Kalle Laanet: omariiklus, riigikaitse ja ühtsus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kalle Laanet Autor/allikas: Kaitseministeerium

Eesti riigi kaitsmine on kohustus, mis on meile püha sõltumata ilmaoludest või majanduse seisust. Selle kaitse nägu, tegu ja tulemus võib aga olla väga erinev, kirjutab kaitseminister Kalle Laanet.

Eesti Vabariigi iseseisvus kuulutati välja sada kolm aastat tagasi suure ilmasõja keerises. Rahvas ja alles tekkinud riigi juhid võisid üksnes aimata, et üheksa kuud hiljem, sõja lõppedes, algab võitlus ellujäämise nimel. Vabadussõda oli Eesti Vabariigi esimene suur katsumus ja otsustav sündmus, tänu millele meie kodumaa on tänini ja ka tulevikus maailmakaardil.

Riigikogu eelkäija asutava kogu avaistung toimus 23. aprillil 1919, mil Narva all toimusid ägedad lahingud. Asutava kogu esimeheks valitud August Rei ütles siis, et Eesti riik sündis inimeste vabast tahtest ning selle eesmärk on olla iseseisev ja demokraatlik õigusriik, mis on turvaliseks koduks kõigile elanikele.

Isamaalisus ja ennastsalgav ohvrimeelsus võitsid. Venemaa loobus Tartu rahulepinguga "igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest" Eesti kohta. Nabanöör lõigati läbi. Eesti jäi edukalt püsima ja saavutas küllalt kiiresti rahvusvahelise tunnustuse ning tõestas, et eesti rahval on õigus omariiklusele ning võime riiki kaitsta ja arendada.  

Moskva harrastas niinimetatud hübriidsõjapidamist juba 1920. aastatel. Kommunistlik riigipöördekatse 1. detsembril 1924, mille käigus tolle ajastu "rohelised mehikesed" püüdsid kukutada Eesti Vabariiki, on näide Venemaa talumatusest Eesti omariikluse suhtes. Autokraatlikud suurriigid ei ole kunagi sallinud väikeseid ja demokraatlikke naabreid, sest nad kardavad demokraatiat ja peavad naabrite iseseisvust õigustamatuks ja ajutiseks anomaaliaks.

Kremlil õnnestus Eesti heita Teise maailmasõja rasketes oludes rahvaste vanglasse ja seal kinni hoida tervelt pool sajandit, ära lõigatuna ülejäänud Euroopast. Paljud tulevased liitlased ei tunnustanud Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt. See näitab, et praeguste liitlaste solidaarsus Eestiga ei alanud NATO ja Euroopa Liiduga liitumise hetkest 2004. aastal, vaid aastakümneid varem.

Eesti iseseisvuse taastamine ilma sõja ja verevalamiseta oli omamoodi ajalooline ime, mis andis muuhulgas võimaluse ankurdada ennast tugevalt teiste sama väärtusruumiga riikide ja organisatsioonide külge. Iseseisvus on tähendanud ka võimalust ja kohustust ehitada üles meie oma riigi kaitse ning siduda seda liitlastega. Palju tööd on tehtud, kuid see töö ei lõppe.

Eesti on mereriik. Ma pean oluliseks, et järgnevate aastate jooksul läheb senisest palju rohkem tähelepanu ja ressursse meie kaitse kindlustamiseks merel. Me oleme astumas samme rannikukaitse tugevdamiseks, aga tuleme peatselt välja ka projektiga, mis võib tehnoloogilise arengu toel täielikult uuendada laevastiku tulevast nägu ja võimalusi.

Samuti olen suunanud oma tähelepanu Eesti õhukaitsele. Lähemal viiel aastal investeerime ise ning koos USA-ga väga suuri summasid kõige kriitilisemate vajaduste katmiseks ja selleks, et liitlased saaksid meid paremini aidata.

Oleme sõjalise kaitse puhul juba aastaid hoidnud rangelt kinni põhimõttest, et me ei loo üksusi, mis paistavad head välja vaid paraadil või paberil, kuid millel pole väljaõpetatud inimesi, vajalikul hulgal tehnikat või lahingmoona. Nii võime petta küll iseennast, aga mitte seda, kelle heidutamiseks neid üksusi luuakse. Arvutada osatakse mujalgi ning Venemaagi teab, et sõjalise kaitse võime loomine on kallis ning väga pikaajaline protsess.

Seetõttu on selge, et peame olema kasvõi eesootavate eelarvearutelude puhul väga ausad erinevate arenguvariantide kirjeldamisel. Eesti riigi kaitsmine on kohustus, mis on meile püha sõltumata ilmaoludest või majanduse seisust. Selle kaitse nägu, tegu ja tulemus võib aga olla väga erinev.

Samal ajal on selge, et kõike üksi teha pole mõtet ega võimalik. Põhimõtteliselt uute kaitsevõimete väljaarendamisel ja ka seniste ülesannete paremini täitmiseks tuleb meil olla loov ja otsida koostöövõimalusi nii riigi seest kui ka väljastpoolt.

Juba lähipäevil kirjutan koos siseministriga alla koostöökokkuleppele, mis viiks meie valdkondade igapäevase koostöö hoopis uuele tasemele – tahame muuta ühisplaneerimise ja võimalusel üksteist toetava tegutsemise alaliseks kombeks, mis ei vajaks igakordseid eelarutelusid. Nii hoiame kokku inimesi, raha, aega. Samuti soovin teha sammu edasi Balti koostöös ja teha ettepanekuid ühisteks võimearendusteks, et saaksime iga euro eest senisest rohkem kaitset.

Riigikaitse vastutustundlik arendamine on kohustus kõigi Eesti inimeste ees. Nende seas on eakaid, kelle lapsepõlv möödus sõjaeelses vabas Eestis või sünge stalinismi ajal ja keskealisi, kes kasvasid üles stagneeruvas kommunismis, kuid üha rohkem noori, kellel õnneks puudub mälestus nõukogude rublast ja okupatsioonisõduri kirsasaabastest. Meie elukogemused ja omariikluse taju on põlvkonniti erinev, kuid me armastame ja hoiame Eestit üheskoos.

Meie ülesanne on kaitsta Eesti sõltumatust. Riigikaitse on kogu rahva asi. Me ei tohi kunagi unustada, et omariiklus saavutati ja taastati tänu rahva ühtsusele ning see pole praegu ja tulevikus mitte vähem oluline. Eesti on kindlalt kaitstud, kui mõistame ja hindame iseenda ja meie NATO ning Euroopa Liidu liitlaste rolli meie julgeolekus.

NATO liitlaste väed paiknevad Eestis selleks, et meie kaitsejõududega koos võimalikku agressorit heidutada. Ajalugu on näidanud, et idanaaber ei kõhkle meie iseseisvust jalge alla tallamast, kui Eestil pole liitlasi ja nende heidutusjõude oma territooriumil. 

Julgeolek on kahesuunaline. Me tarbime ja ühtlasi loome julgeolekut oma piirkonnas ning mujal maailmas. Eesti pingutab ja panustab märkimisväärselt julgeoleku tagamisse kaugetes maades, eeskätt Malis, Afganistanis ja Iraagis. Need riigid vajavad Eesti ja teiste liitlaste abi. Meie kaitseväelased ja kaitseliitlased teevad kodumaal ja välismissioonidel väga tänuväärset tööd.

Tähistame riiklikku iseseisvust üks kord aastas, kuid hoolitseme oma riigi eest iga päev. Tundkem rõõmu ja olgem igas peres ja igas kodus alati uhked Eesti arengu ja saavutuste üle. Aastad ja aastakümned mööduvad ning kunagi saabub aeg, mil kogu rahvas on sündinud vabaduses ja elab demokraatias. See ongi omariikluse eesmärk.

Olgu iseseisvuse tähistamine eesti rahva ühtsuse päev.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: