Viimased nädalad on meile siit-sealt toonud teadmist, et niigi nappivate vaktsiinidoosidega pole justkui käitutud kõige vastutustundlikumalt.

Reaktsioonid on olnud seinast seina. Enamasti on hinnatud asjade käiku üsna kiretult, et ega need episoodid kõige õnnestunumad ei ole olnud või siis on inimeste õiglustunne saanud riivata. Aga on ka tõsisemaid arvamusi, mille kohaselt on sooritatud midagi lausa kuriteo või vähemasti väärteo väärilist, mille eest asjassepuutuvad isikud peaksid võtma vastutuse. Ja nagu ikka jääb tõde kuhugi äärte vahele ning vahel ka väljapoole ääri.

Kui esimestest emotsioonidest on üle saadud, saame asjale natuke rahulikuma ja ratsionaalsema pilgu heita. Kasuks võiks tulla ka psühholoogiline ja vaimulik sissevaade.

Ratsionaalset ja meditsiinilist perspektiivi on juba mitmel korral hästi välja toodud. Nii on juhtinud minister Tanel Kiik mõne päeva eest tähelepanu tõsiasjale, et kõigele vaatamata on 99 protsenti vaktsiinidest kasutatud just viisil nagu sellest on vaktsineerimiskavas juttu. Ja kui haiglatele on jäetud mõningane vabadus oma otsustustes, siis seda vabadust ongi püütud realiseerida parimal viisil. See, et alati on võimalik veelgi paremini, ei tohiks meile kellelegi olla üllatuseks aga saladuseks.

Samasse argumentatsiooni sarja kuulub PERH-i ülemarsti prof Peep Talvingu absoluutselt pädev selgitus, et praeguseks ühemõtteliseks prioriteediks on võimalikult laialdane vaktsineerimine, mis tähendab sedagi, et tõepoolest ainsatki tilka kallist rohust raisku ei läheks. Ehk ei maksa ülemäära kurvastada, et mõni inimene on vaktsiinijärjekorras erinevatel asjaolude paar sammu ettepoole sattunud, vaid rõõmustada, et vaktsiin on utiliseerimise asemel siiski kasutust leidnud.

Ja see argument ei ole nõrk, vähemalt mitte nii nõrk, et see detailsete regulatsioonide ja õiglustunde kaalukausse vähegi kergitada ei suudaks. Küsimus ongi suuresti pildi suuruses ja mõtteviisi avaruses. Enamgi veel selles, kas ja kuivõrd suudame usaldada inimesi, kes päevast päeva on pühendunud viiruse vastasele võitlusele ja viimaks selle võitmisele.

Põgus psühholoogiline selgitus ebaproportsionaalsele elevusele ja seisukohavõttudele seostub minu arvates eelkõige sellesama õnnetu koroonaviirusega, mis ei ohusta ainult füüsilist tervist, vaid veelgi enam meie vaimset tasakaalu. Meie hinge- ja elurahu ning sellest tulenevat käitumismustrit.

On vana tõde, et kui rahu on südames, siis muutub ka väljapool meid rahulikumaks, valgemaks ja helgemaks.

Oleme aga hirmul iseenda, enamgi veel oma lähedaste pärast, kandub seegi väljapoole ning tihtipeale ülepaisutatud emotsionaalsetes hinnangutes või isegi agressioonis.

Siis ongi nii, et 99 protsenti õiged õlavarred leidnud vaktsiin pole teemaks, vaid teemaks on, kuidas karistada neid, kes on seotud ühe protsendi vaktsiini õlavarde saamisega. Et kriisist väsinute ja räsitutena on meil nii mõnigi kord raske adekvaatselt hinnata kõiki asjaolusid ja sellest tulenevalt kujundada omi reaktsioone, ongi paratamatu osa praegusest elust. See aga ei tähenda, et võiksime minetada üksteist mõista püüdva meele ja sooja südame.

Vaimulikus vaates iseloomustab haigustest, kannatustest ja raskustest täidetud aegu soov ohvri järele – ohvri leidmise või kellegi ohvriks tegemise järele, otsitakse siis seda ministeeriumist või teadusnõukojast. See võib tunduda vananenud või ühekülgselt religioosse lähenemisena, kuid raskustes heitlev ühiskond, tegelikult kogu inimkond nii tervikuna kui ka oma üksikutes gruppides ja liikmetes näeb tihtipeale edasiminekut ja lahendust just läbi ohvrite.

Siin on teatud mõttes sarnasus meile nii loomuomase vajadusega süüdlane välja selgitada ja teda karistada, lahus sellest, kas süüdlane ikka süüdi oli või kas süü üldse olemas oli. Et selline lahendus on üldjuhul traagiline, kuigi oma traagilisuses ja ülekohtus äraspidiselt edasiaitav, ei tohiks kunagi sellele teele asuda.

Nii ei ole tarvis valada oma viha või frustratsiooni mõne inimese või institutsiooni peale selleks, et saaks kergem. Kergem võib isegi saada, kuid see ei ole kergus, rahu ja jõud, mille najal me tahame üheskoos edasi liikuda.

Kristlikus perspektiivis on ohver juba toodud, kelleks on Jeesus Kristus. Kes iganes on eksinud või teinud seda, mis ei sobi, leiavad just Temas rahu. Kes iganes tunneb, et keegi teine on eksinud, leiab samuti oma rahu Temas.

Kristlikul elukäsitlusel on palju pakkuda inimesele kannatuste keskel, samuti aidata mõtestada ühiskondlikke kriisiolukordi ja näidata nendega vaimse toimetuleku võimalustele.

Ideaalis võiks tulemuseks olla, et suudame mõista praeguses olukorras meie jaoks samuti olulist ülesannet, mille täitmisest sõltub märkimisväärses osas meie edu nii viiruse ohjeldamisel kui mistahes muus olulises ühises ettevõtmiseks. Selleks on vastastikune austus, usaldus ja toetamine.