Alustuseks tahaksin meenutada president Lennart Meri sõnu "Demokraatiat tuleb päevast päeva toota". Ta ütles seda 1999. aastal, kuid nendel sõnadel on tähendus ka praegu. Alles eelmisel nädalal nägime, et demokraatiat ei saa kunagi võtta enesestmõistetavana, isegi mitte sellistes riikides nagu Ameerika Ühendriigid.

Oleme endiselt vapustatud sellest, mis juhtus USA-s. Kuid me ei tohi olla täna vapustatud ja homme seda unustada. Demokraatia on habras, seda ähvardavad rünnakud nii seest- kui ka väljastpoolt. Meie, demokraatia toetajad, oleme olnud hooletud ja naiivselt uskunud, et demokraatia koos oma väärtuste ja vabadustega kaitseb ennast ise.

Meil on väga selge ja samas traagiline tõend selle kohta, et nii see ei ole. Paljud inimesed on lihtsalt kaotanud usalduse demokraatlike institutsioonide vastu. Teame ka seda, et digimaailm tähendab demokraatia jaoks nii võimalusi kui ka tohutuid riske ning praegu on õige aeg seal korda luua.

Faktid kuuluvad kõigile, arvamus aga üksikisikule. Faktide ja arvamuste eristamine ei ole alati õnnestunud ning USA-ga sarnaseid tendentse on märgata ka Euroopas. Olukorda saab parandada ainult siis, kui on olemas usaldus – teaduse, valitsuste ja ühiskonna vastu.

Praegu pööratakse tähelepanu eelkõige suurte tehnoloogiaettevõtete rollile. Jah, need ettevõtted on lasknud vandenõuteooriatel õitseda. Jah, nad on teeninud raha väärinfo pealt ja võimaldanud pahatahtlikel osalejatel püüelda oma majanduslike või poliitiliste eesmärkide poole. Jah, nad on vältinud vastutust ja aruandekohustust. Jah, nad võivad mõjutada või koguni kontrollida meie demokraatlikku arutelu.

Asjaolu, et nad võivad segaste kriteeriumide najal ja kontrollimatult vaigistada ametisoleva USA presidendi, võib olla oht sõnavabadusele. Kuigi ma usun, et president Donald Trumpi vastutustundetu käitumise suhtes tuli midagi ette võtta, on selge, et samamoodi me jätkata ei saa.

Mida me saame teha? Vastus on keeruline, sest demokraatia on keeruline. Me ei saa tegeleda ainult tulekahju kustutamisega ja lahendada probleemi, mis parajasti enim tähelepanu pälvib.

Esiteks on meil vaja digiettevõtete tegevust rangemalt reguleerida  ja nende vastutust suurendada.

Hiljuti esitasime ettepaneku digiteenuste õigusakti ja digiturgude õigusakti kohta. Need suurendavad digiplatvormide vastutust ja täpsustavad ebaseadusliku sisu kõrvaldamise eeskirju. Need on murrangulised ettepanekud, kuid nende elluviimiseks on vaja aega. Meie aga peame tegutsema kohe.

See viib mind teise punkti juurde. Peame võimalikult kiiresti hakkama ümber korraldama digiajastul demokraatias osalemist ning leidma paremad vahendid väärinfo ja kahjuliku sisu vastu võitlemiseks. Vajame uut väärinfo vastast kokkulepet ja läbipaistvaid algoritme. Ettevõtted peavad lõpetama puusalt tulistamise ning muutuma osaks prognoositavast ja läbipaistvast süsteemist.

Õigusnormidest üksi digimaailma korrastamiseks ei piisa. Me ei tohi ohverdada sõnavabadust, mis nõuab avatud ruumi – ka digitaalset. Kuid peame muutma tehnoloogiaettevõtete ja -töötajate mõtteviisi.

Arhitektid järgivad lisaks seadustele ka eetikakoodeksit, mis tagab, et nende projekteeritud majad on inimestele ohutud. Programmeerijad ja IT-eksperdid peaksid tegema midagi sarnast algoritmide koostamisel, kuid tehnoloogiajuhtide suust kuuleb seda mõtet harva.

Kolmandaks, me ei tohi enam teeselda, nagu tegutseksid praegused sisule juurdepääsu kontrollijad konkurentsis. Praegu konkurents puudub. Me ei saa valida digiplatvormide vahel samamoodi nagu supermarketite vahel.

Pigem meenutab see olukorda, kus keegi otsustab ehitada uue kiirtee Brüsselist Pariisi, kui talle olemasolev kiirtee ei meeldi. Just seepärast tuleb sisule juurdepääsu kontrollijate suhtes kohaldada erieeskirju ja -kohustusi, mis on esitatud meie digiturgude õigusaktis.

Ning lõpuks peame mõistma ka seda, et Trump ei ole ainult põhjus, vaid eelkõige sümptom. Trumpi lahkudes ei kao lõhestumise, usaldamatuse ja pettumuse põhjused. Samuti ei ole need nähtused ainuomased Ameerika ühiskonnale. Need on olemas ka meie koduses Euroopas.

Seepärast ei tohi me keskenduda ainult platvormidele. Lisaks peame muutma oma haridussüsteemi digitaalsele reaalsusele vastavaks. Me kõik peame parandama oma digioskusi, õppima hakkama saama teabe üleküllusega, mõistma internetis toimuva põhijooni ja seda, miks teatavad nähtused esinevad. See võimaldab meil internetis turvaliselt tegutseda.

Me ei tohi pidada rünnakuid väärtuste, õigusriigi, sõltumatute kohtunike ja meedia, põhiõiguste ja demokraatia vastu normaalseks. Peame vastu hakkama. Peame näitama inimestele, et demokraatiat ohustavad riskid ohustavad ka nende õigusi ja vabadusi. Peame leidma demokraatiast innustust.

Samuti ei tohi me jätta kedagi kõrvale. Pärast Trumpi blokeerimist liikusid paljud tema toetajad teistesse internetikeskkondadesse ja sulgesid end veelgi hermeetilisematesse mullidesse. Me ei tohi neid unustada. Peame leidma viisi, kuidas nad saaksid taas osaleda demokraatlikus arutelus, ning taastama kodanike usalduse demokraatia ja demokraatlike uuenduste jõu vastu.

Endisest kommunistlikust riigist Tšehhoslovakkiast pärit inimesena olen saanud tunda demokraatia ja võrdsete õigusteta elu. Jah, demokraatia ei ole täiuslik. Demokraatia on meie enda peegelpilt, kuid selle suurim eelis on, et see sõltub meist endist ja meie vastastikusest usaldusest. Selle nimel tasub võidelda.