Kätlin Konstabel: süüdistamine ei tee kellegi elu lihtsamaks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Kriitika saab olla lahmiv ja saab olla asjakohane. Asjakohaseks teeb kriitika valdkonnaga kursis olemine. Aga olgugi süüdistamine üks kriiside klassikalisi faase, ei tee see kellegi elu lihtsamaks, kirjutab Kätlin Konstabel.

Terviseamet vassib, valetab ja varjab. Tinistab, pisendab ja rahustab ka, valesti. Eksperdid ajavad ka imelikku juttu.

Taolist kriitikat on ajakirjanduses ja eelkõige sotsiaalmeedias palju. Ma pole siiski kindel, kas armas eesti rahvas ja ka ajakirjandus oleksid ikka vaimustusest kiljunud, kui koroonakriisi alguses oleks näiteks terviseameti juht Merike Jürilo teatanud, et ta ei tunne end pädevana, too much, tema ametijuhendis epideemiaga toimetulekut pole ja selliste nõudmistega tööle ta küll ei kandideerinud ja tahab ametist loobuda. Või kui ta teeks seda praegu üksi või koos oma alluvatega? Või kui kõik sõna võtnud teadlased tegeleksid innukalt granditaotluste kirjutamisega, mitte ei vastaks ajakirjanike küsimustele?

Kriitika saab olla lahmiv ja saab olla asjakohane. Asjakohaseks teeb valdkonnaga kursis olemine. Rahule ja mõistlikkusele kutsumise ajal on üpris veider näha, et ajakirjandus peab levitamisvääriliseks mõne kirjamehe või kunagise poliitiku tundeküllaseid hüüatusi kellegi vallandamise asjus.

Valetamisest

Neil, kes oskavad asjalikult mõnele veale osutada, pole väga aega sotsiaalmeedias jaurata, nad tegutsevad päriselt ka Eesti rahva, meie kõigi, tervise ja elude ja sedapidi ka majanduse päästmise nimel – aga see ei tähenda, et kõigi muude tegelaste vehkimisi emotsiooni ja kliki nimel levitama peaks.

Kellele kriitikameel aga sugugi rahu ei anna, siis ehk võiks enne viiruseteemaliste vassimis-passaažide sõnadeks vormimist mõelda ühele asjale. Sellele, mis üldse on valetamine.

Valetamises saame kedagi süüdistada siis, kui sellele inimesele valetamise hetkel oli teada või kergesti kättesaadav tõene info ja ta otsustas selle asemel meile öelda muud. Seda viiruseteemale üle kandes: ajage näpuga kalendris ja graafikutes järge ning mõelge, milline info millisel ajahetkel viiruse kohta maailmas üleüldse olemas oli – olgu tõsiseltvõetava teadusartikli või usaldusväärse statilise kõveriku kujul – ja süüdistage siis.

Kriisi ajal on raske leppida, et võib-olla ei olegi maailmas kedagi, kes suudaks anda lohutavat kindlustunnet, et asjad on vaat nii ja kulgevad täpselt naa ja kõik saab korda selleks ja selleks ajaks ning otsustama peab seda ja toda, aga olgugi süüdistamine üks kriiside klassikalisi faase, ei tee see kellegi elu lihtsamaks.

Valitsuse kommunikatsioonivõimekusest

Kogu kriitika nii ära ei kao ja kaduma ei peagi. Palun väga, toon ühe näite ning vaatan hämmingus ja süüdistava pilguga... ei, mitte terviseameti, vaid valitsuse kommunikatsioonivõimekuse suunas.

Praegu on tegemist sellise kriisiga, millist enamik meist eluajal pole näinud ja millega toimetulek on otseselt – paljude jaoks elu ja surma küsimusena - seotud inimeste käitumise muutusega. Ma tahaks mõelda, et nii nagu selle juures annavad nõu oma ala absoluutsed tippteadlased, võiksid olla rakendatud ka Eesti absoluutsed kommunikatsioonitipud – muutumisvajaduse sõnumi kohaleviimiseks. Aga kas on?

Valitsuse pressikonverentsidel räägitakse, et tuleb püsida kodus. Toon on läinud aina tõsisemaks, ametlikud piirangud on sellele jõudu andmas. Lapsevanemad rääkigu seda kodusoleku asja oma lastega ka, eriti teismelistega.

Nüüd, mil poed kinni ja spordiplatsid samuti, ongi neid vaba elu nautivaid lapsi ja noori üsna harvaks jäänud, aga – ütleme otse - paar nädalat ju kaotati. Sel hetkel, kui otsustati, et asi on nii tõsine, et koolid tuleb kinni panna, oleks pidanud olema ka plaan, kuidas arusaam eraldihoidmise ja koduspüsimise vajadusest kiiresti laste ja noorteni toimetada. Kohe, et nad saaksid aru, et üksteisele külla mürama ja õppima ei lähe ning kambakesi väljas ei kooserda.

Oli ju teada, et koolides oli sulgemise hetkeks juba nii õpetajate kui ka lapsevanemate seas erisugust infot liikvel, laste seas levisid viirusest oma versioonid ja lisaks mõnel ka hirm, et äkki tuli ikka mõni Põhja-Itaalias olnud kaaslane vaheaja järel kooli.

Seda segadust ja kohati ka põnevat "ei pea kooli minema" elevust oli kõikjal, see polnud peidus. Lisaks liikusid ka kuuldused, et esimesena kinni pandud gümnaasiumi lapsed naudivad linna peal vaba aega.

Kui koolide kinnipaneku siht oli see, et laps ei saaks enda teadmata viirust edasi kanda, siis oleks pidanud kasutama ära kõik (eriolukorraeelsed) kommunikatsioonivõimalused, et lapsed asja mõttest ka aru saaks. Suunamudijate ja popstaaride ja kellysildarude kaasamisel pildid ja videoklipid kõigis laste kasutatavates kanalites oleks pidanud kohe käiku minema. SMS-id kõigi telefonidesse juba siis, jah. Mis iganes moel, aga nii, et toimiks – lastele ja noortele osatakse turundustööd teha ju küll, kompetents on Eestis olemas.

Lapsevanemate korduv manitsemine, et need ikka võsukesi ohjeldaks....vabandust, aga see jätab mulje, et ühelgi valitsuse liikmel ja juures olnud kommunikatsiooni-inimesel endal lapsi pole. Vanemate manitsus on teismelisele üks osa miljonist muust manitsusest – on "söö suppi, ära noki nina, tule õigel ajal koju, õpi ja ära mängi nii palju arvutis" taustamüra osa.

Liiati peavad lapsevanemad praegu tegutsema täiesti uues olukorras, olema korraga e-kooli koduõpetajad ning tegema endagi tööd. Motiveerimise ja kehtestamise sõjaolukord on kodudes neil kõigil ning pole siis ime, et kui võsuke sai digiõppega päevaks ühele poole, lipsas ta kodust välja või, jah, ka lubati. Sest kodus oli võib-olla veel teine kantseldatav koolilaps ja kolmas, väikelaps, kellega tuli natuke jänkude puslet kokku panna. Ja selle kõrval oma tööd ka teha, muidugi mõista.

Otse lasteni oleks pidanud "püsi kodus" sõnumiga jõudma ka põhjusel, et paljud vanemad ju käisid ja käivad siiani arstina ja müüjana ja politseinikuna ja kellena veel tööl edasi ning ei saa kuidagi järeltulijal päev otsa silma peal hoida.

Ei, ma ei ole kriisikommunikatsiooni ekspert, aga psühholoogi ja pereterapeudi töö tõttu tean vast natuke lastest ja peredest. Seda tean ka, et kui on soovi, et mingi käitumismuutus kellegi juures aset leiaks, peab sellekohane soov olema kohale toimetatud nii, et see mõjuks.

Kui ei mõju, on kehvasti tehtud töö ja kõik. Praegusel juhul tähendab mittemõjumine seda, et viirus sai paar nädalat rohkem levida ja varsti võib selle tulemusi näha intensiivravipalatites. Võib mõelda, et mis siin tagantjärele analüüsida, aga paraku tuleb murelik olla ettepoole vaadates. Viirus ju alles kogub Eestis jõudu ning ei tea ju praegu keegi, kui kaua peab inimesi veenma kenal kevadajal kodus püsima.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: