Erinevalt paljudest teistest aladest, rääkimata lõpututest kultuurisõdadest, oleme suutnud kaitseteema hoida kõrgemal poliitilistest tormidest. Olen seda pidanud oma oluliseks ülesandeks alati, aga eriti viimase kahe aasta jooksul. Me kõik loodame, et sõda kunagi ei tule, aga me tunneme vaistlikult, et keegi ei saa anda sajaprotsendilist garantiid. Seetõttu pole kaitse olnud ja ei tohiks ka tulevikus olla osa parteipoliitikast.

Olen viimase pea nelja aasta jooksul arendanud neid meie tegevusvaldkondi, mida pean kõige olulisemaks Eesti vastaste heidutamiseks ja kui vaja, Eesti kaitseks. Eesti on väga väike riik kõrvuti hiiglasega, meie kaitsmine on keeruline ülesanne nii intellektuaalselt kui ka praktiliselt. Meie vaenlane hindab meie moraali ja valmisolekut, suhteid liitlastega ja ettevalmistust ja siis otsustab, kas Eestiga tasub jamada või mitte.

Väike kaitsevägi hammustab valusalt

Meie kaitsevägi pole suur, selle põhijõud on reservil, seetõttu on oluline iga sammu efektiivsus. Olen eriti oluliseks pidanud regulaarseid õppusi ja lisaõppekogunemisi, kus ühe päeva jooksul ajasime kokku mitte ühe, vaid kaks pataljoni.

Samm-sammult oleme teinud investeeringuid infrastruktuuri, viimati eriti Tapale, Ämarisse ja Jõhvi. Eesti kaitsevägi sai relvastust, mis tõi uue unikaalse kvaliteedi, pikamaa tankitõrjesüsteemid SPIKE, liikursuurtükid, mis suudavad tulistada vajadusel ka nn. targa moonaga. Suurendasime Scoutspataljoni lahinguvõimet ja uuendasime oma miinitraalimisvõimet.

Minu jaoks oli väga tähtis tasemel eelhoiatussüsteem, mis põhineb mitmel komponendil, millest detailideni rääkida ei saa. Piisab vaid sellest, et öelda, et ükskõik, millist maskirovkat meie vastane ka ei kasutaks, meid on üsnagi keeruline tabada ootamatult.

Väga oluliseks pean kaitseliidu tegevust, mis sai endale läbi maakaitseringkondade hästi töötava juhtimissüsteemi. Arendamine jätkub, et igal kaitseliitlasel oleks jõukohane ülesanne. Kaitseliidu puhul oli põhjust suurt uhkust tunda selle kiiruse ja professionaalsuse üle, millega asuti koroonakriisi ajal tsiviilühiskonnale appi. Kaitseväelased paisati piirile, sest tekkis vajadus sulgeda kogu piir, nii merepiir kui ka roheline piir. Ka kaitsevägi mängis olulist rolli, eriti sõjaväehaigla viimine Kuressaarde.

Suur probleem on olnud vägede brigaadist kõrgema taseme juhtimine, seda nii meie kui liitlasvägede puhul. Koos taanlaste ja lätlastega lõime diviisi tasemel juhtimisstruktuuri, mis korrastab vägede juhtimist meie piirkonnas. Staabi nimeks sai Põhjadiviisi staap. See juhtimisstruktuur võimaldab juhtida Eesti, Läti ja liitlaste brigaadide tegevust meie territooriumil.

Praegu ei toimu konfliktid enam sugugi mitte vaid maal, merel ja õhus. Eesti, kuigi väike riik, omab mainimisväärseid küberkaitse võimeid. Rajasime küberväejuhatuse, mille alla koondasime kõik oma vastavad jõuhoovad. Selline ühendväejuhatus annab uue mõõtme meie kaitse-ja vajadusel ka vastulöögivõimele. Küberrelv, muide, on hirmus relv, loodame, et meil seda kunagi kasutada ei tule.

Panime kokku põhjaliku riigikaitse kava sõjalise osa järgmiseks kümneks aastaks, aastani 2030, kus suurt rolli mängivad uued tehnoloogiad, seda nii side, luure, robotsüsteemide kui ka kaugelaske relvastuse alal. Muu hulgas on plaanis osta nii meremiine kui ka merekaitserakette lennuulatusega 200+ kilomeetrit. Palju jõudu kulub muidugi ka olemasoleva, juba rajatud süsteemi käigus hoidmisele.

Liitlased tugevalt meie taga

Meie kaitse teine sammas on meie liitlased nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus. Olen hoidnud häid suhteid liitlastega, sealhulgas mängu pannes kõik oma isiklikud head kontaktid. Oluline teetähis oli kaitseplaanide heakskiitmine NATO poolt peale keerulisi poliitilisi vaidlusi.

