Veli-Pekka Tynkkynen: vajame tugevamat sidet üle Soome lahe

Kui elasin Tallinnas, siis üks mu Soome kolleeg hoiatas mind pooltõsiselt, et nüüd sa pead mõtlema positiivselt Eesti välispoliitikast. See kommentaar pani mind mõtlema, et kui suurt rolli Venemaa tegelikult mängib Soome ja Eesti vahelistes suhetes, kirjutab Veli-Pekka Tynkkynen.
Tugevamad sidemed üle Soome lahe "Sinisilla" tooksid mitte ainult kultuurilisi ja majanduslikku kasu, aga ka lisaväärtust EL-i Venemaa poliitika jaoks, sest meil mõlemal on kogemusi, et viia poliitika sellel suunal sõnadelt tegudeni.
Eesti ja Soome ajalood on erinevad. Siiski on liiga sirgjooneline väita, et kõiki poliitilisi erinevusi kahe riigi vahel, alates maksupoliitikast kuni NATO liikmelisuseni, võiks seletada külma sõja abil.
Soome vältis Nõukogude Liidu okupatsiooni sõja ja soomestumise kaudu ja selle väljendiga maadleme ikka. Eesti allutati totalitaarsele režiimile, aga kultuuri sügavamate struktuuride mõttes rahvas ei muutunud. Sellepärast demokratiseerus Eesti pärast raudse eesriide langemist kiiresti ning mitmeski mõttes on Eesti nüüd Põhjamaa.
Selle asemel, et otsida erinevusi, peaksime rõhutama meie sarnasust: meid seob sajanditepikkune side läbi keele, kultuuri ja kaubanduse, aga ka läbi Venemaa võimu alla sattumise ja naabriks olemise kogemuse.
Euroopa probleemsed suhted Venemaaga tõusid taas valusalt esile, kui EL-i kõrget esindajat Josep Borrelli hiljuti Moskvas suurejooneliselt alandati. EL räägib palju Venemaast, kuid ei suuda sõnastada tõhusat Venemaa poliitikat. EL-i välispoliitika erinevusi selgitatakse sageli minu kolleegi kombel, see tähendab, et Venemaa suhtes on ainult üksikute EL-i riikide kooskõlastamata vaatenurgad. Seda jagatud Euroopa ideed toetab ka Vladimir Putini režiim.
Soomel ja Eestil oleks aga nii EL-i kui ka Ameerika Ühendriikide Venemaa poliitika tõhususe ülesehitamisel palju koos teha. Tunneme oma idanaabrit põhjalikult – Eesti tegelikult natuke paremini, sest vene keelt valdab rohkem inimesi.
Venemaad jälgitakse ka meedias tähelepanelikult. Helsingi ja Tallinna välispoliitika erinevuste rõhutamine takistab riikide lähenemist. Selleks, et saaksime Läänemaailmale selles osas lisaväärtust luua, peaks koostöö põhinema laiaulatuslikul sotsiaalsel suhtlemisel, mitte ainult ingliskeelsetel kõrgetasemelistel poliitilistel kohtumistel.
Indrek Tammeaid, kes on pikka aega jälginud koostööd üle Soome lahe, küsis ERR-i portaalis ilmunud kommentaaris hiljuti, kas tunneme üksteist nii hästi, kui ette kujutasime. Muidugi on näiteks muusika- ja kultuurivaldkondades koostöö endiselt tugev, selle näiteks on kasvõi nublu ja Mikael Gabrieli kakskeelne raadiohitt "Universum".
Laiem arusaam sotsiaalsest olukorrast mõlemal pool Soome lahte on aga nõrgenenud. Eestlased on Soome suurim välismaalaste rühm, paljud sõidavad tööle ka Soome ning suur hulk soomlasi elab ja töötab Eestis. Lõimumine on endiselt hõre ja keeleoskus varasemast nõrgem.
Koostöö puudumine on eriti ilmne Venemaa-uuringute puhul. Soome ja Eesti teadlased ning uurimisinstituudid otsivad innukalt partnerlusi mujalt Euroopast ja Ameerika Ühendriikidest, kuid meie riikide vahel pole peale üksikute teadlaste vaheliste kontaktide rohkem koostööd.
Näiteks kliimapoliitika ja energeetika valdkonnas oleks palju, mida üksteiselt õppida, sest edu neis sfäärides on seotud ka Venemaaga.
Soome väljakutse on loobuda Venemaa nafta- ja gaasivoogude majanduslikust kasust, Eestis jälle suures osas venekeelse Ida-Virumaa struktuurimuutuste ja Venemaa kaasmaalaste poliitika riskide maandamine, kui riik loobub põlevkivist.
Üheskoos saaksime täiendada Euroopa siiamaani piiratud teadmisi Venemaast ja panna aluse tugevamale EL-i Venemaa-poliitikale, mis läheb sõnadest tegudeni. EL-i ja Venemaa strateegia, mis tuleneb Soome ja Eesti ühisest asjatundlikkusest, oleks nii realistlik kui ka konkreetne, tuginedes dialoogile ja austades oma moraalseid piire.
Koostöö eelduseks on see, et tunneme üksteist. Emakeelne kooliõpe võiks hõlmata sõsarkeelt: eesti keel Soomes ja soome keel Eestis. Nii suudaksime vähemalt üksteisest aru saada.
Pole vaja palju õppida, et mõista, et nii nagu skandinaavlastel, on meilgi yhteinen kieli ja sõsarkeele kaudu õpime ka emakeelt sügavamalt. Põhja-Tallinn ehk Helsingi ja Etelä-Helsinki ehk Tallinn on endiselt lähedased, tulevikus üha enam – Jäämere raudtee, Talsinki tunneli ja Rail Balticu abil või ka nendeta.
Koroonapandeemia ja kliimakriisi ajal on hea meelde jätta soome halbade aegade kõnekäänd: nälg saab otsa, kui ilmuvad Rääveli losside tornid.
Toimetaja: Kaupo Meiel