Harri Tiido: Vene raha ja selle mõju USA-s ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Vene raha. Kõigi eelduste kohaselt ei ole kellelgi selget ettekujutust Venemaa tegelaste raha ja selle mõju ulatusest Ameerika Ühendriikides, märgib Tiido.

USA uut presidenti Joe Bidenit on ennustatud olema Venemaa suhtes kriitilisem kui seda oli Donald Trump, kes mingil põhjusel vältis Kremli kritiseerimist. Kuid suure tõenäosusega on ka Bidenil vaja Moskvaga suhteid hoida, kasvõi relvastuslepete plaanis.

Aga nende suhete foonil on veel üks asjaolu, mis võib USA-s mõju omada, nimelt Vene raha, pluss investeeringud.

Venemaal ei ole omand kaitstud

Mullu novembris avaldas USA mõttekoda Atlantic Council raporti teemal "Kaitstes USA-d Venemaa tumeda raha eest". Autoriteks paljudele Venemaa teemast huvitatuile tuttav Anders Aslund ja Julia Friedlander. Usutluses raadiojaamale "Vabadus" hindas Anders Aslund Venemaalt alates 1990. aastast välja viidud raha summaks umbes triljon dollarit – üsna ulmeline summa. Tema sõnul lahkus Venemaalt aastas keskmiselt 30 -40 miljardit.

Põhjus oli ja on tegelikult selles, et Venemaal ei ole omand kaitstud ja seetõttu paneb iga tervelt mõtlev ärimees, kuid ka muidu suli või korrumpeerunud riigiametnik suurema osa teenitust-varastatust või väljapetetust ikka hoiule kusagile mujale kui kodumaa.

Raporti autorite hinnangul olid algul raha hoidmiseks paslikud kohad, nagu Küpros, kuid seal läks asi pingeliseks rahvusvahelise surve tõttu ja edasi tulid juba sellised hoiukohad, nagu Kaimanisaared, Briti Neitsisaared, London ja Delawari osariik USA-s, elik kohad, kus oli võimalik anonüümsus ja rahapesu. Muide, rahapesu osas on raportis Moldova, Läti ja Leedu kõrval leidnud äramärkimist ka Eesti, konkreetsemalt Danske Panga juhtumiga.

Küprosel oli näiteks 2013. aastal Vene raha otseinvesteeringute näol 36 miljardit dollarit, ehk 150 protsenti saareriigi rahvuslikust koguproduktist. Suur osa Küprosele läinud rahast naases jutumärkides "välisinvesteeringuna" tagasi Venemaale, kuid juba uues staatuses.

Üks vene raha lemmiksihtmärke näikse olevat, vähemalt vahepeatusena, Kaimanisaared, kus 60 000 elaniku kohta on 158 panka. Suuremate Venemaa oligarhide raha puhul tähendab pesuskeem harilikult 20 – 30 anonüümset offshore-firmat, millede kaudu raha liigutamisega püütakse tagada tegeliku omaniku anonüümsus.

USA-sse jõuab vene raha tihti läbi Delaware'i osariigi, kuna sealne seadusandlus võimaldab kõige kergemini riiulifirmade anonüümset tegevust. Jutuks olnud rahad, mis ka USA-sse on liikunud, puudutavad eelkõige finantsinvesteeringuid, kuid lisaks sellele on veel üks Venemaa rikaste meelistegevus, nimelt kinnisvara soetamine ja seda summat ei ole praeguseni veel välja selgitatud.

Anders Aslund märgib, et Läänes olevast rahast umbes neljandiku triljonist dollarist kujutab Putini, vendade Rotenbergide, Gennadi Timtšenko ja Vladimir Kovaltšuki raha. Küsimus ei ole ainult raha päritolus, vaid ka selles, milleks seda kasutatakse.

USA kodanike peale piirangute hammas ei hakka

2016. aasta presidendivalimiste kontekstis on juba olnud piisavalt juttu Venemaa katsetest valimisi mõjutada. Nii mõnigi suure raha omanik on annetanud vabariiklike poliitikute kampaaniatesse ja tihti on see täiesti seaduslik tegevus, sest annetaja on vormiliselt USA kodanik, nagu näiteks Lev Blavatnik, USA kodanik aastast 1984.

Sellised "kohalikud kodanikud" on Vene rahale väga vajalikud, kuna nii mõnedki oligarhid ja nende firmad on praeguseks sanktsioonide all, aga USA enese kodanike peale nende piirangute hammas ei hakka.

Anders Aslund toob ka tuntud näite Vene alumiiniumigigandi Rusal juhtumist. Rusal kuulub sisuliselt Oleg Deripaskale. Asi on siiani segane, väidab Aslund, sest sanktsioonid Rusali suhtes tühistati põhjendusega, et need mõjutasid negatiivselt alumiiniumiturgu.

Samal ajal juhitakse tähelepanu, et Rusal lubas investeeringuid Kentucky osariiki, mis on mõjukate senaatorite Mitch McConnelli ja Rand Pauli koduosariik. Jutt oli 280 miljoni dollari suurusest summast ja nagu öeldakse: "money talks".

Üks USA probleeme ongi selles, et seal on miljoneid ettevõtteid, mille tegelik omanik ei ole teada. Ja see kujutab ka poliitilist ohtu, kuna läbi nende ettevõtete suunatud toetuste on võimalik osta ka poliitilist mõju.

Kõigi eelduste kohaselt ei ole kellelgi selget ettekujutust Venemaa tegelaste raha ja selle mõju ulatusest Ühendriikides, kuid olukorra muutmiseks on eelkõige vaja poliitilise tasandi tahet. Kongressi mõlemas kojas võib aga juba praegu olla mitmeid poliitikuid, kellede valimiskampaaniat nii või teisiti rahastati välisriikide rahavoogudega.

Midagi siiski liigub, kuna mulluse aasta lõpul suunati kongressi eelnõu, mille kohaselt peavad ettevõtete tegelikud omanikud riiklikus registris peegelduma, sarnaselt kaks aastat tagasi Euroopa Liidus vastu võetud direktiiviga. USA-s jääksid need andmed küll avalikust infost kõrvale, kuid korrakaitseorganid saaksid võimaluse näha ettevõtete tegelikke kasusaajaid.

Asi seegi, midagi liigub ja nüüd jääb üle vaid oodata ja vaadata, kuidas Joe Bideni administratsioon seda teemat käsitlema hakkab. Vene raha on probleemiks mujalgi, sest see kipub riigist lahkuma ja mujal kodu leidma koos kergelt saadud raha omadusega olla kasutatud ka poliitilisteks sihtideks. Venemaal on raha ja võimu seos liiga tihe, et neid eraldi käsitleda.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: