Marek Reinaas: raha ja rattad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Marek Reinaas Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Valimistel osalemise keelamine kriminaalkorras karistatud erakonnale ei oleks vist demokraatlikus maailmas võimalik. Aga vähim, mida me saaksime teha, on see, et ebaseadusliku annetuse vastu võtnud erakonnalt võetaks ära riigipoolne toetus, kirjutab Marek Reinaas.

Korruptsioonisüüdistustega kimpus olevate erakondade valitsuse moodustamise taustal on taas kerkinud üles teema parteide rahastamisest. Et kuidas korraldada asja nii, et ahvatlus musta raha järele oleks väiksem.

Ühest küljest on see igati õiglane küsimus – avalikkus on lõputult tüdinud kahtlastest kilekottidest, valgetest kampsunitest, ämma kapis peituvatest sularahapakkidest ja Porto Francodest.

Erakondade järelevalve komisjoni aseesimees Kaarel Tarand on isegi pakkunud välja idee, et riigipoolne rahastus võiks veelgi suureneda, sest see on jäänud praeguseks viieteistkümne aasta tagusele tasemele. Minu arvates pole see hea mõte, pigem olen ma siiralt veendunud, et erakondade rahastamist tuleks vähendada.

Kõik kulutatakse ära

Ettevõtjana ma tean, et ebaefektiivse organisatsiooni puhul pole vahet, kui palju ressurssi peale anda – kõik kulutatakse kenasti ära niikuinii. Kui asjad on viltu, siis tuleb alustada kulude ülevaatamisest ja korra loomisest väljaminekute real.

Kõige suurem raharöövel erakondade jaoks on valimised. Ja kahjuks on kogemus näidanud, et mida rohkem reklaami peale kulutad, seda rohkem hääli saad. Valijate toetust ei saada suurepäraste ideede ja tulevikunägemuse tutvustamisega. Armastus ostetakse raha eest.

Valijate hääled on erakonna jaoks ainuke tõsiseltvõetav valuuta ja seepärast on praegune poliitiline süsteem kokku jooksnud just selle koha pealt. Valijate hääli ollakse valmis hankima endale ükskõik millise hinnaga ja mingit lootustki ei ole, et kampaaniakulud vabatahtlikult väiksemaks muutuksid.

Me oleme jõudnud jaburasse olukorda, kus Eestis ühe inimese valimiskasti juurde saamiseks kulutab poliitiline süsteem kokkuvõttes rohkem raha kui seda tehakse Ühendkuningriigis või Saksamaal.

Kui ühiskondlikult mõistlikku käitumist ei ole võimalik esile kutsuda vabatahtlikult, siis tuleb kasutusele võtta riigi sunnijõud. Nii tuleb ka teha erakondade kampaaniate koha pealt. Kõige praktilisem meetod on loomulikult valimiskuludele ülempiiri seadmine.

Võin reklaamitegijana kinnitada, et poole miljoni euroga on võimalik kahe kuu jooksul teha täiesti korralik kampaania, mis jõuaks kõigi Eesti valijateni ja mille abil oma suurepäraseid ideid tutvustada. Praegu kulutavad riigikogus esindatud erakonnad kordades rohkem. Ja tahaksid kulutada veelgi enam.

Jutt sellest, et raharaiskamist reklaamile ei ole võimalik mõõta, aastal 2021 ei päde. Seda kõike on võimalik mõõta sekundi ja sendi täpsusega, küsimus on ainult tahtmises. Ja kui valimiskampaaniale kulutada pole lõputult võimalik, siis pole vaja ka parteisekretäril tühjade kilekottidega mööda linna ringi joosta ja munitsipaalpoliitikutel ettevõtjatele kaikaid kodaratesse loopida, et siis toetuse eest neid enese tekitatud probleeme lahendada.

Jabur süsteem

Teine oluline puhastusvahend praegusele poliitilisele süsteemile oleks adekvaatsete karistuste seadmine rikkumiste eest. Praegune olukord on selline, et valimiste ajal tehakse suli, kogutakse ebaseaduslikke annetusi, korruptsiooni abil täidetakse parteikassat ja selle musta raha eest tehakse kampaaniat. Selle tulemusena saadakse riigikogus võimalikult suur arv esindajaid.

Kuna riik maksab erakondadele toetust vastavalt saadud riigikoguliikmete arvule, siis ollakse igati plussis. Ja kui tulebki ebaseaduslik annetus tagasi maksta ja trahv tasuda, siis tehakse seda juba maksumaksjate raha eest. Needsamad inimesed, kes valimistel meelitati valimiskasti juurde patustanud partei poolt hääletama, maksavad kinni need trahvid, mis reegleid rikkunud erakonnale määratakse. See süsteem on täiesti jabur.

Kui otsida paralleele spordimaailmaga, siis ebaseadusliku raha kasutamine valimistel võiks võrrelda poliitilise dopinguga. Musta raha eest ostetakse endale eelis konkurentide ees.

Spordimaailmas võetakse patustajad rajalt maha ja saavad ühiskondliku hukkamõistu. Poliitikas saavad dopingutarvitajad riigipoolse toetuse ja hakkavad koalitsiooniläbirääkimisi pidama jättes trahvid maksumaksja kanda.

Valimistel osalemise keelamine kriminaalkorras karistatud erakonnale ei oleks vist demokraatlikus maailmas võimalik. Aga vähim, mida me saaksime teha, on see, et ebaseadusliku annetuse vastu võtnud erakonnalt võetaks ära riigipoolne toetus.

Praegune süsteem on selline, et dopinguga vahele jäänud suli, annab hiljem tagasi mitte kuldmedali ja saadud võidupreemiad, vaid hoopis dopingusüstla. Riik ja maksumaksja ei pea ülal pidama korruptiivseid ja kriminaalkorras karistatud organisatsioone.

Ettevõtjana olen ma siiralt imestunud, kui ebatõhusad organisatsioonid moodustavad praeguse poliitilise süsteemi.

Keskerakond ja Reformierakond on väga sarnased. Neil on kokku ligi paarkümmend tuhat liiget, neil on mõlemal palgal kümneid inimesi ja nad saavad riigilt miljoneid eurosid toetust. Ja nende kahe poolt kokku pandud koalitsioonileping on paarikümneleheküljeline gümnaasiumitasemel essee teemal "Minu unistuste puhkus".

Riigipoolse toetuse eesmärgiks peaks olema see, et parteid looksid poliitikaid. Tegelikult kulub see raha valimiskampaaniaks ja patustamise eest trahvide tasumiseks. Eestis on kasutusel rahvatarkus, et raha paneb rattad käima. Ratas suundus nüüd käima riigikokku, aga parteide hammasrataste vahelt kostub räiget raginat. Praegune poliitiline süsteem on kokku jooksnud ja vajab hädasti restarti. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: