Ilmar Raag: legend kriisikommunikatsioonist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ilmar Raag.
Ilmar Raag. Autor/allikas: Kairit Leibold

Praeguseks hetkeks oleme poliitilise kommunikatsiooniga jõudnud selleni, et tõenäoliselt on juba tekkinud infomull, milles poliitikud ja poliitikaajakirjanikud vastastikku reguleerivad kriisi, samal ajal kui enamik inimesi lahendab probleeme täiesti teises infoväljas, kirjutab Ilmar Raag, analüüsides strateegilise- ja kriisikommunikatsiooni praegust toimimist.

Ma olen kakskümmend aastat olnud seotud kommunikatsiooniga ja üha enam tundub mulle, et me peaksime nullist alustama. Ühtviisi eksivad  need, kes loevad PR-i musta maagia südameks ja liiga palju ka need, kes usuvad nagu kõik sõltuks ainult osavast sõnaseadmisest.

Praegune koroonaviiruse pandeemia on tunnetuslikult ühtedele tühi paanikamull ja teistele liiga vähese kommunikatsiooni vili. Ma ei usu, et kummalgi poolel oleks päriselt õigus.

Mis mõjutab inimeste käitumist?

2017. aasta ID-kaardi kriisi ajal tundus ajakirjanduse põhjal, et Eesti e-identiteet on saanud ränga hoobi. Skandaal tõusis taevani, aga kui skandaalile järgneva kuu jooksul vaadata sertifitseerimiskeskuse andmeid eesti inimeste käitumise kohta digiallkirjade andmisel või digitaalsete teenuste autentimisel, siis ei olnud näha mingeid muutusi.

See, mida peeti skandaaliks, toimis ainult teatava tehnointelligentsi, valitsusasutuste ja ajakirjanduse mullis. Seejuures oht oli reaalselt olemas, seda kommunikeeriti, aga enamik inimestest ei lasknud ennast sellest häirida.

Omamoodi täpselt vastupidise näite pakkus 2015. aasta rändekriis, mil Eestis oli rahvusvahelise kaitse taotlejaid vaid paarisaja ringis. Peavoolumeedia väljaanded olid tookord pigem liberaalsed ja valitsust kritiseeriti avatuse poliitika passiivsuse pärast. Kummatigi näitas juunikuine avaliku arvamuse uuring, et üle poole Eesti elanikest olid migratsiooni vastu, isegi siis, kui selle täpseid detaile ei teatud.

Kus tookord toimus migratsioonivastase ühtsustunde kinnistumine? Loomulikult sotsiaalmeedias. See tähendab, et faktiliselt täpsem, aga ideoloogiliselt paljudele liiga liberaalne ajakirjandus ja valitsuskommunikatsioon ei omanud suuremat mõju, kui faktiliselt rohkem desinformatsiooni sisaldav sotsiaalmeedia, mis lihtsalt väljendas ideoloogiliselt sobivamat hoiakut.

Neist näidetest kooruvad välja kaks järeldust.

Esiteks: kriiside ajal elavad inimesed väga erinevates mullides. Üldjuhul elavad poliitikud, juhid ja ajakirjandus ühes kõlakojas, kus üksteist üles köetakse. Teine, umbes sama suur grupp elanikkonnast, umbusaldab aktiivselt eliiti ja radikaliseerub omakeskis sotsiaalmeedias ja lõpuks on inimesed, kellel on kõigest ükskõik. Neid viimaseid on tihti kõige rohkem.

Teine järeldus on veelgi tõsisem – inimeste käitumisharjumuste muutmiseks on enamasti vaja palju rohkem kui verbaalset või pildilist kommunikatsiooni. Sisuliselt toimib ainult kahte tüüpi meetmed: kas keskkond inimese ümber muudetakse selliselt, et nad ei saa seda enam eirata või tekib inimesel konkreetne hirm oma elu või heaolu pärast.

Näiteks sõja ajal kolivad inimesed tihti lähenevate lahingute hirmus kodust ära. Idealistlikult võib ju loota, et inimene muudab oma käitumist ka positiivse eeskuju ajendil kasu saamise eesmärgil, aga praktika osutab, et taoline käitumismuutus on tunduvalt aeglasem kui eelpool mainitud negatiivse mõjutamise punktid.

See tähendab, et kriisikommunikatsioonis on propaganda suhteliselt vähetõhus, ehkki mitte täiesti kohatu, kui mõelda sellistele sotsiaalpropaganda loosungitele nagu "Peske käsi!" või "Hoidke üksteist!"

Tunduvalt olulisem on tegudepõhine strateegiline kommunikatsioon. See koosneb alati kahest osast: kõigepealt mingi tegu, mida on võimatu ignoreerida (näiteks koolide sulgemine) ja seejärel sellest teavitamine ja seletamine sihtgruppidele.

Koroonaviiruse kriisi eripärad

Käimasoleva kriisi peamiseks eripäraks oli dramaatiliste sündmuste vähesus. Vähemalt kriisi esimeses faasis. Praegu ei ole enamik Eesti inimesi veel ise puutunud kokku ühegi COVID-19 haigega. Kõik, mida me kardame, on seotud prognoosimisega ja sellest tulenevate tegudega.

Olukorra teeb veelgi hullemaks selle kriisi teine eripära: peamine risk ei peitu mitte inimeste surmades, vaid tuletuslikus kahjus, mille puhul on kõige olulisem pandeemia majanduslik hind. Seda on aga veelgi keerulisem ennustada, sest me räägime nüüd prognoosi prognoosimisest.

Täiesti ratsionaalne analüüs ütleks, et kulutused, mida riik teeb koroonaviiruse mõju vähendamiseks, peavad olema väiksemad kui kahju, mis tekiks siis, kui riik ei teeks mitte midagi. See on aga teema, mille puhul isegi ekspertide seas on raske leida täpselt ühesugust arusaama.

Sisuliselt jääb meile lõpuks ainult üks indikaator – viirusesse haigestunute hulk peab vähenema või kaduma sootuks. Kuid seda, kas tehtud kulude hulk või toodud ohvrite arv oli optimaalne, ei saa me iial teada. Kõik kokku on see täiuslik retsept halvimate inimomaduste avaldumiseks. Nii nagu õudusfilmide teooria ütleb, et kui te kurjust ei mõista, tundub see palju hirmsam, kui äraseletatud kurjus.

Lõpuks kolmas eripära ja see on seotud dramaatikaga, mis tuleb kriisireguleerimisest. Näiteks lugu Poola piirile kinni jäänud eestlastest. Enamiku inimeste elu see lugu ei muuda, vaid läheb nii öelda päriselulise vaatemängu kategooriasse.

Saate aru, et see on küüniline hinnang, sest muidugi puudutab see lugu paarisadat Eesti inimest reaalselt, kuid kõik ülejäänud sajad tuhanded eestlased elavad nendele sündmustele kaasa kui vaatemängule, mis kujundab laiemaid suhtumisi.

Omal viisil on juba ette selge avalik narratiiv, mille põhjal võiksin ajakirjanduses ette kirjutada artiklid sündmustest, mis paratamatult juhtuvad. Näiteks esimese koroonasurma teade, seejärel hammasrataste vahele jäänud inimese kaebelugu, seejärel pankrotti läinud firma lugu koos tööta jäänud inimeste lugulauluga.

Kui esimesse nädalasse mahub kiidulugusid vapratele vabatahtlikele ja arstidele, siis teise nädala lõpust hakkavad domineerima juba lood liiga jäikadest ametnikest. Seejärel paljastuslood Eesti kriisireguleerijate ebakompetentsusest.

See üks automaatse narratiivi kujunemine on nähtus, mis viib meid järgmise teemani.

Uudiste ajakriitika kriitika

Kui praegust kriisi iseloomustab pöördepunktide vähesus, siis inimeste uudistetarbimine on liikunud vastupidiselt järjest suurema meediadramaatika suunas. Uudistemeedia tarbimine näitab, et suures osas on tegemist nn "vaatemängu ühiskonna" nähtusega. Omamoodi paradoksaalselt ei ole see sündinud mitte lihtsalt uudishimu kasvu tõttu, vaid selle on tinginud tehnoloogia areng.

Umbes 2002. aastal kuulsin mina esimest korda väljendit – "Online journalism killed journalism" (online-ajakirjandus tappis ajakirjanduse). Selle fenomeni ilmekaks eelkäijaks oli televisiooni "breaking news" formaat. Alguses tähistas see nähtus ootamatut olulist sündmust, kuid telekanalid said aru, et uudisteärevus on ka hea reitingumagnet.

Seetõttu olid näiteks 1999. aastal, kui John Kennedy Jr kukkus eralennukiga Atlandi ookeani kohal alla, USA uudistesaadetes ajakirjanikud ookeani kaldal, kes kordasid aina, et "Jääge meiega, niipea kui on uudiseid, toome neid teieni." Aga enne kui lennuki rusud üles leiti, jõuti taolist erakorralist mittemidagiütlevat uudistesaadet eetrisse lasta kümneid kordi.

Nii nägime, et uudisesaate sisu ei sõltunud mitte uuest informatsioonist, vaid vajadusest alles hoida vaatajate tähelepanu ja reitingut. Interneti tulekuga sama fenomen süvenes, sest erinevalt ajalehtedest võis inimene nüüd ühe päeva jooksul mitu korda tagasi pöörduda oma lemmiklehe juurde, et midagi uut otsida.

Iga tema tagasipöördumine moondus aga klikiks, mille eest oli võimalik müüa reklaamiaega. See aga tähendas omakorda, et iga hinna eest oli vaja toota mingit uut meediasisu, et inimese uudistenälga rahuldada. Kas ka tegelikult sellisel hulgal olulisi uudiseid on? Muidugi mitte.

Selle väite tõestuseks on uudise ajakriitilisuse test. Kui uudis ei muuda inimese elus midagi või kui uudise tähendus oleks talle täpselt sama homme, ülehomme või ka nädal aega hiljem, siis meil tegelikult ei ole tegemist nn elutähtsa uudisega. Kas see on hukatuslik nähtus? Ilmselt mitte, sest iseenesest ei ole inimeste uudishimu ju midagi halba.

Sisuliselt toob uudiste devalveerumine kaasa edastatud informatsiooni kvaliteedi kahanemise. Ajakirjanikud ei jõua kõiki fakte kontrollida ja teisalt survestavad nad riiki välja andma toorest informatsiooni, mis tekitab segadust.

Toon näite. Näiteks alustab tööd valitsuskomisjon, mis peab välja töötama majandust turgutavad meetmed. Kahtlemata tahavad ajakirjanikud kohe teada, millised need meetmed on. Varem või hiljem jõutakse egotrippe armastava ministrini, kes viskab õhku mõned killud poolikust plaanist, millele kõik osapooled ei ole veel andnud kooskõlastust. Ja siis selgub natukene hiljem, et meetme sisu kujuneb siiski erinevaks esialgu ministri väljaöeldust.

Kes on süüdi? Kas ajakirjanik, kes igal juhul tahtis saada esimest informatsiooni, isegi kui sellel puudus ajakriitiline väärtus, või minister, kes tahtis iga hinna eest pildil püsida, või siis hoopis ametnik, kes üleüldse ministrile poolikust tööst rääkis?

Tulemuseks on infomüra, mida aga päriselt pahaks ei panda, sest vaatajanumbrid näitavad, et inimesed on kriisi ajal erakordselt varmad haarama iga infokildu. Kui tavaliselt vaatab "Aktuaalset Kaamerat" 120-150 tuhat vaatajat, siis nüüd, laupäeval, pärast eriolukorra väljakuulutamist, kerkisid vaatajanumbrid pea veerandi miljonini. Lakke tõusid ka kõikide uudisteportaalide lugejanumbrid.

Huvitav on aga vaadelda näiteks AK päevaste ja õhtuste uudiste sisu. Ilmneb, et ajakriitilisi uudiseid olulisel hulgal juurde ei tule, kuid kõigil on samal ajal tunne, et nad hoiavad kätt pulsil.

Reaalselt ilmneb kriisiaegses meediatarbimises inimeste omadus vaadata ühte ja sama uudislugu mitu korda järjest. Umbes nii nagu USA-s 9/11 järel korrati taas ja taas samu kaadreid tornide kokkukukkumisest ja neil oli alati vaatajaid. Samas ei olnud teisel ja kolmandal korral sama kaadri vaatamisel enam uudisväärtust. Me tegeleme sel hetkel millegi muuga.

See kõik kergendab jama levikut samal ajal sotsiaalmeedias.

Eesti valitsuse kriisikommunikatsioon

Juba selle aasta veebruaris kõlas siin ja seal sotsiaalmeedias kriitikat valitsuse kriisikommunikatsiooni kohta. Kuivõrd riigiametnikud kordasid pidevalt, et paanikaks ei ole põhjust, siis leiti koguni, et kommunikatsioon on hakanud juhtima valitsust.

See oli vildakas nägemus. Strateegilise kommunikatsiooni mõttes oli tegemist mittemidagitegemise faasiga, sest kommunikatsioon sõltub alati juhtimisotsusest. Kui ei ole otsust, mille tulemusena sünnivad teod, siis ei ole ja reaalselt midagi kommunikeerida.

Pigem nägime väga paljude kriiside tüüpilist esimest faasi, kus juhid ei tunne kriisi ära. Siinkohal võib endale lõputult soola haavale raputada, aga samas ei ole selles ka midagi erakordset. Kriiside esimest faasi iseloomustab alati suur sõjaudu. Tegelikult on see segadus nii suur, et igaüks, kes ei ole kriisireguleerimisega kokku puutunud ei suuda tavaliselt endale ettegi kujutada, et ka parimates süsteemides toimub korraks peataolek.

Kui lihtkodanik moondab selle udu konspiratsiooniteooriaks, siis valitsuse tasandil tunnistatakse, et tegemist on tundmatute faktoritega ajakriitiliste otsuste tegemises. Mida aga kommunikeerida olukorras, kus pool valitsust tahaks vennaarmu puudumise tõttu vastastikku üksteist ära kägistada ja teine pool ei ole kindel, milline on õige tegevuskäik? See on lahenduseta olukord, sest kriisikommunikatsiooni kuldreegel ütleb, et olukorra juht ei tohi kahelda. Tal peab alati olema plaan.

Lepime nüüd sellega, et kriisi esimene faas kandis Eestis mitteotsustamise pitserit ja see on kriiside puhul väga halb märk.

Samas, kui valitsus otsustas lõpuks välja kuulutada eriolukorra, siis oli tegemist strateegilise kommunikatsiooniga, sest tekkinud uus olukord hakkab koheselt mõjutama väga paljude inimeste elu.

Strateegiline kommunikatsioon omandas sellega ühtlasi kriisikommunikatsiooni funktsiooni. Uudis tuli viia inimesteni ja seaduse jõuga hakkas see muutma inimeste käitumist. Edasi läks aga asi kohati jälle lappama, sest tekkisid kriisidele nii tavalised infomullid või "kõlakojad".

Peamine ülesanne?

Kõige selgem on teooria tasandil asi strateegilise kommunikatsiooni elanikkonnakaitse osaga. Inimestel on palju küsimusi, kuidas oma eluga hakkama saada ja see ongi praegu riigi kommunikatsiooni peamine ülesanne.

Riigi meetmed ja otsused peavad arusaadaval kujul jõudma iga inimeseni ja inimeste mured peavad tagasisidena jõudma kriisireguleerijateni. Tagasiside on üks osa strateegilisest kommunikatsioonist.

Kui meetmed toimivad ja inimesed nendest aru saavad, siis on riigi usaldusväärsus tagatud.  Kuid siinkohal võib küsida testküsimuse – mis on see peamine käitumine, mida riik inimestelt ootaks? Või kas te teate, mida riik konkreetselt teilt ootab lähima kahe nädala või kuu aja jooksul?

Nagu võib ka eelmiste kriiside näidete varal arvata, ei toimi miski sajaprotsendilise efektiivsusega. Vastupidist loota oleks ebarealistlik. Ometi võib selgelt eristada juba tuttavaid probleemkohti.

Muutuvad olud – muutuvad otsused

Kõigepealt muutub olukord pidevalt viisil, mida ei nähtud ette. See tähendab, et aeg-ajalt on vaja eelmisi otsuseid tühistada ja võtta vastu uusi otsuseid. Selle näiteks oli COVID-19 testimise strateegia muutmine, kus massilisema testimise asemel asuti selgesõnaliselt kitsendama fookust riskirühmadele.

Kommunikatsiooni mõttes on see halb, sest tekitab erinevate sõnumitega infomüra, aga samal ajal oli see otsus tõenäoliselt vajalik ja mõistlik. Olukordade muutused on kriiside olemuslik osa.

Tundlik poliitiline kommunikatsioon

Tunduvalt keerulisem on lugu järgmisel tasandil, kus toimub poliitiline kommunikatsioon.

Jah, me ei tohi ära unustada, et samaaegselt riigi strateegilise kommunikatsiooniga toimub ka erakondlik poliitiline kommunikatsioon. Ja nüüd läheb asi käest ära.

Ühelt poolt näeb väga kiiduväärne avatud kommunikatsioon ette, et juhid annavad regulaarselt aru olukorrast. Iga päev on pressikonverentsid. Samas me teame juba ette, et see ei ole väga jätkusuutlik formaat, sest ilmselt juba kahe nädala pärast ei huvita valitsuse pressikonverentsid enam kedagi. Seda lihtsalt põhjusel, et kuna sündmusi on vähe, siis läheb jutt poliitiliseks või väga tehniliseks.

Poliitilise kommunikatsiooni oht taolises kriisis seisneb selles, et see raiskab inimeste tähelepanu ressurssi. Kuna infot on juba praegu liiga palju, tekib oht, et seda hulka ei suudeta seedida ja vajalik info kaob müra sisse ära.

Toome näiteks peaminister Jüri Ratase poliitilise avalduse riigikogus 12. märtsil, millest tõusis pahandus, sest ETV ei näidanud seda vabalevi otseülekandes. Kui aga hiljem küsida inimestelt, mis neile sellest avaldusest meelde jäi, siis peamiselt kehitatakse õlgu.

Tegemist oli sama informatsiooniga, mida ministrid tavaliselt esitasid oma pressikonverentsidel. Ajakriitilist väärtust oli pöördumisel samuti vähe, ning see ei sisaldanud ühte väga selget poliitilist sammu, mida inimesed oskaksid veel nädal hiljem ühe pöördepunktina meenutada. (Head lugejad, kas teie mäletate, mis oli selle pöördumise peamine sõnum?)

Stilistiliselt võib seda näidet jätkata olukordadega, mis kordusid mitmel pressikonverentsil, kus erinevad ministrid kordasid sama informatsiooni veidi erineva hääletooniga, sest igaüks neist näis esitavat etüüdi "rahva tegelikust juhist, kes vaid juhuse tahtel peab istuma ühe laua taga koos amatööridega."

Mul on hea meel, et ETV ei kandnud otsepildis üle peaministri 12. märtsi sõnavõttu, sest peaministri pöördumised tuleb jätta reaalselt pöördeliste sündmuste puhuks ja mitte neid devalveerida uudistesaate lahjendatud versiooniks riigikogust.

Poliitilised avaldused peavad kriisikommunikatsioonis alati sisaldama sümboolse kaaluga tegu. Kui me võtame praegu levinud loosungi "Nüüd peame kokku hoidma," siis muutuks see uudisväärtuslikuks alles siis, kui Mart ja Martin Helme suruksid Tanel Kiige kätt ja ütleksid, et matavad poliitilise võitluse kriisi ajaks maha. Ma vist ei ole seda veel näinud.

Samuti toimuvad uudistevaatemängu osana etendused, mis kajastuvad ajakirjanduses pealkirjadena "Kaalutakse laeva saatmist Saksamaale". Kriisikommunikatsiooni mõttes on see kahtlemata poolik ja isegi ohtlik pealkiri, sest see sisaldab võimalust, et kui laeva ikka ei saadeta ja siis tuleb seda otsust ka seletada ja juba ülesköetud ootused lõppevad pettumusega.

Vaid loetud tunnid hiljem tuleb teade, et "Eesti saadab laeva Saksamaale," mis on väga konkreetne uudis ja kindlasti osa kriisikommunikatsioonist, sest see uudis mõjutab inimeste tegevuste otsuseid.

Samas on kogu saaga Poola piiriga kokkuvõttes vääramatu loodusõnnetus. Infomüra iseloomustab praegu kõiki iseendasse tõmbunud Euroopa vürstiriike. Erinevad ametid annavad sulle erinevat infot, mis juba paar tundi hiljem ei päde. Selles suhtes on mul väga kahju välisministeeriumi ametnikest, kellel ongi reaalselt väga raske selle segaduse keskel mingit kindlat infot edastada, ilma et nad saaksid ausalt ära ütelda, et närviliste poolakatega ei olegi praegu võimalik mingit kindlat kokkulepet sõlmida.

Praeguseks hetkeks oleme poliitilise kommunikatsiooniga jõudnud olukorda, kus tõenäoliselt on juba tekkinud infomull, milles poliitikud ja poliitikaajakirjanikud vastastikku reguleerivad kriisi, samal ajal kui enamus inimesi lahendab probleeme täiesti teises infoväljas.

Sotsiaalmeedia ja valeuudised

Kõikide kriisikommunikatsiooni puuduste peegliks on inimeste spontaanne infovahetus sotsiaalmeedias. Rusikareegel praeguseks kommunikatsiooniks on see, et mida rohkem tehakse ainult tekstipõhiseid retoorilis-poliitilisi avaldusi, seda enam suureneb iseorganiseeruva kommunikatsiooni osakaal, mida kodanikud ise teevad sotsiaalmeedias.

Nüüdseks oleme ära näinud esimesed üle riigi käinud valeuudiste hood, mis annavad tunnistust sellest, et ühiskond laiemalt ei saa aru Eesti suurest plaanist eriolukorra raames. Kui inimesed massiliselt levitasid teadet justkui pandaks Tallinn kinni esmaspäeval, 16. märtsil kell 16, siis võib seda käsitleda ühtaegu nii hirmu- kui ka umbusu avaldusena.

Valitsuskommunikatsioon on ju seni pidanud väga head joont hoiatamaks ette mitmesuguste meetmete kehtima hakkamisest, kuid antud kuulujutu levimine näitas, et inimeste ettekujutuses võib valitsus otsuseid ka ootamatult vastu võtta.

Pange tähele, inimeste hirmufantaasias võib valitsus püüda kodanikke "lõksu püüda" võimalikult raskete olukordade tekitamisega. Need tavalised inimesed, kes sotsiaalmeedias seda valeinfot jagasid, näitasid, et nad ei saa aru valitsuskommunikatsioonist ega ka mitte üldisest kriisireguleerimisest.

Siinkohal tuleb aga kindlasti tunnustada riigikantselei stratkomi meeskonda, kes väga kiiresti suutis korraga mitmes kanalis seda kuulujuttu ümber lükata.

Õppetund meile kõigile seisneb selles, et taoline kuulujutt võis pahatahtliku mänguri jaoks olla vaid test, et järgnevalt palju ohtlikumate teemadega lagedale tulla. See omakorda tähendab, et kaasaegse kriisikommunikatsiooni ühe osakonnana peab kindlasti toimima reaalajas meedia ja sotsiaalmeedia monitooring. (Võin kinnitada, et see toimib.)

Prantsusmaa eelmiste presidendivalimiste aegu küberruumis toimunud inforünnakute puhul hindasid sealsed analüütikud, et pahatahtlik kuulujutt või infooperatsioon saavutas oma leviku tipu umbes 1,5 tunniga.

Kuulujutu temaatika puhul tuleb arvestada, et selle põhjused võivad olla ka väga banaalsed. Kuulsin versiooni, et alkoholikeelu kuulujutu taga olid inimesed ühest alkoholimüügifirmast, kes soovisid, et ka nende poodi tabaks sarnane müügikäibe tõus, mis tabas muid poode tualettpaberi paanikaga. Seega alkoholikeelu kuulujutu levitamine oleks olnud kui turundusnipp, et inimesed alkoholilaod enne tühjaks teeksid, kui neil raha taskust päriselt otsa saab.

Prognoos lähitulevikuks

Kahtlemata läheb olukord lähinädalatel halvemaks. Kui esimese nädala jooksul on inimesed arusaavad, siis teise nädala sees hakkab juba toimima frustratsioon, kuna nähtavaid dramaatilisi võidumärke ei tule kohe. Frustratsioon tähendab vastastikkuste süüdistuste võimendumist ja enese painete väljaelamist ümbritsevate peal.

Kui autoritaarsetes riikides sõltub kriisi reguleerimine inimeste valmisolekust drakoonilisi käske täita, siis Eesti suguses riigis sõltub kõik lõpuks kodanikuühiskonnast, mis adapteerub kehtivate reeglitega terve mõistuse baasil. See tähendab, et omamoodi on olukorra võti horisontaalsel ja konstruktiivsel suhtlusel.

Kui ma saaksin midagi soovitada, siis tähendaks see võõrutuskuuri sotsiaalmeediast ja üldise meediatarbimise vähendamist, sest midagi tujutõstvat sealt lähitulevikus ei tule. Kui te aga tahate end eluga kursis hoida, vaadake ainult kord päevas ERR-i uudiseid ja vältige seejuures kõikide ministrite poliitilisi avaldusi.

Heitke pilk Postimehe ja Delfi-Päevalehe-Ekspressi veergudele, aga ärge lugege ühtegi sõna poliitikute kommentaaridest. Seevastu lugege hoolikalt läbi kõik valitsuse otsused, PPA ning terviseameti korraldused ja soovitused.

Seejärel suhelge informatsiooni kinnitamiseks ainult nende tarkade inimestega, kellel varem on alati õigus olnud. Taolisi inimesi ei ole kellelgi rohkem kui kaks kuni neli. Kogu ülejäänud aeg suhelge oma perega, lugege raamatuid, looge uusi start-up lahendusi ja varem või hiljem algab elu jälle otsast peale.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: