Psühholoog Andero Uusberg: koroona-aja ohu- ja riskitaju on hakanud suikuma ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Kõik oleme koroonast pihta saanud ja koroona on kõiki muutnud, aga seni on läinud küllalt hästi, kui me ise edu maha ei mängi – valitsust nõustava teadusnõukoja liige, käitumisteadlane Andero Uusberg Tartu Ülikoolist räägib stressist, väsimusest, kurjusest, ebakindlusest, vandenõuteooriatest. Kõigest, mida koroona-aeg on kaasa toonud.

Doktor Uusberg, kas käitumisteadlane õpetab teadusnõukojas valitsust käituma või tõlgib valitsusele ühiskonna käitumist?

Valitsusel on huvi mõista, miks ühiskond käitub nagu ta käitub. Aga kui otsime, kuidas ühiskonda mõjutada, siis see, mismoodi sõnumeid välja saadetakse, on üks nendest viisidest, mille juurde mina oma ettepanekutes otsaga jõuan. Et kuidas me ütleme, mis toimub, miks on mingid otsused tehtud ja mida igaüks saab  ise lisaks teha.

Kui seda pidada valitsuse käitumiseks, siis on ka siin tõetera sees.

Võimupoliitikute suhtumine sotsiaalteadlastesse on aegajalt olnud nagu kokteil mittemõistmisest, tõrjumisest ja ettevaatlikkusest. Kas nüüd ajas häda härja kaevu, et teid kohale kutsuti?

Minule esitas kutse teadusnõukoja juht Irja Lutsar...

Kuidas ta põhjendas, miks teid sinna vaja on?

... ja selles kutses oli sotsiaalteadlaste endi poolt sõnastatud mure, et [koroona-aja] otsuste teadusliku analüüsi juures võiks olla sotsiaalteaduslik perspektiiv.

Toomas Sildami intevjuu Andero Uusbergiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Teie kolleeg Tartu Ülikoolist Kirsti Akkermann nimetas Maalehes ehmatavaks, et depressiooni, ärevuse ja väsimuse skoorid suurenesid mullu kevadel ka seni täiesti tervetel inimestel 2,5–3 korda. Miks see nii juhtus?

Paljud meist hakkasid kogema sümptomeid, mis tavaolukorras iseloomustavad inimest, kelle kohta meditsiiniteadus ütleb, et vaadake, teil on depressioon. Kas see tähendab, et kõik need inimesed hakkasid põdema depressiooni? Või see tähendab, et kõik nad olid sattunud olukorda, kus on täiesti normaalne ja mõistlik reageerida selliste sümptomitega? Siin on mõlemad vastused kohased.

Ehk siis lühidalt: me sattusime [koroona-ajal] olukorda, mis tõesti on psüühikale ebaloomulik ja peaaegu kõik me reageerisime sellele... meeleolu halvenemisega.

Kirsti Akkermann muretseb, et need, kelle vaimne tervis saab tugevamalt lüüa, võivad lihtsalt elust välja langeda: nad ei saa tööl käia, nad ei saa oma suhetega hakkama, nad ei tule iseendaga toime. Mis neist siis saab?

Nad vajavad abi ja abi saamiseks on mitmeid võimalusi, alates inimese enda ennast reguleerivast käitumisest, sealt edasi kindlasti lähedaste-sõprade-kolleegide ring ja sealt veel edasi professionaalne abi.

Mulle tundub, et kui otsida koroona öövas midagi positiivset, siis oleme hakanud aru saama vaimse tervise tõsidusest, oleme julgemad sellest rääkima. See kehtib kõigil nendel kolmel tasandil – inimene on ise võibolla paremini varustatud teadmistega, mida endaga teha ja julgusega möönda, et olen praegu natuke rivist väljas, ka ümberkaudsed-lähedased on varmamad märkama ja appi tulema ning on toimunud muudatusi ka süsteemi tasandil.

Väikesed asjad nagu kliiniliste psühholoogide väljaõppe rahastamine, uus koalitsioonileping tõstab tervise, sealhulgas vaimse tervise tugevalt kilbile – siin on nõudlusele järgneva pakkumise märgid, mis mind rõõmustavad. Näiteks üks tegevus, mis praegu sisustab minu ja mu kolleegide päevi, on see, et riik tellis esmakordselt ajaloos esindusliku valimiga ülevaateuuringu vaimse tervise seisundist Eestis.

Sellega ei taha ma öelda, et kõigil oleks lahendus käes. On kindlasti hulk inimesi, kes on sattunud selles kriisis keerulisse olukorda ja neile lahendused praegu veel ei paista.

Kust saab inimesele tulla parem teadmine, kuidas koroonakriisis hakkama saada?

Parema teadmise tuleku all pean silmas sedasama, mida meie siin [intervjuuga] teeme – nii palju psühholooge pole eetrisse lastud juba aastate kaupa. Meedia on pöördunud nende teemade juurde, on ka teadlikkusele suunatud algatusi. Esimesena tuleb pähe portaal peaasi.ee, mis teeb väga head tööd, on psühholoogiatudengite portaal lahendus.net. Kõik teadmiste ja mõtestamise algatused on saanud väikese lisatuule purje.

Kuidas koroona-stressi ära tunda?

Ei ütleks, et koroona-stressil oleks tavalise stressiga võrreldes olulisi erisusi. Üks võtmeküsimus on, kas need väljakutsed, mis minu ees seisavad, tunduvad mulle jõukohased või mitte? Sageli ajame segamini väljakutse ja stressi, pingeseisundi ja stressi.

Stressiks saab väljakutse ja sellest tingitud pingeseisund siis, kui ma läbivalt tunnetan, et laine lööb üle pea kokku, et nüüd on liiga palju, nüüd ei ole mul enam ei välist abi ega sisemist jõudu, et sellega hakkama saada. Krooniline olek sellises seisus hakkab vaikselt vaimsele ja füüsilisele tervisele pihta.

Aga väljakutse, mille suhtes ma tunnen, et mul on tööriistakastis vahendeid, mul on usku, et saan hakkama – see tingimata ei ole kahjulik.

Võim kordas pikalt "Püsi kodus!", nõudlikult soovitati sotsiaalset distantseerumist, sõpradest ja sugulastest eemale hoidmist, kodukontorisse jäämist, isoleeritud eluviisi. Samas on inimene sotsiaalne loom. Kuidas talle mõjub tavakontaktidest loobumine?

Summa summarum mõjub halvasti. Nüüd on küsimus, kuidas leida lahendus, et sotsiaalsed vajadused ei jääks päris kustutamata olukorras, kus kontaktiga kaasneb risk haigestuda ja kanda haigust kellelegi, kes võib haigestuda päris tõsiselt. Psühholoogina tundub mulle, et sotsiaalsest vajadusest jääb vähe täiesti kustutamata, kui suhtleme tehnoloogiliste vahendite kaudu.

Mina tahan küll inimesega rääkides sujuvalt sekkuda, et ei peaks ootama, kuni Zoomis õige järjekord tuleb...

See on hästi sõnastatud, et mis on päriselus parem ja läheb nüüd kaotsi.

On utoopia, et hakkame edaspidi kõik kodust tööle ja me ei taha enam koosolekut pidada. Aga võibolla suudame paremini otsustada, millise koosoleku jaoks on tarvis [Tartust] Tallinnasse sõita ja millise saab peetud Zoomis.

Toomas Sildami intevjuu Andero Uusbergiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Teie arvasite teatud positiivsusega, et idee viia koolid päeva pealt distantsõppele, mitte esialgu vaheajale, näis enamikule Eestis täiesti teostatav. Oli see ikka õige otsus?

Sellel hetkel oli see õige otsus.

Hoolimata Maailmapanga prognoosidest, mille järgi on õpilased saanud distantsõppes teadmistesse augu, mille sügavus on 0,3 kuni 0,9 aastat?

Maailmapank tugineb koroona-kriisi eelsetele koolide sulgemiste andmetele, kus selliseid täielikku sulgemisi oli näiteks looduskatastroofide tõttu.

Debatis on oluline eristada, kas koolitööd üldse ei toimu või toimub see distantsõppel.

Kõik õpilased ei tule distantsõppega võrdselt kaasa.

See on tõsi ja siin ongi peamine risk. Mina ei ole näinud tõendit, et distantsõpe oleks ühemõtteliselt halb, aga see varjab – ja mõlemas suunas – individuaalseid erinevusi.

On õpilasi, kes saavad distantsõppega hästi ja isegi paremini hakkama, näiteks põhjusel, et kõikvõimalikud sotsiaalsed võbelused on maha keeratud ja nemad naudivad võimalust ise enda aega juhtida ja kontrollida. On teatud eeldused, mis neid õpilasi iseloomustavad – näiteks hea enesejuhtimise võime, kindlasti kodused vahendid, alates eraldi toast ja eraldi arvutist ning lõpetades psühho-sotsiaalse toega, mida kodu pakub.

Kui on aga õpilased, kellel puudub üks või mitu neist komponentidest, siis nemad tõesti kannatavad distantsõppe ajal.

Seeläbi võib kokkuvõttes öelda, et distantsõpe suurendab hariduslikku ebavõrdsust, sest teeb raskemaks nende õppijate elu, kelle eeldused on niikuinii kehvemas seisus. Seetõttu on [valitsust nõustav] teadusnõukoda korduvalt jõudnud otsusele, et koolide distantsõppele viimist – mis on tõendatult üks tõhusamaid viise viiruse leviku tõkestamiseks – tuleks kaaluda, kuid kaaluda võimalikult viimases järjekorras. 

Sotsiaalmeedias nägin fotot ühele aiaväravale kruvitud hoiatussildist "Koer pole kuri, kuid närvid on läbi". Koroona teeb kurjaks, sest närvid on läbi?

Arvan, et see on väga tabav.

Kui palju on koroona teinud ühiskonda kurjemaks?

Seda ma ei saa öelda, sest ei ole veel läbi viinud mõõtmisi.

Kuidas tundub?

Seesama viidatud ajaloo esimene Eesti vaimse tervise uuring peaks meile varsti andma tõenduspõhise vastuse, mis selle kurjusega toimub.

Minu eesmärk ei ole vaielda... Nagu enne ütlesin, et peaaegu kõik me oleme muutunud olukorras pihta saanud ja kui rääkida emotsiooniteadlasena, siis sellel muutunud olukorral on mõned tunnused, mis tekitavad negatiivseid tundeid.

Näiteks on see [koroona] ohtlik ja väga raskesti ennustatav. Need kaks asja korrutuvad, kui hakkame negatiivsest emotsioonist rääkima. Ohtlikud olukorrad, ärevus, hirm, need tekitavad ärritust ja viha ning ma ei tea, millal see lõpeb, mida mina saan teha, mida teised saavad teha ja kas need, kes on selleks kutsutud, ka midagi teevad... See kõik on emotsionaalselt raske olukord.

Arvan, et näeme praegu ühiskonnas päris palju ka teineteise aitamist ja nõrgemate märkamist, nõrgemate nimel pingutuste tegemist, mis aitab negatiivse emotsiooniga toime tulla ja hoiab ühiskonnas tasakaalu, kuidas kogu segadusele inimväärselt reageerida.

Just koroona-kurjust sai tunda professor Irja Lutsar, valitsuse teadusnõukoja juht, sattudes sotsiaalmeedias vaktsiinieitajate ja –skeptikute hirmutava rünnaku alla. (Intervjuu toimus enne ragionaalhaigla ülemarsti, professor Peep Talvingu ründamist, toim)

Siin tuleb olla täpne, sest paljude ühiskondlike nähtuste puhul on kaks võimalust.

Üks võimalus, et mingi lahvatus, näiteks Irja Lutsari ründamine või Hollandi tänavarahutused, on jäämäe veepealne osa. Et suur osa ühiskonda tunneb umbes samamoodi, kuid on parema lastetoaga ja ei ela seda välja, aga jäämäe veepealse osa käitumist võiks võtta kui märki ülejäänud ühiskonnast.

Teine võimalus – see on vähemus, kes on omanud selliseid hoiakuid juba aastaid, kes suhtleb hästi sarnaselt mõtlevate inimestega ja võimalus suhelda sotsiaalmeedias ainult nende inimestega võimendab vastastikku nende hoiakuid, olgu see siis vaktsiinivastasus, koroonavastasus, valitsusevastasusest rääkimata ning praegu on tekkinud sellele seltskonnale teravustatum sihtmärk kui muidu.

Uuringuandmete põhjal, kus inimestelt küsitakse, kuidas nad näevad praeguseid piiranguid, on  viimaste nädalate vastused üsna läbivalt umbes nii, et 40 protsenti on piirangutega rahul, 40 protsenti keeraks neid pigem peale ja 20 protsenti keeraks pigem maha.

Ehk et jäämäe veealune osa ei ole minu hinnangul praegu rõõmus, aga ei ole ka läinud positsiooni, mida need üksikud vastased välja elavad.

Lugesin sotsiaalmeediast, et vaktsiinivastased on "kaduvväike, aga maru lärmakas osa meie ühiskonnast, kes ei esinda kedagi peale iseenda". Ometi on skeptikuid ja eitajaid kolmandik ühiskonnast.

Siin on suurepärane võimalus täpne olla. Tõesti, hetkel on kolmandik, kes ütlevad, et nad kindlasti ei vaktsineeri end või pole veel otsustanud. Aga – sellest kolmandikust valdav osa ütleb justnimelt, et pole veel otsustanud.

Ei tasu segamini ajada seltskonda, kes tegid otsuse veel enne, kui faktid kohale jõudsid ja seltskonda, kes täna ootab ja vaatab. Seda positsiooni, et ma natuke ootan ja vaatan, pole mingit põhjust hukka mõista.

Toomas Sildami intevjuu Andero Uusbergiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kuidas teie suhtute meediast käibele läinud väljendisse "eliitvaktsineerimine"?

Meedia loogikat vaadates on see väljend leidlik. Teema, muidugi, on laiem. Enamus neist juhtumitest on kahetsusväärsed, mõned ka nn hallil alal, rääkides näiteks haigla nõukogust kui haigla säilepidevuse olulisest organist. Aga see, et sõpradele, klubikaaslastele või kellelegi tähtsale [persoonile] vaktsiini jagada, on tõesti kahetsusväärne.

Kui mõelda, kuidas on vaktsineerimine täna Eestis korraldatud, et see liigub põhiliselt tervishoiu- ja hoolekandeasutustesse, siis võime rõõmsad olla, et on nii vähe neid asutusi, kus vaktsiin jõudis valesse kohta. Loodan, et siit saime oma õppetunni kätte ja rohkem neid lugusid ei tule.

Miks see ärritab, kui sotsiaalministeeriumi kantsler saab vaktsiinisüsti?

See vallandab ülekohtu tunnetuse: et olen niigi tundlik inimeste suhtes, kes on minust hierarhiliselt kõrgemal ja kui ohu eest, mis meid kõiki võrdselt ohustab, on kellelgi võimalus ennast kaitsta ebavõrdselt...

Samas oleme kokku leppinud, millises järjekorras vaktsineerimine käib. Seal järjekorras on ka kõrgete ametite kandjad, kelle tervis ongi riigi säilepidevusele oluline, aga nende järjekord saabub koos politseinike, päästjate ja teistega, kelle roll on niivõrd tähtis. Suur osa ärritusest on seotud niisiis ka sellega, et see pole mitte ainult üldiselt ülekohtune, vaid on ka sõlmitud kokkuleppe eiramine.

Professor Lutsar julgustas, et Eesti valitsus ja president peaksid olema vaktsineeritud, sest "maailmas võib juhtuda väga hirmsaid asju, mida telefoni teel lahendada ei saa ja siis peavad valitsuse liikmed ja riigijuhid olema valmis kohe kokku saama ja mitte olema eneseisolatsioonis". Olete nõus?

Jah, see ongi põhjus, miks vaktsineerimiskavas on tippametnikud kirjas. Nüüd on küsimus, kas seda korda oleks vaja muuta või mitte. Mulle tundub, et tingimata ei ole vaja...

Peaminister Kaja Kallas arvas, et tuleks muuta, tõsta osa otsustajaid ettepoole.

See võib ka tõsi olla. Nagu oli koduste hooldajatega, kes esialgu olid järjekorrast välja jäetud ja see viga parandatakse. Kui oluliste ametnike osas on tehtud sama viga, siis küllap saab ka selle parandada.

Kas vaktsiiniskeptikuid või -eitajaid saaks ümber veenda isikliku eeskujuga, kui president ja ministrid käärivad käsivarred paljaks ning neile tehakse vaktsiinisüst?

Vaktsiinieitajaid ei saa sellega ega peaaegu millegi muuga ümber veenda. Kui räägime aga neist, kes on kahevahel, kes ei ole veel lõplikult otsustanud, siis nende otsuse sündi toetab küll see, kui nad näevad, et teised inimesed julgevad ennast vaktsineerida.

Sageli on see otsus inimese peas nagu kaalukaussidel vaagimine kahe tagajärje vahel. Üks on see, et ma jätan end vaktsineerimata ja mis minuga siis juhtub ning teine on see, et kui vaktsineerin, mis minuga siis juhtub.

Kui inimene istuks tabeli taha ja arvutaks tõenäosused läbi, oleks ilmselge, et tõenäosus vaktsineerimata jätmisel saada tervisekahju või viia see [viirus] kellelegi teisele on palju suurem kui vaktsiini kõrvalmõju saamise tõenäosus. Aga enamus ei istu tabeli taha.

Kas siin on ka see libe tee, et inimesed, kellel puuduvad sügavamad teadmised meditsiinist, otsivad ja leiavad ise netisügavustest materjale, omandavad enda arvates uusi teadmisi, kuid ei suuda neid tegelikult hinnata?

Ekspertsuse demokratiseerumine on suurem teema, mis tuleb esile vaktsiininduses, aga ka paljudes muudes kohtades, kus inimesed seavad ekspertarvamuse kahtluse alla.

Selles on positiivset ja negatiivset. Ilmselt ei taha me elada ühiskonnas, kus öeldakse, et kui sul [teadus]kraadi pole, ole vait. Suurem kaasatus ja suurem läbimõtlemine on teretulnud. Aga mõnes mõttes on sellel hind, et osad meist satuvad eksiteele. See pole seotud vaid küsimusega, millist infot nad tarbivad, seal on ka kalduvused vandenõuteoreetilisele mõtlemisele, mis juhivad inimest teatud moel tõlgendama saadud infot.

Te olete ju lugenud väiteid "Pandeemia on lavastatud! Vaktsiinid sandistavad või tapavad!" Miks inimesed seda usuvad?

See ongi seotud vandenõuteoreetilise mõtlemisega.

Lühidalt öeldes on siin kaks põhjuste ringi. Üks on kuuluvuse ja identiteedi küsimus. Sageli ei jagune need mõtted ühiskonnas juhuslikult. Need moodustavad mingites seltskondades klubipääsme – meie oleme need, kes mõtlevad kriitiliselt, seisavad iseseisvalt omal kahel jalal...

Meid ühendab üks Facebooki grupp...

... mis on toonud meid kokku. Muidugi kannab sotsiaalmeedia siin olulist roll. Kui väikeses linnas on selliseid inimesi... mõlemad, siis kaua nad ikka seal kõrtsinurgas kahekesi räägivad. Aga nüüd on nad sadade ja sadade inimestega koos, saavad sellest julgustust.

Teine põhjus on taaskord väga inimlik. Inimese üks psühholoogilisi põhivajadusi on soov seletada, mis minuga toimub. Juhtumid, mille tegelikud seletused on veel segased või veel mitte teada või väga keerulised, avavad ukse sellele, et ahvatlevam oleks toimuvat seletada ühe palju paremini koos püsiva looga.

Et keegi tegi Wuhani viiruselaboris kogemata luugikese lahti ja samal ajal oli ka õhuaken lahti ja... koroona läkski?

Täpselt nii. See on lihtsalt rahuldust pakkuv. Head detektiivilugu või vahvat meediat tarbides naudime sama asja. Vandenõuteoreetilisele inimesele on see olulisem, ta läheb sellega liiale.

Ja võibki jääda ratsionaalselt rääkima, et Eestis on kergeid vaktsiini kõrvalmõjusid esinenud umbes ühel inimesel kahesajast või et vaktsiinid on maailmas suremuse vähendamiseks teisel kohal pärast puhta joogivee kättesaadavust?

Neile, kes täna kõhklevad, on selle loogikaga tutvuse tegemine vabastav. See julgustab ja suunab otsuseid mõistlikus suunas.

Aga neile, kellele alternatiivne seletus on minapildi osa, on ratsionaalne seletamine problemaatiline. Põhjus ei ole otseselt ratsionaalsetes argumentides, vaid sageli selles, mis käib paratamatult kaasas praeguse debatiga ja mis on sõnastatud või sõnastamata eeldus, et sina oled rumal, las ma räägin sulle, kuidas asjad tegelikult käivad.

Kui  te mõtlete iseendale, siis kes tahaks jätkata dialoogi, mille algus on see, et sina oled rumal?

Toomas Sildami intevjuu Andero Uusbergiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Käitumisteadlaste koostatud e-kiri – selles projektis lõite teiegi kaasa – aitas maksu- ja tolliametil parandada tunamullu tööjõumaksude laekumist ehitussektorist umbes seitsme protsendi võrra. Käitumisteadustega saabki muuta maailma väikeste sammudega, olete öelnud. Saab seda kasutada ka koroona-väsimuse ületamisel?

Saab kindlasti. Me otsime neid lahendusi üsna aktiivselt koostöös politseiameti ja siseministeeriumi käitumisekspertidega.

Koroona-väsimus on aga väga lai termin.

Mis on õigem sõna – tüdimus, harjumine...

Jah, harjumine on siin täitsa tabav. Väsimus on ka sõnana päris hea. Tüürisin pigem sinna, et taoliste meetoditega käitumise mõjutamisel on oluline, et sihtmärk oleks konkreetne käitumine.

Mina ei seaks sihtmärgiks inimeste koroona-väsimuse ära kustutamist. Küll aga võiks sihtmärgiks olla see, et kui täna on tõeliselt avalikus siseruumis maski kandmine tervitatavalt levinud, siis poolavalikus siseruumis – näiteks tööl ja koolis – kannavad uuringute järgi maski umbes pooled inimesed. Ent olenevalt nädalast, on umbes kolmandik nakkumisi seotud töökoha või kooliga. Kui meil õnnestuks hästi läbimõeldud sõnumitega seal maski kandmise protsenti üles viia, saaksime viiruse levikut natuke alla.

Kevadel hoiatati "Lähed vanaemale külla, viid kohupiimatasku ja koroona". Kuidas kõlaks töö juures maski kandmise sõnum?

See [vanaema] näide sisaldas riski taju tekitamist. Ennast ja teisi kaitsva käitumise – nagu maski kandmine – motiveerimiseks võiks inimese peas kokku saada mitu asja. Üks on tunnetus, mis juhtub, kui ma seda ei tee. See on Eestis fookusest langenud, me ei sõnasta piisavalt, mille nimel piiranguid teeme.

Mind pani mõtlema, kui kolleeg politsei- ja piirivalveametist arvutas kokku, et kolme nädalaga kaotame sama palju inimesi koroonale, kui kaotame aastaga liiklus-, tule- ja veeõnnetustele.

Riskitunnetust saab suurendada, inimestele saab meelde tuletada, mis on kaalul.

"Käid tööl maskita, viid koroona koju ja tapad naise."?

Copywriter'id tulevad nüüd ja ütlevad, et nemad nii ei kirjutaks, võiks olla vähem brutaalne.

Sageli jäävadki sekkumiskatsed pidama selle juurde, et prooviks inimesi hästi palju hirmutada ja teeks negatiivse tagajärje väga värvikaks. Selles ei ole põhimõtteliselt midagi halba, aga see ei tööta, kui inimesel ei ole võimalus midagi ette võtta. Ehk siis on oluline selgeks teha minu roll selle riski vältimisel.

