"Ühte Euroopa Liidu liikmesriiki on koheldud vastuvõetamatul viisil. Me tahame teada, mis juhtus ja miks." Nii ütles eile Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen rääkides Prantsusmaa vastuseisust USA ja Austraaliaga.

See on viimase pooleteise kuu jooksul juba teine kord, mil USA ning Euroopa riikide vahel tekib sügav lõhe. Nii sügav, et Brüsselis räägitakse aina enam Euroopa Liidu strateegilisest autonoomiast. Viimati von der Leyen ise eelmise nädala olukorrast liidus kõnes.

Samas ongi sel teemal seni vaid peamiselt räägitud. Et kontseptsioon tegelikult ellu viia, tuleks Euroopa Liidus teha teatavaid muudatusi. Mõttekoja CEPS analüütiku Steven Blockmansi sõnul tuleks alustada otsustusprotsessist.

Et luua usutav Euroopa strateegiline autonoomia, tuleks otsuste tegemise protsessi fundamentaalselt muuta. Seni kuni üksikud riigid saavad hoida kinni enamuse demokraatliku otsust Euroopa Liidu Nõukogus, ootab kogu Euroopa Liit kõige aeglasema taga. Ja ei suuda kunagi vastata piisavalt kiirelt ja viisil, mis on vajalik ükskõik, millises valdkonnas. Olgu selleks humanitaaarkriis, kaitse- või tööstuspoliitika, sõnas Blockmans.

Teine küsimus, mis tema hinnangul lahendamist vajaks, oleks raha.
Euroopa Liidu eelarve on kasvanud koroonakriisi tulemusena. Euroopa Liit ja Komisjon saavad rahaturgudelt vahendeid koguda ja kehtestada Euroopa tasemel makse. Aga see pole siiski piisav, et täita ootusi kriisides, mil julgus otsuseid teha võtab aega, ütles Blockmans.

Samas ei tohiks Euroopa transatlantilist suhet kuidagi maha matta. Saksamaa Marshalli fondi analüütiku Bruno Lete sõnul on küsimus pigem selles, milline saab olema liitlaste edasine koostöö.

"On tõsi, et Afganistaniga kaotas NATO olulise platvormi, mis tõi kõik liitlased kokku. See missioon oli kõikide suur ponnistus ja suhelda tuli igapäevaselt. NATO peakorteri jaoks ongi küsimus see, mis on järgmine suur koostööprojekt? Mis on see liim, mis ameeriklasi ja eurooplasi edaspidi koos hoiab?" küsis Lete.

Tema hinnangul võiks selleks olla näiteks Balti riikide kaitsmine, mis ilmselt järgmises NATO strateegilises kontesptsioonis suurema tähelepanu all on.