, arglik, pessimistlik, surmigav ja ükskõikne.

Õpetaja võiks olla sõbralik, mõistev, selline, kes selgitab hästi, rõõmus ja lõbus, huvitunud, kaasahaarav, heatahtlik, abivalmis, otsekohene, nõudlik, enesekindel, energiline, õpihimuline, tark, kultuurne ja kaasajaga kursis.

Täiesti mõistetavad ootused. Mina soovin oma lastele selliseid õpetajaid ja usun, et iga õpetaja soovib olla just selline õpetaja. Selleks, et see oleks päriselt võimalik, peab väärtustama õpetaja kui lapse arengu toetaja rolli, peab tõusma õpetaja palk ning peab mõtestatult arenema terviksüsteemis põhikooli õpilast ja õpetajat toetav õppekeskkond.