Oleme aastate jooksul loonud erakordselt lähedase suhte riikidega, kes Eestis panustavad. Pidada Eestis õppusi pole liitlastel sugugi odav, ei poliitiliselt ega finantsiliselt. Hoida siin õhuturbelennukeid, rääkimata pataljonist, on veelgi kallim. Suurbritannia panus on erakordselt suur, siin hoitakse pataljoni, mis on ka oluline märk sellest, et kuigi britid lahkusid Euroopa Liidust, ei lahkunud nad Euroopast.

Need, kes tunnevad kaitseteemasid, on kindlasti tähele pannud, et meie ja liitlaste ühised õppused on muutunud palju sisulisemaks, tegu pole enam lihtsalt koostööharjutuste, vaid selget Eesti kaitsmise korraldust puudutavate õppustega. Oleme korraldanud rea tugevdusõppusi, näiteks brittide õppus "Tractable". Oleme ka toonud sisse olulisi uusi dimensioone, näiteks eriüksuste tegevus või raskerelvastuse kasutamises, näiteks raketiheitjate MLRS õppused.

Suur rõhk on pandud liitlaste kaasamisele uute tehnoloogiate rubriigis. Venemaal on piirkonnas kahtlemata ülekaal tavarelvastuse, kuid tingimata mitte tehnoloogiliselt arenenud relvastuses. USA valmisolek osaleda õppustel oma võimsate strateegiliste pommitajatega B1 ja B52 saatsid kõigile piirkonnas olulise signaali.

USA kohalolu pidev kasvatamine on olnud minu jaoks väga oluliseks teemaks. Viimastel aastatel on ameeriklased praktiliselt katkematult roteerinud Eestisse õppusi, samuti on väed olnud siin pikemaajaliselt, näiteks droonide meeskond Ämaris.

See töö jätkub suure hooga, eeldades loomulikult põhjalikke läbirääkimisi uue administratsiooniga. USA ja kolm Balti riiki on ühiselt kujundanud ka regionaalset koostööd, mille oluliseks elemendiks on USA relvaabi. Eesti saab aastas umbes 50 miljoni dollari eest relvi, näiteks tankitõrje raketisüsteeme Javelin. USA ka ehitab Eesti sõjaväeosades, eriti Ämaris.

Väga lähedaseks on muutunud ka meie koostöö Soome ja Rootsiga. Kui formaalsused kõrvale jätta, siis kindlasti sama lähedane, kui meie NATO liitlastega. Rootsi tõstis tänavu suvel oma valmisolekutaset, sest Visby rannikule, mis on väga oluline ka Eesti kaitse seisukohalt, lähenesid Vene dessantlaevad Ropucha. Me asume ühtses julgeolekuruumis ja see, mis teeb muret meile, teeb muret ka Soomele ja Rootsile.

Olen alati pidanud suures aus neid mehi ja naisi, kes võitlevad Eesti eest Malis, Afganistanis, Iraagis ja mujal kaugetel maadel. Nemad annavad meile selle nö jõu õla, mis võimaldab meil ka oma suurte liitlastega rääkida nagu võrdne võrdsega. Jutt pole ainult nende valmisolekust Eestit kaitsta, jutt on ka võimalusest arutada nendega kõige kõrgemal tasemel laiemalt Eesti julgeolekupoliitilisi huvisid. Pole ka juhuslik, et samad rahvad, kellega meie oleme operatsioonidel , on ka Eestis, nii britid, ameeriklased, prantslased kui ka taanlased.

Oleme teerajajad

NATO-s oleme hoolimata oma väiksusest juhtiv riik näiteks küberkaitse, eelhoiatuse ja kaitseplaneerimise teemadel. Eesti oli aga ka 2017. aastal teerajaja Euroopa Liidu kaitseküsimustes. Meie eesistumise ajal sai rajatud PESCO ja Euroopa kaitsefond, esimesed Euroopa Liidu tihedama kaitsekoostöö sambad. PESCO projektide hulgas on ka Eesti kaitsetööstuse lipulaev, mehitamata maismaasõiduk. Esimeses projektide voorus said Eesti firmad Euroopa Liidult kokku 10 miljonit dollarit.

Eesti plaanib järgmistel aastatel pakkuda välja teisi väga olulisi ja kaugele vaatavaid projekte, näiteks uute tehnoloogiliselt innovaatiliste meresõidukite ehitamise programmi. Eesti kaitsetööstus on pidevalt arenenud ja tugevnenud, viimase aja huvitavatest ideedest on laual kaitsetööstusettevõtete pakkumine ehitada Eesti oma soomuk.

Annan riigikaitse alal uuele valitsusele üle korrastatud, hästi töötava kaitseväe ja kaitseministeeriumi haldusala. Olen kindel, et nad hoiavad seda hästi. See pole akadeemiline harjutus, võib tunduda, et kõike seda ei lähe kunagi vaja, kuni siis ükskord läheb. Rahvusvahelistest suhetes võib suvest talv saada väga kiiresti.