Minu roll on kanda maski.

Just, täpselt. Kui kannad maski, siis vähendad [haigestumise] tõenäosust nii ja nii palju.

"Kui kannad tööl maski, jääb su naine ellu."?

Umbes nii. Sõnastuse vaataks veel üle, aga sisuliselt nii.

Kui esimene koroonapatsient suri, avaldasid tema lähedastele kaastunnet president ja peaminister. Edasi muutusid koroonasurmad kiiresti tavalisteks, kuigi see väljend kõlab kalgilt, ja riigijuhid kaastunnet enam ei avalda. Mille poolest see esimene surm oli eriline?

Riigijuhtide käitumist ei oska ma kommenteerida.

Kõige kalgimad statistilised arvutused ei küsi, kui palju inimesi on surnud koroonasse, vaid – kui palju on inimesi surnud rohkem kui tavalisel aastal. Detsembrikuuni [2020] võisime öelda, et koroonasse ei surnud rohkem inimesi, kui oleks surnud niikuinii. Koroona oli karm, aga me saime sellega hakkama. Kuid alates detsembrist on Eestis tuvastatav liigsuremus: iga kuu sureb inimesi rohkem kui varasematel aastatel samal ajal.

Samas näeme, kuidas ohutunne koroonaviiruse leviku suhtes on langemas. Turu-uuringute AS-i küsitluste järgi hindas detsembri keskel 75 protsenti inimestest, et olukord on kriitiline, jaanuari lõpuks oli nii mõtlevaid inimesi jäänud 57 protsenti. Mida see näitab?

Näitab, et oleme riskitaju kommunikatsiooni jätnud veidi kahe silma vahele.

Piirangute efektiivsus sõltub sellest, kui palju neid järgitakse. On piirangud, mille järgimine ei ole keeruline – kui kõrts on kinni, siis kõrts on kinni. Kuid on mõned asjad, mis on kirjas, aga mida väga ei järgita. Näiteks on kirjas, et koolides tuleks kanda maski, kuid selle täitmine on kooliti väga erinev, sõltub kooli juhtkonnast.

Ehk et kui inimesed tunnetaksid piisavalt riski, oleks vabatahtlik piirangute järgimine parem.

Ja teine, mis veel olulisem – oleme Eestis loksunud kummalisse seisu, kus paljud meist on justkui lapsed või kooliõpilased, kellele täiskasvanud kehtestavad piiranguid ja kaval on see, kes piirangutest mööda hiilib.

Vastutusest vabasse, lihtsalt öeldes lapsikusse positsiooni on panustanud see, et me räägime ainult piirangutest ja ei räägi, mis on nende mõte ja ei räägi, kuidas igaüks saab ise teha mõistlikke, mõtestatud valikuid.

Ohu maandamiseks peaks – vähemalt nii rääkisite teie ühes loengus – psüühikas kohtuma kolm tunnetust: piisav ohutaju, piisav riskitaju ja piisav kontrollitaju. Milline neist hakkab esimesena aja jooksul tuhmuma?

See, millest me äsja arutlesime, näitab, kuidas ohu- ja riskitaju on mõlemad hakanud suikuma.

Üks vastuargument minu jutule on see, et ärme hirmuta inimesi, see väsitab neid, miks me peame veel stressi peale keerama. Ent stress on siis, kui on oht, mida ma ei suuda kontrollida, aga kui on oht, mida ma suudan mõistlikul määral kontrollida, siis on selle emotsionaalne tagajärg talutav.

Inimene suudaks koroonat kontrollida? Koroona levikut...

Inimene saab teha hästi palju, et iseenda ja oma haavatavate lähedaste nakkusriski mõistlikult maandada. See ongi põhjus, miks arvan, et ohutaju võiks säilida.

Olen püüdnud enda peas koostada võimalikult lihtsat käsitlust, mismoodi see käitumine võiks olla. See võiks alata sellest, et me mõistame: peamine koroonaoht on inimestevahelised kohtumised. Edasi võime need kohtumised jagada kolmele ohutasemele – suhteliselt ohutud kohtumised õues, kuigi on mõned juhtumid, kui matkarajalt saadi nakkus, aga kui hoida distantsi ja mitte olla tundide kaupa ninapidi koos, on õues ohutu olla. Teise taseme kohtumised toimuvad siseruumides, aga kõik kannavad maski, üksteisest ollakse piisavalt kaugel, et vastastikku mitte süljepritsmetega tabada ja kohtumine hoitakse lühiajaline. Sealt jäävad üle kolmanda taseme kohtumised, mis on hästi lähestikku, palju rahvast, suletud ruumis, rahvas hingeldab ja häälitseb hästi palju.

Kui niimoodi hakata seda kõike endale lahti mõtestama, on lihtne elada nii, et risk ei ole küll null, aga on mõistlikult maandatud.

Et küsimus ongi inimeste vastutustundes nagu ka peaminister Kaja Kallas ütles: inimeste vastutustunne on see, mis hoiab nakatumist ohjes?

Inimeste vastutustunne saab seda hoida, kui ma tunnen ohtu, mida vältida ja mulle on selge, mida teha.

Mõlemaga on Eestis täna probleeme. Ohutajust oleme juba rääkinud, lisan veel, et soovitused ja nõuanded on sageli keerulised, neid on palju, kirjutatud kantseliidis või teaduskeeles, neid on ka keeruline üles leida.

Olen nõus, et võiksime inimeste vastutustunnet rohkem usaldada, aga võiksime anda inimestele paremini tööriistad, mille abil nad saavad ennast ja teisi ise kaitsta.

Soome kolleeg Sanna Marin selgitas Kaja Kallasele oma riigi edu koroona leviku piiramisel nii, et kõik inimesed võtavad ise vastutuse ja järgivad piiranguid. Miks on soomlased siin meist paremad?

Pakun, et sealne ohu- või riskitunne on hoitud kõrgemal ja eeldan, et soovitused on selgemad. Võibolla on ka suurem usaldus ühiskonnas ja näiteks väga kriitilisel viirustõrje perioodil ei tegelenud ühiskond küsimusega, mis on abielu...

Toomas Sildami intevjuu Andero Uusbergiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Mullu kevadel soovitasite ohu ja riski kõrvale positiivseid eesmärke, näiteks "Teeme Eesti viirusevabaks!", mille tajutud väärtus, saavutamise lootus ning kättesaamise kontrollitavus oleksid piisavalt kõrged. Kas pakute seda ideed uuesti?

Pakuksin küll, aga... Üldse mitte alahinnates nende kaotusi, kes on kaotanud lähedasi, üldse mitte alahinnates kõikide inimeste stressi ja toimetuleku raskusi, olgu need psühholoogilised või suisa majanduslikud – meil Eestis on läinud globaalses suhtes seni selle viirusega küllalt hästi. Praegu oleme seisus, kus on jäänud veel väga vähe, kuni olukord muutub [paremaks]. Mis saab viiruse tüvedest, me ei tea, aga mina julgen küll ennustada, et kui vaktsiini katvus jõuab mingile kriitilisele määrale, eriti kõige tugevamates riskirühmades, siis olukord muutub ja ei ole enam nii hull.

Esimene versioon, et nii juhtuks, on umbes kaks kuud, kui hooldekodude inimesed ja kõige tugevamad riskirühmad on vaktsineeritud. Aga meil on võimalik see kõik maha mängida. Kui laseme olukorra praegu käest, siis inimkaotused ja kaotused hariduses, kus tuleb uuesti sunnitud distantsõppele minek, majanduses, kus on vaja rohkem sektoreid sulgeda – need kaotused on suuremad kui seni kogetud kokku.

Niisiis pakuksin positiivse varjundiga eesmärgi "Ärme oma edu maha mängi!" Pingutame natuke veel, et kriisist väljuda globaalses mõttes ühe edukamana.

Meil on võimalus kevadel [peaaegu] endine maailm tagasi saada ja meil on ka võimalus seda mitte saada.

Just.

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: